Seminarid 2016

Jaak Tomberg ja Neeme Lopp tulevikuvisioonide seisundist praeguses kultuuris ja ühiskonnas, raamatute, filmide, poliitika, igapäevaelu jm näitel.14. detsembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541 Kõnelus sai aluseks Müürilehe 2017. aasta jaanuarikuu numbris ilmunud vestlusele pealkirjaga “Tulevik on tunni aja pärast”. Mari Laaniste kaasaegsetest Eesti noortefilmidest, täpsemalt kujunemislugudena tõlgendatavatest filmidest; rõhk on filmidel “Free Range”,Continue reading →

Jaak Tomberg ja Neeme Lopp tulevikuvisioonide seisundist praeguses kultuuris ja ühiskonnas, raamatute, filmide, poliitika, igapäevaelu jm näitel.
14. detsembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Kõnelus sai aluseks Müürilehe 2017. aasta jaanuarikuu numbris ilmunud vestlusele pealkirjaga “Tulevik on tunni aja pärast”.

Mari Laaniste kaasaegsetest Eesti noortefilmidest, täpsemalt kujunemislugudena tõlgendatavatest filmidest; rõhk on filmidel “Free Range”, “Nullpunkt” ja “Kirsitubakas”.
22. novembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Mari Laaniste: “Kõnealuseid filme ühendab tähelepanu koondamine tänapäeva Eestis elavatele ja tegutsevatele noortele: esimeses on peategelased varastes kahekümnendates, teistes hilisteismelised. Kõiki filme võiks üldistades iseloomustada täiskasvanuks (täiskasvanumaks) saamise, oma koha või ilmavaate selgimise-väljaselgitamise lugudena. Filme seob laiema raamistuna ka nende kuulumine uuema Eesti mängufilmi n-ö ühiskonnakriitiliselt meelestatud lainesse, mida iseloomustab laias plaanis “siin ja praegu” toimuv tegevus, s.t huvi argiruumi ja argielu vastu ning teatava elulähedusmulje püüdlemine nii misanstseenis kui narratiivis (vaieldavamal määral). Pea kõiges muus seisavad kõnealused teosed üksteisest aga võrdlemisi kaugel: erinevad valitud lähenemisnurgad, tonaalsus, ehk ka üldisemad taotlused ja kunstilise õnnestumise tase.”

Epp Annus kultuurilistest kujutelmadest ja nende seostest ühiskondlike tõerežiimidega, ajastu materiaalsete võimalustega, aga ka isesuse ja agentsusega. Kontekstiks ühelt pool nõuka-aeg, teiselt poolt sõjapõgeniku-kogemus Elin Toona autobiograafias “Into Exile”.
10. oktoobril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Piret Viires digitaalsest kirjandusest ja kirjanduse positsioonist üldises digitaalses kultuuris.
Virve Sarapik Stalini-aegsetest väikestest kirjanduslugudest ja nende rööpsusest ENSV ajaloo ja kunstiajaloo kirjutamisega.

17. juulil Muhumaal Tamse külas Sepa talus.

Piret Viires:

“Teema oleks seotud nii digitaalse kirjandusega kui ka kirjanduse positsiooniga üldises digitaalses kultuuris. Muu hulgas kõneleksin ka digitaalsete sotsiaalsete võrgustike rollist uute alustavate autorite jaoks. Toetun siin ka materjalidele, mis on läbi töötatud erinevates üliõpilastöödes.

Laiem taust sellele kõigele on Eesti puhul liikumine üleminekuühiskonnast võrgustikupõhiseks ühiskonnaks. Praegust ajahetke iseloomustab see, et infotehnoloogia arengu mõju inimtegevusele ja kultuurile on intensiivistunud ning muutuste protsessid on kiirenenud. Seega võiks digitaalne pööre tähendada selle kõrval, et on arendatud uusi tehnoloogilisi vahendeid, ka seda, et neid kasutab järjest rohkem inimesi. Digitaalne keskkond on muutunud normaalseks igapäevaseks keskkonnaks nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes.

Veel laiemaks minnes võib oletada, et infotehnoloogia mõjul tekkivad muutused ei ole seotud ainult tehnoloogia valdkonnaga, vaid võivad tõsiselt puudutada inimeste maailmataju. Kui juba varased hüpertekstiteooriad lähtusid seoste loomisest assotsiatiivse mõtlemise eeskujul, siis praegune üldine multilineaarsete seoste võrgustike domineerimine võib viia selleni, et muutused hakkavad mõjutama inimeste mõtlemisviisi. Lineaarne seoste loomise oskus asenduks sel juhul killustunud, hüpliku ja vabadel assotsiatsioonidel põhineva mõtteviisiga. Selles peitub aga oht, et võib kaduda võime tajuda mitmesuguste protsesside põhjuse ja tagajärje vahelisi seoseid.”

Luule Epner teatriajaloo uurimisest, täpsemalt mudelitest, mille abil kirjeldatakse uuendusi teatriesteetikas.
2. juunil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Luule Epner:

“Toetun Erika Fischer-Lichte, Thomas Postlewaiti jmt teooriatele, samuti püüan rakendada Lotmani ideed plahvatusest kultuuris.

Ajaloonarratiivi kui tähenduslikuks tervikuks korrastatud loo, mis annab minevikule sidususe, loovad suuresti tõlgendusstrateegiad ja seletusmudelid, mida ajaloolased kasutavad. Teatriajaloos eristatakse laias laastus kaht metodoloogilist lähenemist (reeglina neid kombineeritakse): huvikeskmes on kas struktuurid või sündmused. Struktuuride ajaloo puhul uuritakse suhteid, arenguid/protsesse, s.o pigem kollektiivseid nähtusi, sündmusajaloo puhul isikuid, tegevusi, s.o pigem üksiknähtusi; esimene tõstab esiplaanile kestvamad ja püsivamad nähtused, teine keskendub pigem muutustele. Mind huvitab sündmusajalugu ja muutuse kategooria. Postlewait rõhutab, et muutus on üldine idee, mida konkretiseeritakse mitmeti. On palju seletusmudeleid ja metafoore, mis kirjeldavad ajalooliste protsesside dünaamikat: (lineaarne) progress, revolutsioon, tsüklilisus, murrang, katkestus, kriis jne. Postlewait kutsub ka küsima, miks meid huvitavad teatud mudelid (nt progress või revolutsioon) ja missugune on see ajalugu, mida nende põhjal kirjutatakse. Lotmani järgi moodustub kultuur tervikuna (aga ka teatrikultuur eraldivõetuna) kihtidest, mis arenevad erineva kiirusega, ning arengudünaamika kujuneb pidevate ja plahvatuslike protsesside vaheldumise või kooseksisteerimise alusel.

Ettekandes räägin sellest, kuidas on mõistestatud ja kirjeldatud esteetilisi uuendusi 20. sajandi eesti teatris, s.o mis seletusmudeleid on kasutatud. Mis kriteeriumide alusel uuenduslikke sündmusi ja perioode identifitseeritakse? Mil määral avaldab sündmuste kirjeldamisele uuendusena mõju kontekst (institutsiooniline, sotsiaalne, kultuuriline)? Mis rolli etendab sünkroonkriitika, mis rolli publiku vastuvõtt? Kuivõrd suhestatakse uuendusi eesti teatris rahvusvahelise avangardi-diskursusega? Fookuses on kolm perioodi: 1920ndate algus (ekspressionism jt modernistlikud voolud); 1960/70ndate teatriuuendus (Hermaküla, Tooming), mida on kirjeldatud pigem „plahvatuslikuna”, ja nüüdisteatri uuenemine 1990/2000ndatel.”

Neeme Lopp, “Antihumanism ilma reservita: hävituse mõõtmed Kivisildniku viimase aja luules”.
13. aprillil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Virve Sarapik realismist.
4. märtsil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Jaak Tomberg, “Objektiivsuse ideest kirjandusliku realismi esteetikas”.
22. jaanuaril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Jaak Tomberg:

“Vahest kõige laiema mahuga teoreetiline definitsoon, mis kehtib peale kirjanduse ka teiste meediumite hulgas, määratleb realismi kunstivooluna, mis taotleb tegelikkust edasi anda võimalikult lähedaselt, maksimaalse tõetruudusega (nt Jakobson jt vene vormikoolkkonna esindajad). Kirjanduslik realism kitsamalt, kirjandusloolise ja periodiseeriva mõistena tähistab peamiselt Prantsusmaal 19. sajandil kirjutatud romaanide väljenduslaadi, mis sealt praktikana üle maailma levis ja tänaseni erinevates vormides edasi elab. Ilukirjanduslike kujutluste juures ei saa ka nende üle rangelt ja süstemaatiliselt mõeldes mööda kõige üldisemast subjektiivsuse-eeldusest: igas teoses on vormitud just kindlale autorile omaseid kogemusi, tekst on olulisel määral autori subjektiivsusega ühte laulatatud. Oma paljususes peaaegu et määratlematule olemusele vaatamata näib aga just – võrreldes teiste kirjandusvormidega – realismiga kaasas käivat oluline, kuid esmapilgul hämaravõitu tunnetuslik nõue: igatsus realismi järele on soov tunda ära midagi „objektiivset“. Nimelt näib kirjandusliku realismi tunnetuslik objekt olevat teiste kanooniliste vormide omadega võrreldes kuidagi intuitiivselt lihtsamini kokku lepitav. Meil oleks alati justkui ähmane arusaam, et ootame realismilt peale kunstilise elamuse mingisugust spetsiifilist sorti ühist äratundmist. Teisiti sõnastades: teatud kirjanduse suhtes valitseb meil teiste vormidega võrreldes eripärast sorti tunnetuslik kokkulepe ja ajalooliselt on seda osa kirjandusest juba mõnda aega realismiga seostatud. Minu ettekande eesmärk on pakkuda välja üks võimalus, mis täpsemalt realistlikule kirjandusele sellise mõjujõu võiks tagada ning milles seisneb selle äratundmise universaalsus.

Selleks vaatlen lähemalt Madis Kõivu kunagist huvitavat lühimõtisklust “Subjektiivsuse objektiivsusest” ning seon selle hiliseimate realismiteooriatega, kus afektiivsusel, mis meie seltskonda juba mõnda aega on paelunud, ei puudu oma koht.”