Sven

Indrek: “Mati Undi romaan “Brecht ilmub öösel” ilmus 1996. aastal. Teose ilmumist ümbritsevad kaks olulist konteksti: Undi kui romaanikirjaniku loometee lõpp või ammendumine ning nõukogude tsensuuri alt vabanenud eesti kirjanduskultuuri muutunud kontekst ja identiteediotsingud iseseisvas Eestis. Kuigi Unti on peetud puhta kunsti esindajaks ja üheks loomulikumaks andeks eesti kirjanduses, on küsimused kunstniku vastutusest ja teose kriitilisest mõjust alati tema loomingus esil, kas allegoorilise kihistusena kirjandustekstides või otseselt välja öelduna paljudes intervjuudes ja esseedes. Minu uurimuse eesmärk on vaadelda romaani “Brecht ilmub öösel” poeetikat teatava metakriitilise ja isegi meta-ajaloolise akti või mälutööna, mille esteetilist mõju sooviksin aga foorumis kindlasti ühiselt küsitleda. Näib, et Undi viimane romaan sisaldab iroonilist või lausa satiirilist hinnangut Brechti mõtlemisele ja verfremdungsefekti kategooriale, kuid samas ka tema loomingu kriitilise impulsi osalist jaatamist (eriti tema luule).

Ülesande muudab keeruliseks romaani eksperimentaalne ülesehitus. “Brecht ilmub öösel” koosneb kahest täiesti erinevast osast: ühelt poolt üsna satiirilises võtmes kujutatud Brechti Soome-eksiili lugu, teiselt poolt lugu balti riikide, eriti Eesti okupeerimisest, mis on kokku pandud dokumentide, mälestuste, sõnastike jms tekstide abil. Tõlgendan neid romaani kaht peamist kihti – Brechti ideoloogia ja isiklik elu ning II maailmasõja geopoliitilised sündmused – kõigepealt eraldi, ning esitan seejärel küsimuse nende võimaliku omavahelise seose kohta.”

Seminari esimeses pooles räägime arutlevast demokraatiast, mis on siiani (eriti angloameerika peavoolus) valitsev arusaam. See kujunes demokraatiateooria domineerivaks paradigmaks 1990ndatel külma sõja ja ajaloo lõpu eufoorias, kui keskpõrandale tulid kokku Euroopa ja USA juhtivad poliitikateoreetikud Habermas ja Rawls, kes 1993 pidasid maha ka omavahelise debati.

Seminari teises pooles käsitleme C. Castoriadise aatekaaslase C. Leforti manifestilaadse teksti “Demokraatia küsimus” (1983) üle, mis suhestub muuhugas otseselt Tocqueville’i tähelepanekutega Ameerika demokraatiast. Teise autorina aga arutame ilmselt juba paljudele tuttava J. Ranciere’i arusaamu demokraatiast ja poliitikast (mis on tema jaoks sisuliselt sünonüümsed).

Jüri: “Maailma asudes endiselt USA valimiste kiiluvees, on meilgi paslik jätkata sealt, kus viimati pooleli jäime: demokraatiaga Ameerikas. Vaatame üle Robert Dahli polüarhia kontseptsiooni ning tema arutlused-dialoogid teemadel nagu milline peaks olema õige demokraatlik üksus (föderalism vs unitarism), mil määral tagada osalemist, ning vaidlus traditsionalisti, modernisti ja pluralisti vahel üldise hüve asjus. Tuletame meelde Madisoni/Föderalisti argumendi demokraatia võimendumisest “ühendriikides” ning püüame aru saada eristusest demokraatia ja vabariigi vahel. Ärgem unustagem ka Putnamit, kes on ikka veel üksinda keeglisaalis! Teises pooles jätkame “vabariiklikul” lainel: jälgime Vieira-Runcimani ajaloolise ülevaate kaudu (Hobbesist Habermasini) representatsiooni mõiste keerukat vahekorda demokraatliku ideaaliga ning vaagime Habermasi käsitust kolmest demokraatiamudelist (liberaalne, vabariiklik ja arutlev).”

Jüri: “Kuna kohtumine leiab aset kaks nädalat enne USA presidendivalimisi, pole võimalik leida selleks sobivamat teemat kui “demokraatia Ameerikas”. Seminari esimeses pooles võtamegi vaatluse alla mõned väljavõtted Alexis de Tocqueville’i 1831. aasta reisist “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast”. Seda raamatut—kui “esimest süstemaatilist ja empiirilist uurimust poliitilise võimu toimetest modernses ühiskonnas”—on peetud ameeriklaste enesemõistmise piibliks või peegliks, ning selle autorit nii massiühiskonna esimeseks teoreetikuks, 19. sajandi suurimaks ajaloolaseks ja poliitiliseks sotsioloogiks, kui ka modernse ühiskonnateadusliku mõtlemise üheks rajajaks (Marxi, Weberi ja Durkheimi kõrval). Teises pooles aga loeme mõned peatükid Robert Dahli—pluralistliku demokraatiateooria (nn polüarhia) arendaja—raamatust „Demokraatia ja selle kriitikud“ (1989), ning 2005. a kirjutatud teksti „Madisonlikust demokraatiast“ (viimase taustaks ka kaks „Föderalisti“ teksti, nr 9 ja 10). Ning lõpetuseks-lõdvestuseks-lõbustuseks üks peatükk Robert Putnami sotsiaalse kapitali teemalisest raamatust „Üksinda keeglisaalis: Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ (2000).”

Jüri: “Meie kolmanda seminari teemaks on Carl Schmitti parlamentarismi (kui liberaalse demokraatia keskse institutsiooni) kriitika. Loeme tema raamatu “The Crisis of Parliamentary Democracy” (1923) esimest peatükki “Democracy and Pariamentarism”, keda see teema veidi rohkem huvitab, see võiks lugeda ka teist peatükki “The Principles of Parliamentarism” ning sama raamatu teise väljaande (1926) eessõna “On the Contradiction between Parliamentarism and Democracy”. Sellest raamatust pole ilusat pdf-i ning jätsin välja ja arvukad autori ja tõlkija joonealused, teksti ennast peaks aga olema hõlbus lugeda, ning kokku pole see ka teab mis pikk, eriti kui mõnest ajastuomasest poleemikast (nt mainitud eessõnas) üle libiseda. Lisaks pakuks lugeda tema “Põhikorraõpetuse” (“Verfassungslehre”, 1927) 17. peatükki “The Theory of Democracy” pluss väike eestikeelne vinjett samast raamatust “Lause ‘Enamus otsustab’ kriitika”. Seminari teises pooles vaatleme agonistliku demokraatia arendaja Chantal Mouffe’i teksti “Carl Schmitt and the Paradox of Liberal Democracy”. Mouffe on viimasel veerandsajandil kirjutanud enam-vähem samasse auku oma kümmekond lühikest ja selget artiklit demokraatia teemal (huvi korral võin neist mõned välja pakkuda), praegu lisan stiilinäiteks (kuna see on eestikeelne) ühe Rawlsi poliitilist liberalismi kritiseeriva teksti “Demokraatia, võim ja poliitilisus”. Ning lõpetuseks ja väga lühike etteaste Ernesto Laclault peakirjaga “Radikaalse demokraatia tulevik” (selle leiab ka kogumikust “Antagonism, poliitika, hegemoonia”).”

Jüri Lipping: “Meie Käsmu kohtumise teema on kaheosaline. Esimese poole aluseks on Schumpeteri “Kaks demokraatiakontseptsiooni” (väljavõte tema raamatust “Kapitalism, sotsialism ja demokraatia”, 1942), mis on üks mõjukamaid tekste demokraatia minimalistliku-realistliku-elitaarse-liberaalse arusaama väljakujunemisel. See arusaam osutus pea kogu sõjajärgse Ameerika poliitikateaduse valitsevaks paradigmaks. Boonusena saab Schumpeteri teksti abil meenutada Inglise poliitilise süsteemi mõningaid ajaloolisi maamärke, mis Brexiti valguses võiksid huvi äratada. Teises pooles aga on vaatluse all Carole Patemani raamatu “Participation and Democratic Theory” (1970) kaks esimest peatükki, millest üks esitab schumpeterliku mudeli kriitilise analüüsi ning teine põhjendab osalusdemokraatia võimalikkust ja vajalikkust tänapäeva maailmas autorite abil nagu J. J. Rousseau, J. S. Mill ja J. D. Cole.”

Seminarisari demokraatia küsimusest ja tähendusest.

Jüri: “Meie esimese kohtumise teemaks on siis kreeka demokraatia. Soojenduseks väike tekst Agambenilt, seejärel lühike stiilinäide Platonilt. Aristotelese kompilatsioon on veidi pikem ja ehk ka tüütum lugeda, soovi korral võib neid lõike lugeda ka eestikeelsena “Poliitikast”. Teises osas võtame vaatluse alla Castoriadise teksti, see peaks olema lihtne ja selge lugemine, kuid seda on pealt 40 lehekülje. Veidi kõrvalisem ja tihedam võib tunduda osa, mis algab lk 92 ja lõpeb Tallinna Ülikoolis ruumis M-328. 101, see tegeleb Kanti kolmanda kriitikaga (esteetiline otsustus, geeniuse mõiste, loomise kontekst, sensus communis), mis on Castoriadise väitel üks “segapudru õigetest arusaamadest, millele jõutakse valedel alustel”, selle võib ajapuudusel ka vahele jätta. Periklese matusekõne on puhtas eesti keeles, nagu ka lõbustavaks lõpupalaks Badiou “Demokraatia embleem”, kus ta parodeerib ka Platoni kirjeldust demokraatlikust inimesest.”

Agnes: “Kõnelen fotograafia ja kirjanduse kokkupuutepunktidest. Vaatlen lähemalt Princetoni akadeemiku Katherine M. H. Reischli 2018. aastal ilmunud teost “Photographic Literacy: Cameras in the Hands of Russian Authors”, kus vaadeldakse vene autorite suhteid fotograafiaga – millised on tehnika mõjud nii autorite eraelus kui loomingus, kuidas toimib autor-fotograafi kuju ning visuaalne kirjaoskus kultuuris laiemalt. Reischli tekstist tõukudes küsin, kui kaugele saame minna fotograafia mõjude tuvastamisega ilukirjanduslikes teostes ning mida saame üldse nimetada “fotograafiliseks ilukirjanduseks”.”

A Socialist Realist History? Writing Art History in the Post-War Decades. Toimetajad Krista Kodres, Kristina Jõekalda, Michaela Marek. Böhlau Verlag, 2019.