Seminar “Koha vaim” Paides 21. mail 2004

Seminari “Koha vaim” eemärgiks oli vaadelda paigapärasuse erinevaid vorme kirjanduses, kultuuris ja looduses; uurida, kas ja mil kombel avaldub ‘koha vaim’ erinevates zhanrides, paikkondlikes ja etnilistes kirjandustraditsioonides. Seminaris olid vaatluse all ka erinevad teoreetilised käsitlused, mida on võimalik kasutada kirjanduse ja kultuuri kohasuhte analüüsimiseks. Seminar “Koha vaim” korraldati Eesti Semiootika Seltsi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri-Continue reading →

Seminari “Koha vaim” eemärgiks oli vaadelda paigapärasuse erinevaid vorme kirjanduses, kultuuris ja looduses; uurida, kas ja mil kombel avaldub ‘koha vaim’ erinevates zhanrides, paikkondlikes ja etnilistes kirjandustraditsioonides. Seminaris olid vaatluse all ka erinevad teoreetilised käsitlused, mida on võimalik kasutada kirjanduse ja kultuuri kohasuhte analüüsimiseks.

Seminar “Koha vaim” korraldati Eesti Semiootika Seltsi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma poolt Tallinnas 2003./2004. aastal toimunud seminarisarja lõpuüritusena. Seminar toimus 21. mail 2004 Järva maavalitsuse (Rüütli 25, Paide) ruumes. Seminari läbiviimist toetas Eesti Kultuurkapital.

PÄEVAKAVA

  • 11.00 Saabumine, avasõnad
  • 11.20 Ene-Reet Soovik – Kuidas kirjutada kohta: J.Hillis Milleri topograafiad
  • 11.40 Riin Magnus – Kolm dokumentaalfilmi suhet paika: vaimustus, vaimutus ja vaimukus
  • 12.00 Aare Pilv – Koht ja viibimine
  • 12.20 Arne Merilai – Ökokriitiline Bernard Kangro
  • 12.40 Timo Maran – Kohapärasusest loomariigis
  • 13.00 Kohvipaus
  • 13.20 Kadri Tüür – Kujutamine = mõjutamine?
  • 13.40 Tiiu Speek – Elisabeth Wrangeli reisikirjad
  • 14.00 Triin Pehk – Asunike suhe maaga David Maloufi romaanis “Teispool Paabelit”
  • 14.20 Anneli Mihkelev – Weissensteini ja Paide vahel: linnamotiivid Toomas Raudami lühiproosas
  • 14.40 Film “Ajalooline Weissenstein”
  • 14.40 Seminari lõpetamine

TEESID

Ene Reet Soovik “Kuidas kirjutada kohta: J.Hillis Milleri topograafiad”

Ettekanne vaatleb J. Hillis Milleri teoses „Topographies” sõnastatud kohakirjutuslikke vaateid, muuhulgas koha, selle representeerimise ja nimetamise omavahelisi seoseid ning kohalikkuse-kohavõõruse võimalikke paralleele vastavalt mimeetilise realismi ja metafiktsiooniga. Tehakse kõrvutusi geograaf Edward Relphi vaadetega ning osutatakse sellele, kuidas Milleri tõstatud küsimusi on käsitletud Eesti Relphi-mõjulises koha aspektile keskendunud kirjandusuurimuses, eelkõige Kadri Tüüri töödes.


Riin Magnus “Kolm dokumentaalfilmi suhet paika: vaimustus, vaimutus ja vaimukus”

Paik ei ole siinkohal füüsiline eluruum, vaid eelkõige piiritletud suhetemustritega keskkond, mis kujunenud subjektide vastastikustes ning ümbrust vormivates mõtestustegevustes. Võõrana neisse suhetesse astuva filmija häälestusele vastavalt käivitub paigas kehtivate suhete avaldumiste või varjamiste protsess. Käsitlen konkreetsete filmide näitel kolme strateegiat paiga dokumentaalseks portreteerimiseks. Vaimutu ja vaimustunud lähenemine on hetkeajeline, pikemat perspektiivi mitte arvestav ning sageli paika huvitu objektiivsusega või vapustava filmimaterjalina käsitlev. Vaimukas film vajab aega, kohanemist, mis eeldab filmitava koosluse nägemist piisavalt dünaamilisena. Vaimutusest ja vaimustusest vaimukuseni jõudmisel arvestatakse visuaalantropoloogide poolt saamise/lähenemise ja teisestumise/kaugenemisena kirjeldatud elementaarsete polaarsustega Teise visuaalsel kujutamisel, mis seonduvad ühelt poolt filmi kui meediumi eripära ning teisalt teise kultuuri mõistmisvõimalusega.


Aare Pilv “Koht ja viibimine”

Madis Kõivu mälestuslikus loomingus on olulisel kohal koha-motiiv, keskendumine pigem koha- kui ajavaimule, ajas liikuva narratiivsuse asemel kohtadesse süvenemine. Nägin intuitiivselt selle paralleeli klassikalise Zenoni noole-apooriaga, millest Kõiv on oma tekstides korduvalt näinud (ei ole võimalik mõelda, et nool võiks korraga omada kohta ja liikumist). Vaatlesin seda paralleeli viibimise mõiste kaudu ja arutlesin selle üle, kuidas kõivulikes mäluviivudes on olemas teatav ajalisus, mida ei saa tabada kronoloogilise ajana, vaid kohas viibimisena, ja mis on paralleelne zenonliku liikuva noole viibimisega oma kohas, mille liikumist ehk aega pole võimalik mõelda.


Arne Merilai “Ökokriitiline Bernard Kangro”

A. Merilai vaatles “mätta-kohavaimu” B. Kangro luules: “rohujuure-tasandi” uus-animismi alates esikkogust “Sonetid”, kohavaimu madiskõivulikku avardumist ajavaimuks kogudes “Reheahi” ja “Vanad majad”, tuumset mättavaimu ja selle teisenduste äravõtmatust hilisluules (“Allikad silla juures”, “Vana Võrumaa”, “Süda ei põle ära” jm). Ökokriitilisel tõlgendamisel rakendub hästi nii martinheideggerilik maa-printsiip kui danieldennettilik analüütiline psühholoogia – subjekt kui (minevikuliste) narratiivide raskuskese. Koduse mätta kui hinge-universumit koondava Kaaba kivi aarepilvelikule tuumsõnale läheneb ka Henrik Visnapuu pateetilis-traumaatiline “Nii kinni”: Uss kinni on omas urus / ja mätas on kinni murus, / nii kinni mu mõte kodumaas. Väljendid “oma mätta otsast” või “konnatiik” ütlevad tavaliselt halba ühest (vrd Ilmar Laabani paroodia “Sonett kangrutelgedel”), kuid erakordselt head teisest vaatepunktist. B. Kangro kohatruu maailma-vaim ja luule tõestavad viimast.


Timo Maran “Kohapärasusest loomariigis”

Ettekandes kirjeldatakse erinevaid kohaseose ilminguid loomariigis eristades kohanemist kui vastavust koha omadustele/nõuetele ja kohapärasust kui koha moodi olemist. Neist esimese kujunemiseks piisab funktsionaalsete ja kommunikatiivsete seoste olemasolust elusolendi ja tema keskkonna vahel, kohapärasus eeldab aga ka kommunikatiivse teise osalust.
Ettekanne tõstatab küsimuse säärase eristuse mõttekusest humanitaar-teaduste kontekstis.


Kadri Tüür “Kujutamine = mõjutamine?”

Ettekande laiemaks temaatiliseks taustaks on küsimus keskkonna mõjutamisest sõna ja teoga ja selle eetilistest järelmitest. Illustreerin seda küsimusepüstitust mõningate näidetega Vilsandi linnuriigi kujutamisest eesti looduskirjanduses, püüdes osutada seoseid kirjutatud teksti ja/või fotode ning reaalse keskkonna suhtes ette võetud otsese inimtegevuse vahel.


Tiiu Speek “Elisabeth Wrangeli reisikirjad”

Ettekande teemaks oli Elisabeth von Wrangeli reisikirjad väga pikalt teekonnalt Uus-Arhangelskisse/Sitkale ja elust seal. Elisabethi reisi põhjuseks oli abiellumine tuntud meresõitja ja polaaruurija Ferdinand von Wrangeliga, kes määrati 1829 a. märtsis Alaskasse Vene kolooniate peavalitsejaks ja Vene-Ameerika Kompanii ülemaks. Teadolevatel andmetel oli Elisabeth Wrangel esimene Alaska pinnal elanud eurooplanna. Kindlasti oli ta omal ajal üks väheseid maailma näinud naisi Balti provintsides.
Ajavahemikus 1829-1835 koju Revalisse vanematele ja õdedele saadetud kirjades on olulisel kohal loodusmärkmed Baikali ja Jakuutia taigast ning Sitka koduseks saanud rannikumetsadest. Elisabethi käigu pealt ja paigalt märgatud ümbruses on hoomata nii Eestimaalt ning arvatavasti ka Lääne-Euroopa ringreisidelt kaasa toodud valmiskujul maalilist maastikku, baltisaksa pastoraalset ihalust suviste tuttavate puudega kohtade järele kui ka rahvabioloogilisi teadmisi, mis üllatasidki kõige rohkem. Elisabeth näeb taimi kui puid ja lilli, ja eraldab neid loomuliku liigi ehk tüübi tasemel, nii nagu koduski. Kui ta kirjutab kask, mänd, pappel, kuusk, lehis, pihlakas või kibuvits, ja mähib last (kes sündis Irkutskis talvitumise ajal) pärnamoodi puu all, siis ei ole need talle tähtsad kui Siberi liigid vaid eluvormid, mis aitavad tal võõrastes paikades end koduselt tunda.
Elisabethile on taiga samamoodi mets nagu seeneuurijale Erast Parmastole või biogeograafile Viktor Masingule. Samas annab see aadlipreilist rändur küllalt täpse rubus arcticus’e kirjelduse. Selle taime ladinakeelse nime küsis ta abikaasalt, kes seda saksa k. ei tea. Palju olulisem on aga see, et taim kasvab maadligi nagu maasikas, tal on sarnase kujuga lehed ning õis roosa ja vaarika moodi mari.


Triin Pehk “Asunike suhe maaga David Maloufi romaanis “Teispool Paabelit””

Uurin lähemalt, kuidas briti maailmataju mõjutab inimesi ümberasumisel ning milliseid raskusi kodust kaasa võetud väärtused uuel maal tekitavad. Vaatlen asunike suhet Austraalia loodusega ning üritan mõista teemade “vahemaa” ning “eraldatus” olulisust romaani kontekstis.


Anneli Mihkelev “Weissensteini ja Paide vahel: linnamotiivid Toomas Raudami lühiproosas”

Mitme Toomas Raudami jutustuse tegevuspaigaks on väikelinn, mida esitatud motiivide põhjal võib identifitseerida Paidega, Raudami enda kodulinnaga. Raudami Paide, mida ta oma jutustustes kujutab, on nõukogudeaegne Paide, mis on ilmselge kontrast vanale Weissensteinile küll ideoloogilises plaanis, kuid mitte niivõrd arhitektuuriliselt (vanad puumajad olid siis veel alles). Raudami jutustustes ilmnevad kindlad Paidega seotud motiivid, mis kannavad ka kindlaid tähendusi: ring kui tee, linn kui ring, kino, puumajad, käsitöölised, raudtee, surnuaed jt. Liikumine toimub kas ringist sisse või välja, tahtlikult või tahtmatult. Säilinud on vanale Weissensteinile omane elustiil, mis meenutab suuresti keskaegse linna elukorraldust, kus kasvatati loomi ja kus linna piiriääres olid karjamaad. Samas tungivad peale uue elustiili ilmingud: nõukogude-aegse Paide tegevuse keskuseks on sageli kino, mitte kirik või turg nagu see oli vanas Paides. Turuplats saab olulise koha taas siis, kui Raudam kujutab 1990. aastaid, mille kaudu tõmbab autor paralleele ka 1930. aastatega.
Ettekanne põhineb jutustustele Toomas Raudami raamatust “Elus enesetapja”.