Seminarid 2007

Virve Sarapik – “Tõde ja vale kunstis, kunstitõde ja -vale”20. detsembril 2007 Roosikrantsi 6 väikeses saalis Probleemid:– kas tõe ja vale mõistete üle (“moraalivälises mõttes”) kunstikavatsuslikus tekstis on üldse võimalik arutada,– kui on, siis kas sellest on mingit kasu. Piret Viires – “Osaluskultuur küberruumis: fan fiction’i näide”7. detsembril 2007 Roosikrantsi 6 õppeklassis Mõiste “osaluskultuur” (participatoryContinue reading →

Virve Sarapik – “Tõde ja vale kunstis, kunstitõde ja -vale”
20. detsembril 2007 Roosikrantsi 6 väikeses saalis

Probleemid:
– kas tõe ja vale mõistete üle (“moraalivälises mõttes”) kunstikavatsuslikus tekstis on üldse võimalik arutada,
– kui on, siis kas sellest on mingit kasu.

Piret Viires – “Osaluskultuur küberruumis: fan fiction’i näide”
7. detsembril 2007 Roosikrantsi 6 õppeklassis

Mõiste “osaluskultuur” (participatory culture) tähistab kultuuri nn demokratiseerumist küberruumis. Osalukultuur haarab kirjandus- ja ka teisi kultuuritekste, mida luuakse digitaalses keskkonnas ja ennekõike mitteprofessionaalsete autorite poolt. Samas oleks “osaluskultuur” kultuuridiskursuse vaste tehnoloogilises maailmas käibel olevale mõistele Web 2.0, mis tähistab kasutaja poolt loodud sisu (nt foorumid, chat room’id, netikommentaarid, blogid, Youtube). Osaluskultuuri protsessis loodud kultuuritekste iseloomustab mitu märksõna: interaktiivsus, muutuv temporaalsus, narratiivi fragmentaarsus, autorsuse eri vormid (jagatud autorsus, kollektiivne autorsus – nt kollektiivsed on-line romaanid), lugeja ja autori rolli võimalik teisenemine. Üheks probleemistikuks selliste nähtuste puhul on tõe ja ettekujutuse vahekord, illusoorsuse tekitamine ja ka identiteedimuutus, mida võimaldab küberuum.

Osaluskultuuri üheks eredamaks näiteks ja kirjanduse võimalikke piire kompavaks nähtuseks on fan fiction. Fan fiction’iks nimetatakse enamasti tekste, mis on loodud mõne raamatu, koomiksi, telesarja või filmi n-ö “pseudojärjena” ja mis pole kirjutatud professionaalsete autorite, vaid fännide poolt.

Seminaril tulidki arutluse alla fan fiction’i erinevad esinemisviisid ja erinevad vormid. Vaadeldi ka fan fiction’i ajalugu ja seda, kuidas fan fictionist sai akadeemiline analüüsiobjekt ja mis uurijaid selle nähtuse juures huvitab.
Mari Laaniste – “Mäng võimaluste piiriga: Priit Pärna animafilmid ja nõukogude kinotsensuur”
1. oktoobril 2007 Eesti Keele Instituudis.

Ettekanne kaardistas Priit Pärna karjääri näitel Nõukogude Liidu kinotööstuse kontrollimehhanisme ja nende mõju. Vaadeldud etapp kestis 10 aastat (1977-1987), sügavaimast stagnatsioonist perestroika laineharjani, ning hõlmab filme “Kas maakera on ümmargune?”, “…ja teeb trikke”, “Harjutusi iseseisvaks eluks”, “Kolmnurk”, “Aeg maha” ja “Eine murul”.Jaak Tomberg “Kirjanduse lepitav otstarve”
5. veebruaril 2007 Eesti Keele Instituudis.

Oma kõneluses lähtuksin ühes hiljutises artiklis tehtud järeldustest: sellest, kuidas Bergsonilt ja Deleuze’ilt pärinev virtuaalse ja aktuaalse opositsioon võiks dekonstrueerida märksa enam levinud opositsiooni tegelikkuse ja fiktsiooni vahel. Luues “lühiühenduse” virtuaalsuse ja tegelikkuse vahel, on võimalik osutada fiktsioonile kui millelegi, mis toob varjunud virtuaalsed võimalikkused või tegelikkuses luhtunud võimalused tagasi tegelikkuse pinnale. Lähemalt vaatleksin seda, kuidas niisugust deleuze’ilikku nägemust tegelikkuse ja fiktsiooni omavahelisest seosest võiks avardada Walter Benjamini ajaloolise materialismi monistlik kontekst. Taustaks illustreerivaid tekstikatkeid Walter Benjaminilt, Maurice Blanchot’lt ja Christa Wolfilt.

Leave a Reply