Year: 2020

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 5: Demokraatia USAs II

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 5: Demokraatia USAs II

Jüri: “Maailma asudes endiselt USA valimiste kiiluvees, on meilgi paslik jätkata sealt, kus viimati pooleli jäime: demokraatiaga Ameerikas. Vaatame üle Robert Dahli polüarhia kontseptsiooni ning tema arutlused-dialoogid teemadel nagu milline peaks olema õige demokraatlik üksus (föderalism vs unitarism), mil määral tagada osalemist, ning vaidlus traditsionalisti, modernisti ja pluralisti vahel üldise hüve asjus. Tuletame meelde Madisoni/Föderalisti argumendi demokraatia võimendumisest “ühendriikides” ning püüame aru saada eristusest demokraatia ja vabariigi vahel. Ärgem unustagem ka Putnamit, kes on ikka veel üksinda keeglisaalis! Teises pooles jätkame “vabariiklikul” lainel: jälgime Vieira-Runcimani ajaloolise ülevaate kaudu (Hobbesist Habermasini) representatsiooni mõiste keerukat vahekorda demokraatliku ideaaliga ning vaagime Habermasi käsitust kolmest demokraatiamudelist (liberaalne, vabariiklik ja arutlev).”

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 4: Alexis de Tocqueville’i “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast”

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 4: Alexis de Tocqueville’i “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast”

Jüri: “Kuna kohtumine leiab aset kaks nädalat enne USA presidendivalimisi, pole võimalik leida selleks sobivamat teemat kui “demokraatia Ameerikas”. Seminari esimeses pooles võtamegi vaatluse alla mõned väljavõtted Alexis de Tocqueville’i 1831. aasta reisist “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast”. Seda raamatut—kui “esimest süstemaatilist ja empiirilist uurimust poliitilise võimu toimetest modernses ühiskonnas”—on peetud ameeriklaste enesemõistmise piibliks või peegliks, ning selle autorit nii massiühiskonna esimeseks teoreetikuks, 19. sajandi suurimaks ajaloolaseks ja poliitiliseks sotsioloogiks, kui ka modernse ühiskonnateadusliku mõtlemise üheks rajajaks (Marxi, Weberi ja Durkheimi kõrval). Teises pooles aga loeme mõned peatükid Robert Dahli—pluralistliku demokraatiateooria (nn polüarhia) arendaja—raamatust „Demokraatia ja selle kriitikud“ (1989), ning 2005. a kirjutatud teksti „Madisonlikust demokraatiast“ (viimase taustaks ka kaks „Föderalisti“ teksti, nr 9 ja 10). Ning lõpetuseks-lõdvestuseks-lõbustuseks üks peatükk Robert Putnami sotsiaalse kapitali teemalisest raamatust „Üksinda keeglisaalis: Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ (2000).”

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 3: Carl Schmitti parlamentarismi kriitika

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 3: Carl Schmitti parlamentarismi kriitika

Jüri: “Meie kolmanda seminari teemaks on Carl Schmitti parlamentarismi (kui liberaalse demokraatia keskse institutsiooni) kriitika. Loeme tema raamatu “The Crisis of Parliamentary Democracy” (1923) esimest peatükki “Democracy and Pariamentarism”, keda see teema veidi rohkem huvitab, see võiks lugeda ka teist peatükki “The Principles of Parliamentarism” ning sama raamatu teise väljaande (1926) eessõna “On the Contradiction between Parliamentarism and Democracy”. Sellest raamatust pole ilusat pdf-i ning jätsin välja ja arvukad autori ja tõlkija joonealused, teksti ennast peaks aga olema hõlbus lugeda, ning kokku pole see ka teab mis pikk, eriti kui mõnest ajastuomasest poleemikast (nt mainitud eessõnas) üle libiseda. Lisaks pakuks lugeda tema “Põhikorraõpetuse” (“Verfassungslehre”, 1927) 17. peatükki “The Theory of Democracy” pluss väike eestikeelne vinjett samast raamatust “Lause ‘Enamus otsustab’ kriitika”. Seminari teises pooles vaatleme agonistliku demokraatia arendaja Chantal Mouffe’i teksti “Carl Schmitt and the Paradox of Liberal Democracy”. Mouffe on viimasel veerandsajandil kirjutanud enam-vähem samasse auku oma kümmekond lühikest ja selget artiklit demokraatia teemal (huvi korral võin neist mõned välja pakkuda), praegu lisan stiilinäiteks (kuna see on eestikeelne) ühe Rawlsi poliitilist liberalismi kritiseeriva teksti “Demokraatia, võim ja poliitilisus”. Ning lõpetuseks ja väga lühike etteaste Ernesto Laclault peakirjaga “Radikaalse demokraatia tulevik” (selle leiab ka kogumikust “Antagonism, poliitika, hegemoonia”).”

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 2; Merily Salura, “Gadameri esteetika ja kulgemisseisund: pidustuse ajalisest jätkuvusest”
Hans-Georg Gadamer

Jüri Lippingu demokraatiaseminar 2; Merily Salura, “Gadameri esteetika ja kulgemisseisund: pidustuse ajalisest jätkuvusest”

Jüri Lipping: “Meie Käsmu kohtumise teema on kaheosaline. Esimese poole aluseks on Schumpeteri “Kaks demokraatiakontseptsiooni” (väljavõte tema raamatust “Kapitalism, sotsialism ja demokraatia”, 1942), mis on üks mõjukamaid tekste demokraatia minimalistliku-realistliku-elitaarse-liberaalse arusaama väljakujunemisel. See arusaam osutus pea kogu sõjajärgse Ameerika poliitikateaduse valitsevaks paradigmaks. Boonusena saab Schumpeteri teksti abil meenutada Inglise poliitilise süsteemi mõningaid ajaloolisi maamärke, mis Brexiti valguses võiksid huvi äratada. Teises pooles aga on vaatluse all Carole Patemani raamatu “Participation and Democratic Theory” (1970) kaks esimest peatükki, millest üks esitab schumpeterliku mudeli kriitilise analüüsi ning teine põhjendab osalusdemokraatia võimalikkust ja vajalikkust tänapäeva maailmas autorite abil nagu J. J. Rousseau, J. S. Mill ja J. D. Cole.”

Jüri Lippingu demokraatiaseminar. 1. Vana-Kreeka demokraatia

Jüri Lippingu demokraatiaseminar. 1. Vana-Kreeka demokraatia

Seminarisari demokraatia küsimusest ja tähendusest.

Jüri: “Meie esimese kohtumise teemaks on siis kreeka demokraatia. Soojenduseks väike tekst Agambenilt, seejärel lühike stiilinäide Platonilt. Aristotelese kompilatsioon on veidi pikem ja ehk ka tüütum lugeda, soovi korral võib neid lõike lugeda ka eestikeelsena “Poliitikast”. Teises osas võtame vaatluse alla Castoriadise teksti, see peaks olema lihtne ja selge lugemine, kuid seda on pealt 40 lehekülje. Veidi kõrvalisem ja tihedam võib tunduda osa, mis algab lk 92 ja lõpeb Tallinna Ülikoolis ruumis M-328. 101, see tegeleb Kanti kolmanda kriitikaga (esteetiline otsustus, geeniuse mõiste, loomise kontekst, sensus communis), mis on Castoriadise väitel üks “segapudru õigetest arusaamadest, millele jõutakse valedel alustel”, selle võib ajapuudusel ka vahele jätta. Periklese matusekõne on puhtas eesti keeles, nagu ka lõbustavaks lõpupalaks Badiou “Demokraatia embleem”, kus ta parodeerib ka Platoni kirjeldust demokraatlikust inimesest.”

Agnes Neier Katherine M. H. Reischli teosest “Photographic Literacy: Cameras in the Hands of Russian Authors” (2018)
Aleksander Solženitsõn 1943. aastal

Agnes Neier Katherine M. H. Reischli teosest “Photographic Literacy: Cameras in the Hands of Russian Authors” (2018)

Agnes: “Kõnelen fotograafia ja kirjanduse kokkupuutepunktidest. Vaatlen lähemalt Princetoni akadeemiku Katherine M. H. Reischli 2018. aastal ilmunud teost “Photographic Literacy: Cameras in the Hands of Russian Authors”, kus vaadeldakse vene autorite suhteid fotograafiaga – millised on tehnika mõjud nii autorite eraelus kui loomingus, kuidas toimib autor-fotograafi kuju ning visuaalne kirjaoskus kultuuris laiemalt. Reischli tekstist tõukudes küsin, kui kaugele saame minna fotograafia mõjude tuvastamisega ilukirjanduslikes teostes ning mida saame üldse nimetada “fotograafiliseks ilukirjanduseks”.”

Taavi Remmel, “Eksperimentaalsed süsteemid ja kvantkirjandus”

Taavi Remmel, “Eksperimentaalsed süsteemid ja kvantkirjandus”

Taavi: “Kõnelen kvantteooria ja kirjandusteaduse suhtest “kahe kultuuri” pingeväljas. Miks on kvantkirjandus žanrina ebatäielik ja millised probleemid tekivad füüsikateaduse mõistevara adapteerimisel postmodernismi teooriasse? Sellest probleemsituatsioonist lähtudes esitan ühe võimaliku stsenaariumi fiktsionaalse kvantmaailma avastamiseks. See kätkeb Hans-Jörg Rheinbergeri „eksperimentaalseid süsteeme” ja Karen Baradi uusmaterialismi, mille peamisteks märksõnadeks on intra-aktsioon, posthumanistlik performatiivsus ja ontoloogiline eraldamatus.”