Seminarid 2015

Mari Laaniste, “Kuuldused autori surmast on pisut liialdatud”.15. detsembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541 Mari Laaniste: “Kõnelen oma doktoritöö (tööpealkirjaga “Postmodernse auteuri paradoks. Priit Pärna loomingust hilisnõukogude kontekstis”) avapeatükist, mis vaeb autorikeskse lähenemise jätkuva rakendusliku väärtuse küsimust.” Neeme Lopp Roland Barthes’i “Camera lucidast” ja selle raamatu olulisematest probleemidest.Virve Sarapiku veetud vestlusring nõukogudeaegse kollektiivseContinue reading →

Mari Laaniste, “Kuuldused autori surmast on pisut liialdatud”.
15. detsembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Mari Laaniste: “Kõnelen oma doktoritöö (tööpealkirjaga “Postmodernse auteuri paradoks. Priit Pärna loomingust hilisnõukogude kontekstis”) avapeatükist, mis vaeb autorikeskse lähenemise jätkuva rakendusliku väärtuse küsimust.”

Neeme Lopp Roland Barthes’i “Camera lucidast” ja selle raamatu olulisematest probleemidest.
Virve Sarapiku veetud vestlusring nõukogudeaegse kollektiivse autorsuse teemal.

11. juulil Muhumaal, Tamse külas Sepa talus

Neeme Lopp: “Kõnelen “Camera lucida” saamisloost, sellest, mis põhjustel akadeemilised kunstiringkonnad selle populaarsust taunivad, mis on Barthes’i lähenemise suhe pilditeooriasse ja mis siis ikkagi on see, miks see raamat ometi inimesi köidab.”

Epp Annus, “Postkoloniaalsed uuringud ja poliitilis-kultuurilised suundumused NSV Liidus”.
8. juunil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Epp Annus tutvustas oma valminud raamatukäsikirja “Soviet Postcolonial Studies: A View from Western Borderlands”.

Piret Viires sõjast ja kirjandusest.
12. mail Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Luule Epner, “Rahvusidentiteedi konstrueerimisest eesti nüüdisteatris: ajaloo representatsioonid ja tulevikuvisioonid euroopluse ja boreaalsuse vahel”.
16. veebruaril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Luule Epner: “Teen väikese teoreetilist laadi sissejuhatuse rahvusidentiteedi teemasse, toetun mh Stuart Halli ja Zygmunt Baumani töödele. Edasi püüan kirjeldada eesti nüüdisteatris konstrueeritud identiteedimudelieid, lähtudes aja- ja ruumiteljest – eelduseks on arusaam, et identiteediloome tähendab enda positsioneerimist nii ajas (mineviku – tuleviku teljel) kui ka ruumis (pean silmas kultuurilise kuuluvuse küsimust ehk milliste laiemate kultuurkondadega eesti identiteeti seostatakse). Muidugi on aja- ja ruumitelg tihedalt seotud ja see skeem on rängalt lihtsustav, kuid aitab ehk materjali korrastada. Räägin ajaloo representatsioonidest (rahvusnarratiiv eesti teatris, nõukogude aja kujutamine) ja tulevikuvisioonidest, ning pikemalt eestlusest ja eurooplusest. Viimase teema puhul on teatris tähelepandavad kaks suundumust: esiteks, vastunarratiiv euroooplusele, mida esitab osa nn pärimusteatrist (boreaalse teatri idee), ja teiseks, euroopa-identiteedi kriitilised käsitlused, peamiselt koostöölavastustes.”