SEMINARISARI KULTUURITEOORIAST JA SEMIOOTIKAST
2003. aasta sügisel ja 2004. aasta kevadel korraldas töörühm koos Eesti Semiootika Seltsiga seminaridesarja semiootika ja kultuuriteooria aktuaalsete teemade tutvustamiseks. Avatud seminarid toimusid Eesti Keele Instituudi väikeses saalis esmaspäeviti kaks korda kuus. Seminarisarja läbiviimist toetas Eesti Kultuurkapital.
Anti Randviir “Jupistumine, terrorism ja Eesti”
3. mail 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Semiootika kontekstis on palju räägitud intertekstuaalsusest ja intersemioosisest tekstide, viimasel ajal üldiselt representatsioonide tasandil. Need kaks nähtust koonduvad lõppkokkuvõttes mõistesse “sampling”, mida on enamasti kasutatud kunstivalla uuringuis.
Tänapäeval toimub globaliseerumine, ühtlustuvad eri kantide tekstitooted, aga ka ühiskonnad ja kultuurid. Viimaste esindajad pole sageli kursis globaalloomingu intertekstuaalse ega -semioosiselise taustaga, miska globaalkultuuri võikski juba vaadelda “samplinguna”. Samas eristuvad ühiskondades ja kultuurides grupid teatud sarnaste globaalkultuurile omaste tunnuste või põhimõtete kaudu ning ühiskonnaliikmed ise esindavad juba “samplinguid”; nendest struktuuridest, mille põhjal nad nö kokku pandi globaliseerumise aluseks olnud totaalkorrastuste ajastul (rahvusriigid).
Siiski on kaasajal selgunud, et “samplingkultuurid” ja “-ühiskonnad” sisaldavad nö baaskultuuridele iseloomulikke grupeerumistunnuseid, miska saab neid pidada pigem fragmenteerunuiks. Samas ei toimu fragmenteerumine ning vastav identifitseerumine mitte üksnes ideoloogilistel, vaid ka ajalis-ruumilistel alustel.
Kolmandast vaatevinklist osutuvad (nt riiklikult) totaliseeritud aeg ja/või ruum suhteliseks ning saamegi rääkida jupistumisest, mis puudutab nii sotsiaalseid, kultuurilisi, ajalisi kui ka ruumilisi struktuure, kus vastavad struktuurid võivad juba muutuda omavahelisteks funktsioonideks.
Berk Vaher “Eksootika kirjanduses: reisikirjad, silmamoondused ja kognitiivne realism”
12. aprillil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Eksootika kui diskursuse, isegi kui epistemoloogia uurimine on hoogustunud suhteliselt hiljuti. Postkoloniaalsete uuringute marksistlikumad esindajad hindasid ülikriitiliselt ümber koloniaalse ekspansiooni aegade innustunud reisikirju ja seiklusjutte, süüdistades neid Oriendi ja teiste asumaade kultuuripärandi moonutamises ja kaubastamises. Alternatiivne vaatepunkt eksootikale aga lähtub pigem subjektiivsest kui objektiivsest autentsusest.
Teisisõnu, eksootilise kultuuriruumi loomisel kirjandusteoses pole enam oluline, et autor oleks seda inspireerinud paigas käinud või suudaks selle looduslikku ja sotsiaalset keskkonda adekvaatselt kajastada. Eksootika on võimalus teadvustada lugejale autori idiosünkraatilist maailmataju eriti radikaalsel viisil, postuleerides meid ümbritsevast oluliselt erinevat kultuuriloogikat, mis muidugi on enamal või vähemal määral sunnitud lähtuma „meie“ kultuuris seni eksootiliseks peetust. Paradoksaalselt võib seda esmapilgul kõige ulmelisemat või ulmsemat kirjutusviisi nimetada hoopiski kõige realistlikumaks – kognitiivseks realismiks.
Andres Luure “Semiootika loogikast”
29. märtsil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Kas semiootika alusmõisted on taandatavad loogikale? Räägin oma katsetest leida filosoofilis-loogilisi skeeme, mis võimaldaksid paigutada semiootika aluskonstruktsioonid universaalsesse filosoofilis-loogilisse raamistikku. Edu korral saab ehk ka aru, kuidas on võimalik bioloogiat loogikaga põkata.
Eva Näripea “Tallinna vanalinna representatsioonid ENSV mängufilmides 1969–1972”
15. märtsil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Tallinna vanalinna kujutised on pea sama vanad kui linn ise. Selle representeerimise ajaloos moodustavad aga erilise lõigu 20. sajandi kuuekümnendad ja seitsmekümnendad aastad, mil võib täheldada keskajahõngulise kujundistu märkimisväärselt jõulist esiletõusu. Vanalinn ning keskaeg laiemalt läbis punase niidina nii teaduslikku diskursust kui massikultuuri, nii visuaaliat kui kirjasõna, nii unikaal- kui tööstuslikku kunsti. Et see nostalgiline vanalinnaromantika laine oli sedavõrd laiahaardeline, keskendub ettekanne kompaktsuse huvides Tallinna vanalinna kujutamisele 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses valminud viies mängufilmis: “Viimne reliikvia” (rež. Grigori Kromanov, kunstnik Rein Raamat, Tallinnfilm, 1969), “Varastati Vana Toomas” (rež. Semjon Školnikov, kunstnik Heikki Halla, Tallinnfilm, 1970), “Kolme katku vahel” (rež. Virve Aruoja, kunstnik Silva Mere, Eesti Telefilm, 1970) “Don Juan Tallinnas” (rež. Arvo Kruusement, kunstnik Mari-Liis Küla, Tallinnfilm, 1971), “Verekivi” (rež. Madis Ojamaa, kunstnik Halja Klaar, Tallinnfilm, 1972). Nende näitel on võimalik reljeefselt demonstreerida “vanalinnamoe” kui nähtuse tekkemehhanisme, ambivalentset olemust ja vastakaid tähendusvälju ning esile tuua motiivikasutuse erinevaid paradigmasid.
Andrus Org “Fantastika – kirjanduslik kujutlusmäng tundmatuses”
1. märtsil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Kuigi kõik kirjanduslikud fiktsioonid põhinevad fantaasial, võib siiski kohata erineva “tegelikkus-astmega” fiktsioonimaailmu: ühtedes domineerib reaalsuse jäljendus (mimesis), teistes aga fantastiline kaemus (poiesis). Erinevalt realistlikust fiktsioonist on fantastiline fiktsioon vaadeldav poiesis’ena – inimesele omase kujutlusvõimena luua fiktsioonimaailmu, mis taotluslikult lahknevad empiirilisest tegelikkusest. Ettekandes püüangi käsitleda fantastilise fiktsiooni olemust ja funktsioone, sedastades mõningaid piir- ja jõujooni mitmete teoreetikute (T.Todorov, R.Jackson J.C.Jeha jt) vaatepunktist. Fantastiliste kategooriate formaalne määratlemine ja diferentseeritum vaatlus kinnitab fantastika kui spetsiifilise tekstiloomemeetodi ammendamatust.
Markku Eskelinen “Six problems in search of a solution: the challenge of cybertextuality and ludology to literary theory”
13. veebruaril 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Ever since the poorly argued hype of new media finally faded away, there’s been an increasing need for more detailed and inclusive models and theories of actual and potential literatures supported by a wide variety of different media. In my lecture I present one such model, Espen Aarseth’s cybertext theory, in order to formulate (and play around with) a series of well-defined challenges it poses to traditional theories of literature.
Markku Eskelineni viibimist Eestis korraldas ja finantseeris Soome Instituut
Andres Kõnno “Meediasemiootika kontekst”
2. veebruaril 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Ettekande eesmärgiks on selgitada, mida kujutab endast meedia kirjeldamine lähtudes semiootikaparadigmast ning millised on selle vaatepunkti eripärad võrrelduna traditsiooniliste meedia kirjeldamise viisidega. Lõppkokkuvõttena selgub, millistel tingimustel on võimalik rääkida ‘massikommunikatsiooni situatsioonist’, milliseid üldistusi on võimalik teha uurides tähendus(t)e teket kommunikatsiooniahelas ja see, kui interdistsiplinaarsed on nendest üldistustest johtuvad järeldused.
Jan Kaus “Tallinn”
19. jaanuaril 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Tallinn on mu kodulinn, jäädes samas ootamatuks ja häirivaks. Ta on paeluvalt kole, ebaloomulikkus on tema loomulik väljendusviis, vastuolulisus ja vastuolude põrkumine tema pärisosa. Tallinn pigem meenutab, püüab kõigiti meenutada linna, kui on linn. Püüan anda ühe võimaliku vaate küsimusele: mis keeles ja millisega tooniga räägib inimesega Eesti pealinn?
Kaie Kotov “Kultuur, keskkond ja hea uus meedia. Semioos ja intersemioos”
15. detsembril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Uus meedia on saanud viimase aastakümne üheks olulisemaks märksõnaks, mis erutab nii utopistide kui apokalüptikute meeli. Kõneldes meediasemioosist kaasaegses kultuuris, ei ole võimalik mööda vaadata ka teisest olulisest märksõnast, mis on esimesega osaliselt seotud — selleks on multimeedia. Kaugel sellest, et analüüsida põhjalikult erinevaid uue meedia ja multimeediaga kaasnevaid kujutlusi, püüab loeng “Kultuur, keskkond ja hea uus meedia” uurida lähemalt mõningaid “uue” meediaga kaasnevaid muutusi tähistus- ja kommunikatsioonipraktikates ning nende mõju kogu inimtegevuse sfääris.
Seega püüab loengu esimene pool vaagida meedia rolli inimese omailmas, mis haarab endasse nii bio-, noo- kui semiosfääri. Loengu teine pool peatub põgusalt multimeedial ning püüab visandada ühe võimaliku kontseptuaalse raamistiku multimeedianähtuste ning sellega seotud kultuuriprotsesside analüüsiks.
Urve Eslas “Teise keel: dialoog ilma kommunikatsioonita”
1. detsembril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Jorge Luis Borgese “Hargnevate teede aed” sisaldab järgmist dialoogi: -“Missugust sõna ei tohi kasutada mõistatuses, mille teemaks on male?”
Mõtlesin hetke ning vastasin:
-“Sõna “male”. “
“Ei tohi” selles dialoogis võib näha kahetähenduslikuna: “ei tohi” kui “ei ole lubatud” ja “ei tohi” kui “ei ole võimalik”, kui “ei saa”.
Leedu päritolu juudi verd prantsuse filosoofi Emmanuel Levinasi Teise-küsimus on küsimus sellest, kuidas rääkida sellest, millest ei saa rääkida, ning veelgi enam: kuidas rääkida Teisega nii, et Teisest ei saaks element sama kasvavas teadmisteväljas.
Dario Martinelli “Forty years of Zoösemiotics”
17. novembril 2003 kell 15.00 Eesti Akadeemilise Raamatukogu konverentsisaalis
It was exactly forty years ago that Thomas Sebeok coined the term zoösemiotics. As he himself stated, “zoösemiotics is the discipline within which the science of signs intersects with ethology, devoted to the scientific study of signalling behaviour in and across animal species”. It is thus no wonder that the development of zoösemiotics has been going hand in hand with that of ethology, each providing its own theoretical innovations.
To deal with zoösemiotics today means to be aware of the different methodologies that characterise animal-related studies, like traditional Lorenzian ethology, behaviourism, or cognitivism. It means also to be aware of the increasing importance achieved by the Umwelt theory within the various theoretical frameworks. And it means, more generally, to testify the evolution of semiotics itself, and its capacity, together with biosemiotics and ecosemiotics, to achieve scientific respect and following within natural sciences.
Scopes of this presentation are to ‘report’ the current scientific status of zoösemiotics; and to propose – with the due humility – few reflections and problems for its scientific future.
Karin Laansoo “Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus”
03. novembril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Analüüsin oma ettekandes Mari Kurismaa 1970.- 80. aastate vahetuse eksperimentaalseid katsetusi verbaalse keelega, mis varieerusid väikeseformaadilistest joonistustest kollaazhide ja häppeningideni. Pikemalt peatun 1980. aastal teostunud seerial “Lüüriline tsükkel. Sõnad Tallinnas”. Tegemist on dokumenteeritud häppeningide sarjaga, mis seisnes sõnade kirjutamises erinevatesse kohtadesse Tallinnas kindlate ajavahemike vältel poole aasta jooksul.
Kaire Maimets “Pildi ja muusika suhe filmikunsti teoses: mõistmisest ja analüüsimisest”
20. oktoobril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Tänapäevased filmi-uuringud vaatlevad filmi kui kompleksset audiovisuaalset tervikut, milles pildilised, sõnalised, helilised, muusikalised komponendid mõjutavad üksteist vastastikku ning on tähendusloome potentsiaalilt võrdsed. Teisisõnu, tervikteksti mõistmiseks oluline informatsioon ei ole ühe meediumi spetsiifiline ning tähendus kerkib esile filmilise väljendusplaani erinevate tasandite samaaegsest vastastikusest koostoimest. Lähenedes seesuguselt positsioonilt Leida Laiuse filmile “Ukuaru” (1973, originaalmuusika Arvo Pärt), huvitavad meid eelkõige kaks küsimust: 1) kuidas analüüsida täispikka mängufilmi tema terviklikus audiovisuaalses keerukuses; 2) millised on muusika funktsioonid filmikunsti teose süntaktilise ja semantilise struktuuri kujundamisel?
Kadri Tüür “Postmodernismi ilmingud “Rehepapis” ja “Raadios”
(L. Hutcheoni “A Poetics of Postmodernism” põhjal)”
6. oktoobril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis