Year: 2003

Seminarid kevadel 2003 Tartus

Töörühma liikmed osalesid ettekannetega 2003. aasta kevadel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna poolt korraldatud seminarisarjas. Seminarisarja lõpetas väljasõiduseminar Nüplis.

Hasso Krull “Regilaulu kosmogoonia”
Ene-Reet Soovik “Naise kohakogemus Margaret Atwoodi loomingus”
29. juunil Nüplis

EKMi kultuuri- ja kirjandusteooria tööryhma laiendatud väljasõiduseminaril Nypli järve kaldal. Peale igat ettekannet peeti vabavormiline arutelu, päeva lõpetuseks üldine mõttevahetus teemal reaalse ja fiktsionaalse vahekorrast.

Timo Maran “Mimees – mitmekesisus ja määratlemine”
20. mail 2003 kell 15.30 Eesti Kirjandusmuuseumis

Mimeesi mõiste on olnud üks lääne mõtteloo koondumispunkte. Antiigi autoritest alates on seda kasutatud, kirjeldamaks inimese jäljendamisvõimet ja loomingu seost välise maailmaga. Ka elusloodusest arusaamisel on mimeesil oluline koht.

Samas on mimeesi mõiste läbi ajaloo pidevalt teisenenud, omades erinevate autorite käsitlustes vägagi erinevaid tähendusi. Ettekanne tutvustab põgusalt mimeesi mõiste ajalugu ja seoseid lähedaste mõistetega nagu jäljendamine, sarnasus ja ikoonilisus. Ettekanne keskendub vajadusele taasmääratleda mimeesi tänase kultuuriteooria kontekstis, kus tekstide ja nende välise maailma vastavuste kirjeldamiseks on kasutusel palju täpsem ja põhjalikum semiootiline mõistestik.

Virve Sarapik “Realism ja reaalsuse representatsioonid (I)”
22. aprillil 2003 kell 12.00 Eesti Kirjandusmuuseumis

Ettekandes vaadeldakse realismi (kui kunstimeetodi) suhteid mõistetega ‘kujutamine’, ‘representatsioon’, ‘illusioon’ ja ‘mimees’ ning realismile eriomast formaalsete tunnuste puudumist.

Kadri Tüür “Looduskirjandus: tunnused ja funktsioonid”
25. märtsil 2003 kell 12.00 Eesti Kirjandusmuuseumis

Käesoleva ettekandega seotud uurimistöö eesmärgiks on anda sissejuhatav ülevaade eesti looduskirjanduse traditsioonist. Selleks on aga esmalt vaja piiritleda see kirjanduse hulk, mida me määratleme ja vaatleme kui “looduskirjandust”. Kas see on teatud iseseisev ˛anr, nagu on viidanud näiteks Ameerika looduskirjanduse uurija T.J. Lyon ja nagu sedastab eessõnas J. Piiperi “Pilte ja hääli…” 1948. aasta trükile H. Haberman? Kas on võimalik loetleda mingeid ainuomaselt looduskirjandusele iseloomulikke tunnuseid, nagu näiteks loodusteaduslikult täpse ja korrektse informatsiooni esitamine, viitamine reaalsetele paikadele, looduskeskkonna edasiandmine meeleliste aistingute kirjeldamise abil jms. Kas sedalaadi tunnuste olemasolu on piisav määratlemaks mingit teost looduskirjandusena? Või tuleks looduskirjandust määratleda pigem tema funktsioonide kaudu – kui kirjandust, mille esmane eesmärk on lugejate juhatamine n.-ö. tekstist välja, otsesesse kontakti loodusega, “õhutada lugejais huvi ja armastust esteetilise loodusevaatluse vastu,” nagu on väljendanud Johannes Piiper.

Teoreetiliste seisukohtade refereerimise ning eesti materjalist pärinevate näidete abil püütakse ettekandes eelpoolesitatud küsimustele vastuseid otsida.