Etüüde nüüdiskultuurist konverentsid

Eesti Vabariigi taasloomine 1991. aastal tähendas muuhulgas uuele riigile ja ühiskonnale kohase kultuuripoliitika kujundamise algust teiseneval ja mitmekesistuval kultuurimaastikul. Siirdeajal (~1986–1998), mil kultuuripoliitika püüdis sammu pidada senistest raamidest vabanemise järel pulbitseva, oluliselt omaalgatuslikuma kultuuripraktikaga, pandi dialoogis demokratiseeruva kultuuriväljaga alus praegusele Eesti kultuuripoliitikale. See paljutahkne aeg tähistas ühtlasi nõukogude kultuuripoliitika lõppu: likvideeriti või kujundati ümber vanad kultuuriinstitutsioonid; asutati uusi, nii riiklike kui ka eraalgatuslikke institutsioone; teisenesid vastav seadusloome ja kultuuri rahastusmudelid.

Konverentsi eesmärgiks on kaardistada siirdeaja kultuuripoliitilisi muutusi ning hinnata kriitiliselt, millised huvid, tegurid ja algatused neid kujundasid, millised toonastest otsustest, loodud või uuenenud institutsioonidest, rahastusskeemidest ja seadustest kujunesid uue iseseisvusaja kultuuripoliitilisteks nurgakivideks ja milline oli nende mõju, ent ka seda, milliseid valikuid oleks toona võinud ehk ka teisiti teha ning millised huvitavad plaanid ei saanudki paraku teoks. Samuti kutsume üles arutlema selle üle, milline oli kultuuriringkondade mõju siirdeaja poliitikale laiemalt ja üldse kultuuri roll toonases tormiliselt teisenevas ühiskonnas.

Kavas olevad juhtumiuuringud ja vestlusringid puudutavad teemasid nagu tsensuuri lõppemine, Kultuurkapitali taasrajamine, loomeliitude muutuv roll ja kohanemine uuenevas ühiskonnas, kirjastamise üleminek turumajandusele, vaba kultuurimeedia, teatrite, muuseumide jt institutsioonide ja struktuuride teisenemine, jne. Konverents toimub hübriidvormis: piiratud hulk kuulajaid saab osaleda kohapeal (eelregistreerimise teave allpool), konverentsi Zoomi kantakse üle ka EKA TV-s.

Teesid (pdf)

Konverentsi kava:

10:30 Kogunemine ja kiirtestid

11.00 Virve Sarapik. Sissejuhatus
11.10 Paul-Eerik Rummo. Sai pisut siirdutud jah
11.40 Ainiki Väljataga. Kulkat ehitamas 1994–1997. Reministsentse ja tagantjärgi tarkust
12.10 Rein Veidemann. Ajakiri Vikerkaar. Avangutest institutsioonini

12.40 Paus

13.00 Maarja Lõhmus. Otsene ja kaudne tsensuur ning selle moondused maailma-avalikkusest varjul
13.30 Krista Kaer. Vaimustavad võimalused ja vigadest õppimine. Kirjastamine üheksakümnendatel aastatel
14.00 Ott Karulin. Kas teisiti saanuks õigemini ehk repertuaariteater kui ankur
14.30 Anneli Saro. Teater pöördub Läände. Eesti teatripoliitika siirdeajal

15.00 Lõunapaus

16.00 Paneelvestlus “Kultuuriajakirjandus ja -meedia “ülbetel” 1990ndatel ehk mida kõike oli võimalik kümnendi muutuvates oludes kultuurielu kajastades korda saata”. Osalejad: Mari Kartau, Andrus Laansalu, Barbi Pilvre ja Johannes Saar. Moderaator: Katrin Kivimaa

17.00 Paneelvestlus “1990ndad – märkamatu teatriuuendus?”. Osalejad: Peeter Jalakas, Andres Noormets, moderaator: Andrus Laansalu

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit

Toetajad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Konverents on pühendatud 30 aasta möödumisele Peeter Sauteri “Indigo” ilmumisest. Arutletakse nii selle raamatu tähenduse ja jälje üle, selle üle, mis seda ümbritses, mis eelnes, ja veelgi enam, mis järgnes nii eesti kirjanduses kui ka Sauteri enda loomingus ja millele Sauteri tekst justkui taksoukse avas.

Kava:

11:00 Kogunemine ja sissejuhatus

11:15 – 13:15
Neeme Lopp “Hambaaugud päästavad maailma”
Piret Viires “Enne ja pärast “Indigot””
Joosep Susi “Peetri pedagoogiline poeem”
Rein Veidemann “Peeter Sauteri asi”

13:15 – 14:00 Paus

14:00 – 15:30
Merily Salura “Peeter Sauteri tühjuse esteetika”
Ivo Heinloo “Flanöör ja tema trajektoorid: tänavatest moodustub lause”
Andrus Laansalu “peeter sauter : eesti kirjanduse reasneljane”

(Vt ka ettekannete teese.)

15:30 – 16:00 Arutelu ja sõnavõtud

16:00 Raamatuesitlus
“Mitmele isandale loodud kunst. Sotskolonialism ja Eesti”
Koostanud Johanna Ross ja Epp Annus. TÜ kirjastus, 2020.

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA KVI, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit.

Toetavad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, EKA teadusfond, Tallinna Ülikooli uuringufond.

Kuidas kirjeldada midagi, mis alles kestab? Sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 13. konverents võtab vaatluse alla selle, mis tööd teeb kirjanduse, kunsti, teatri ja filmi ajaloo kirjutaja, kui ta võtab ette oma kaasaja ajaloostamise. Mis tegurid seda määravad? Kus liigub ajaloo ja kriitika, ajaloo ja tellimuse, ajaloo ja ideoloogia võimalik piir ning vastastikmõju?

Konverentsi teesid (pdf)

Kava:

11:15 Virve Sarapik, Sissejuhatus.

11:30 – 13:00
Riina Oruaas, Mälu ja arhiiv. Kuidas saada iseenda teadmiste arheoloogiks?.
Anneli Saro, Teatriajalugu, etendusanalüüs ja amneesia.
Piret Kruuspere, Teatriajaloost ja -historiograafiast: eesti teatrikirjutuse näitel.

13:30 – 15:00
Epp Annus, Afektiivne mõtlemine ja teaduslikud häälestused.
Andrei Hvostov, Komberuum, talupojamõistus, süvariik: kuidas seletada seletamatut?.
Marin Laak, Kriitikast, kirjanduslooliselt lähivaates.

16:00 – 17:30
Kristina Jõekalda, Kaasaegne kunst baltisaksa ja esimestes eesti kunstiajaloo üldkäsitlustes.
Ingrid Ruudi, Näitus kui lähiajaloo dünaamiline uurimisvahend.
Rein Veidemann, Kirjanduslugu kui kultuurimälu avaldis.

17:30 – 18:00. Arutelu ja sõnavõtud.

18.00. Raamatuesitlus.
“Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad”
Koostanud Epp Annus ja Brita Melts. EKSA, 2019.

Konverentsi korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, Eesti Kirjanike Liit.

Toetasid: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond, Tallinna Ülikooli uuringufond.

Sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 12. konverentsil vahetati mõtteid pildi olemuse ja toimimise üle. Erinevaid humanitaarvaldkondi esindavad asjatundjad kogunesid arutlema selle üle, mida kätkeb endas pildi mõiste ning kuidas on teisenenud piltkujutiste roll viimaste kümnendite Eesti kultuuris, mis on selle ajaloolised ja filosoofilised eeldused, samuti esitleti teemakohaseid juhtumiuuringuid.

Kava:

10.45 Virve Sarapik, Sissejuhatus.

11.00–12.30
Regina-Nino Mion, Puhta pildi mõiste.
Neeme Lopp, Häda punctum‘i pärast.
Oliver Laas, Visuaalne kommunikatsioon kui dialoog.

13.00–15.00
Krista Kodres, Pilt ja sõna: tähenduse kinnistamine reformatsioonijärgses pildikultuuris.
Hilkka Hiiop, Anneli Randla, Kuidas muuta nähtamatu nähtavaks. Rode ja Ackermann.
Agnes Neier, Pilte ekfraatilisest kirjandusest.
Elnara Taidre, Millest räägivad ja millest vaikivad aiafotod Elo ja Friedebert Tuglase perealbumis?

16.00–17.30
Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Põlevkivitööstuse pildid – uurimisperspektiivi ja potentsiaali testides.
Mari Laaniste, Pilt ja hetk: “Sitta kah!” juhtum.
Andrus Laansalu, Aidake mind tasapinnalt ruumi!

18.00. Raamatuesitlused.
Luule Epner, Mari Laaniste (koostajad), “Etüüde nüüdiskultuurist 7. (Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuurilugu etenduskunstides”. Kogumik põhineb 19. septembril 2014 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.
Stuart Hall, Sean Nixon, Jessica Evans, Representatsioon. EKA Kirjastus, 2018.

Korraldajad:
EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus

Toetajad:
Konverentsi toetavad EL Euroopa Regionaalarengu Fond
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut

Konverentsi fookuses oli eestivene nüüdiskultuur ja selle eri väljendused (kirjandus, teater, subkultuurid), suundumused, levipotentsiaal ning retseptsioon.

Kui nullindate keskel astusid avalikkuse ette uue põlvkonna eestivene autorid, mitmekesistas see kogu senist kirjandusmaastikku: eestivene kirjandus joonistus välja omaette nähtusena (eri põlvkonnad, kirjastused, väljaanded) ning muutus eesti kirjanduses kaasarääkivaks osapooleks. Varsti pärast seda kirjutas Cornelius Hasselblatt: “Eesti kirjandusteadust käsitledes tuleb konstateerida, et üheks ülesandeks on oma uurimisobjekti määratlemine. Mida me käsitleme E/eesti kirjandusena?” (Keel ja Kirjandus nr 1/2, 2008.) Eesti keelde tõlgituna pälvis eestivene kirjandus kriitikute ja lugejate rohket tähelepanu. Vahel ületasid arutelud eestivene kirjanduse ümber päevalehtede uudiskünnise, nagu näiteks 2012. aastal Kultuurkapitali kirjandusauhindade jagamise ajal, kui žanripreemiate nimekirjas puudus Andrei Ivanovi romaan “Peotäis põrmu”, mis oli tõlgitud eesti keelde venekeelsest käsikirjast ning polnud veel venekeelsena ilmunud; või siis poleemika, mis vallandus 2014. aasta detsembris, kui Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land saatis valitsusele kirja ettepanekuga anda Eesti kodakondsus eriteenete eest kirjanik Andrei Ivanovile.

Kava:

11.00–13.00
Igor Kotjuh, Boriss Baljasnõi eestivene kirjanduse kujundajana.
Ingrid Velbaum-Staub, Rebast meenutades. Korduvatest teemadest ja motiividest Jelena Skulskaja loomingus.
Mihhail Trunin, Etüüde eesti ja vene luulest. Amatöörtõlkija tähelepanekud.

14.00–15.30
Madli Pesti, Tants teise silmapilguga: kahest eesti-vene teemalisest lavastusest.
Irina Belobrovtseva, Mõned mõjud sealt siia ja siit sinna.
Aija Sakova, Eestivene kirjanduse subjekt: rahvusülene, mitmerahvuseline või …?.

15.30–16.00
Arutelu ja sõnavõtud.

Korraldajad:
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus
Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut
Eesti Kirjanike Liit

Toetajad:
Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi eesti kirjanduse toetusprogramm
Tallinna Ülikooli uuringufond
Eesti Kultuurkapital

Hasso Krull on meie tähtsaim poliitiline mõtleja, ja kui praegu ehk veel mitte kõige mõjukam, siis ambitsioonikaim kindlasti: sest kuigi ta hoiab oma pilgus Eestit, on tema mõtlemise horisont kosmos.

– Marek Tamm

Hasso Krull (1964) on eesti kultuuriruumi ilmestanud juba alates 1980. aastate esimesest poolest. Seejuures on Krulli looming olnud pidevas teisenemises, kuid seda teisenemist on ometi läbinud mingi läbiv joon, mingi tekstistrateegiate all või taga lasuv laiem alus, mis püüdleb unustatud kihistuste elluäratamise poole lugejas. Selle juures ei ole oluline, kas see püüdlus võtab luuletuse, eepilise poeemi, mütopoeetilise jutustuse, teoreetilise loengu, tõlkevahenduse või köögilauajutu kuju. Kõik need küsivad mingite arhetüüpsete mehhanismide järele, mis hoiaksid inimese maailma lagunemast ja tekitaksid tema olemise kultuurilisse koesse pidepunkte, millele toetuda. Selles mõttes on just Krull tõeliselt transgressiivne eesti kirjanik – tema jutustusel pole mingeid formaalseid piire, üksnes liikumisrajad. Iseloomulik, et 1990. aastatel oli Krull ka ühe eesti esimese hüperteksti looja.

Marek Tamm on sellist lähenemist nimetanud kosmopoliitiliseks. Tähenduses, et kuigi selline mõtlemine ei püüdle ühe ainulise, universaalse korra või jutustuse poole, on tema taotlus anda inimesele maailmasolule kosmiline mõõde. Nende jutustuste idee on kosmiline, isegi kui need ei jõua kaugemale tühisest argidetailist. Massikultuuris leviv ja maailma tasalülitav universaalsus ei küündi kosmoseni, isegi kui küünitab oma jutustuste sisus tähtede taha. Erinevate lugude paljusus taandab ennast üheks samasuseks. Krulli tekstide eesmärgiks on ärgitada maailma käigushoidvat jutustustegu, sidusat jutustustegu, mis ärataksid inimese isikliku kosmoloogia. Jutustuste arhetüüpsed mustrid on tühjad vormid, mille labürindis tuleb leida isiklik väljapääs – maailm jutustuse kogukonna jaoks. See väljapääsu otsimine ei ole eskapism argimaailmast, vaid maailma tegelikustamine, selle elusaks ja järjepidevaks tegemine. Väiksemas koosluses, näiteks sõpruskonnas, tajume seda selgelt. Sõprussuhteid hoiabki tihti alal mingi ühine narratiiv, mida pidevalt edasi luuakse, ja mütoloogilised pesad, mis on selle narratiivi sõlmpunktideks. Krulli eesmärk on keerutada kokku võimalikult palju, võimalikult mitmekesisest ent ometi arhetüüpsest materjalist pesasid, kus jätkusuutlik kultuuriline ühiselu saaks eluneda.

2014. aastal ilmus Hasso Krulli kaksikkogumik “Pesa” ja “Muna”, mis võttis osa neist Krulli teisenemistest ühtede kaante vahele, soodustades veelgi kujutlust tema tekstitegevusest kui ilma ajaloota labürindist või spiraalist, mida võib läbida üht või teistpidi. 2016. aasta sügisel kutsume üles sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” raames mõtisklema Krulli loomingu transgressiivse olemuse ja väljavaadete üle, mis tema utoopial meie kultuuris võiks olla. Mis on Hasso Krull? Kas meil on mitu Hasso Krulli? Milline suhe võiks olla tema loomingu erinevate pooluste vahel või kas selline küsimus on üldse relevantne? Kas selline utoopia unustatud kihistuste aktiveerimisest mütoloogilise jutustusteo kaudu on tänapäeval üleüldse kõnevõimeline? Jääb see intellektuaalseks klaaspärlimänguks? Kui vaadata, milliseid lugusid jutustab tänapäeva televisioon, tundub, et inimesed on mütoloogilise materjali vastuvõtmiseks tänapäeval enam kui valmis. Kas popkultuur võiks täita mütoloogilise materjali rolli?

Kava:

I Pesa

13.00 – Avasõnad
13.10–13.35 – Heie Treier, Sujuv sissejuhatus iseseisvusesse: Hasso Krulli panus 1990ndate kunsti
13.35–14.00 – Eik Hermann, Krullid haridusmaastikul

Paus

14.10–14.35 – Anneli Mihkelev, Müüdipesa punumine Hasso Krulli 21. sajandi loomingus
14.35–15.00 – Mare Kõiva, Elava eepose tekstuur

Lõuna

II Muna

16.15–16.45 – Tõnu Viik, Hasso Krulli lugemine
16.45–17.15 – Joosep Susi, Käe- ja koekirjad: kuidas luuletada lugu
17.15–17.45 – Andrus Laansalu, Töid, tegemisi ja hambaid

18.00 – Raamatuesitlus. Etüüde nüüdiskultuurist 6: “Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik”. Kogumik põhineb 19. septembril 2014 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.

Korraldajad:
Kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus
Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital
Kultuuriministeeriumi eesti kirjanduse toetusprogramm

Konverents “Kuidas anda inimesele kosmos?” oli aluseks artiklikogumikule “Hasso Krulli mõistatus. Etüüde nüüdiskultuurist 8” (2019).

2013. aasta draamaülevaates tõdeb Ene Paaver, et viimase kümnekonna aasta näitekirjandus on innukalt tegelnud aja- ja kultuurilooga ning publikust neil lavastustel puudu ei ole. Filmitegijate huvist kultuuriloo vastu annavad tunnistust nt Peeter Simmi “Georg”, Jaak Kilmi “Kohtumine tundmatuga” jt.

Nullindate keskel tõusnud kultuuriloolise dramaturgia laine ei näita veel vaibumise märke, vastupidi – see näikse olevat muutunud algupärase näitekirjanduse peavooluks. Kultuurilugu on huvitanud paljusid kirjanikke ning lavastajaid – Madis Kõiv, Andrus Kivirähk, Mart Kivastik, Urmas Vadi, Merle Karusoo, Loone Ots, Ivar Põllu jt. Populaarsed on isiku-, aga ka kohaloolised näidendid, lähenemisviisid ulatuvad rangest dokumentaalsusest vabade kujutlusmängudeni ajaloo teemadel. Lavale ja ekraanile on toodud peamiselt üldtuntud kultuuritegelasi, nt Lydia Koidula, Juhan Liiv, Vaino Vahing, Konrad Mägi, Eduard Viiralt, Voldemar Panso, Paul Keres, Georg Ots, kuid ei puudu ka vähem tuntud isikud nagu vend Vahindra. On kirjutatud välismaistest loojatest (Jaan Unduski “Boulgakoff” ja “Quevedo”) ning vaadeldud baltisaksa ja eesti kultuurilise identiteedi põimumist (Tõnu Õnnepalu “Sajand” jt). Kultuurilugu on jõudnud ka ooperiteatrisse (nt Tõnu Kõrvitsa “Liblikas”). Tegemist on praeguses kultuuripildis jõuliselt esilekerkiva fenomeniga, mille põhjused, iseärasused ja mõjud väärivad lähemat uurimist.

Parafraseerides prantsuse filosoofi Louis Althusseri, kes kasutas subjekti moodustumise loogika kirjeldamiseks ühiskondades kunagi mõistepaari reconnaissance/méconnaissance (äratundmine/mitteäratundmine), võiks küsida, kas kohtumine tuttavaga (ajalooga, traditsiooniga jne) pole samaaegselt alati ka mittekohtumine, eksitus (selliseid “kohtumisi” tunneme palju Madis Kõivu näidenditest). Kuivõrd kinnitavad sellise äratundmise rituaalid meie kultuurilise olemasolu vundamenti ja mil moel nad seda õõnestavad, seades meid vastamisi kultuuriloo kummitustega ja sundides neid tõlgendama?

Konverentsi korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kunstiakadeemia. Toetasid Eesti Kultuurkapital ning Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi programm „Eesti kirjandus“.

Kava:

11.00 Avamine

Madis Kolk, Vaimulike kujutamine eesti aja- ja kultuuriloolises teatris.
Ene Paaver, Suurmehed ja naissuurmehed uuemas kultuuriloolises dramaturgias.
Jaanika Juhanson, Kultuurilugu kuuldemängudes 1990ndatest tänaseni.
Kerttu Männiste, Kultuuriloo elustamine mäluasutustes. Kunstitõde ja muuseumitõde.

13.00 – 13.45 Kohvipaus

Mari Laaniste, Seal, kus meid ei olnud: „Kohtumine tundmatuga”.
Pille-Riin Purje, Liivale kirjutav Suuman.
Anneli Saro, Liivi kõnetused. Juhan Liiv eesti nüüdisteatris.
Luule Epner, Kokkusaamisi eesti kultuurilooga Madis Kõivu dramaturgias.

16.00 Kogumiku „Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm” (Etüüde nüüdiskultuurist 5) esitlus. Kogumik põhineb 16. septembril 2011 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.

Konverents “(Mitte)kohtumine tuttavaga” oli aluseks artiklikogumikule “Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuurilugu etenduskunstides. Etüüde nüüdiskultuurist 7” (2018).

2014. aasta 3. jaanuaril sai 50-aastaseks eesti kirjanduse enfant terrible Kivisildnik (tänapäeval peamiselt (:)kivisildnik, esimeste raamatute autorina Sven Kivisildnik, sünnitunnistuse ja valimisnimekirjade järgi Sven Sildnik, aga ka palju muud). Sellest sündmusest ajendatuna korraldasid Tallinna Ülikooli eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanike Liit 19. septembril 2014 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis juubelikonverentsi, mis proovis avada seda vastuolulist nähtust, mis on juba 25 aastat püüdnud eesti kultuuri samaaegselt nii lammutada kui ka edendada.

Ülesanne ei saanud juba oma püstituselt kuuluda kergete hulka, sest kuidas ühele Kivisildnikule läheneda? Kas see pärisnimest tuletatud tähistus viitab luuletajale? Kolumnistile? Blogijale? Kirjastajale? Ühiskondlikult aktiivsele isikule? Või viitab see sellise keskpunkti puudumisele, kahele täpile sulgude vahel; viitab tähistamisele, mille taga ei ole üheselt määratletavat isikut, vaid algoritm, mis esitab automaadi(valangu)na erinevaid positsioone? Kivisildniku tekstide „tööprintsiibi” järgi ei tohiks viimast kindlasti välistada, pigem vastupidi. Selge on siiski üks – kõik need tahud sulavad kokku kultuurinähtuses, mis ületab kirjanduse piirid ning mida pole võimalik ignoreerida ei eesti kultuuriväljal ega ka luules. Tegemist on justkui vajatava antagonismiga, mis hoiab eesti kultuuritervikut elujõulisena.

Seda tõdes oma ettekandes ka Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv, kes tõstis esile Kivisildniku hämmastavat pidevust Eesti viimase 25 aasta kirjanduspildis. Ning kui 25 aastat tagasi oli aktuaalne just selle pildi peale pääsemise võimalikkuse testimine, siis mida aeg edasi, seda enam sai selgeks sellelt pildilt pagemise võimatus. Kivisildnikule omase paradoksaalsusega on nüüd, kus kunagine EPA tudeng on naasnud ruraalsesse keskkonda Sanga talus Pärnumaal, tema kirjanduslik tegevus nähtavam ja vältimatum kui kunagi varem.

Leo Luks arutles oma ettekandes, et kui etnofuturismi mõiste ja hoiak, mille üheks loojaks Kivisildnik ise oli, sobib pigem iseloomustama tema eelmise sajandi loomingut, siis võib-olla oleks tema loometeed tervikuna kohane iseloomustada situatsionismi märksõna abil. Ta leidis, et revolutsioonilise loomeprintsiibi kirjeldus Guy Debord’i „Vaatemänguühiskonnas” (1967) vastab olulisel määral Kivisildniku loomepraktikale ning seetõttu võimaldab situatsionismi teoreetiline alus selgitada ka „pidevat revolutsioonilist seisundit” Kivisildniku tekstides.

Siinkirjutaja võttis oma ettekandes „Antihumanism ilma reservita” vaatluse alla (:)kivisildniku nime all viimastel aastatel ilmunud luulekogud ning jälitas neis otsustavat hoiakulist nihet totaalse antihumanismi poole, milles käibiva eetilise juhtmõtte „sul pole õigust tappa” aset hakkab täitma selle vastand: sul pole õigust ellu jätta. Ehkki (:)kivisildnik tegeleb justkui võimatu ülesande lahendamisega, kus luule ja vaimu tõeliseks vabastamiseks peab ka tema lugeja surema, kõrgub see ähvarduse dimensioon kogu eesti kirjanduse kohal ja hoiab seda (elavdavas) pingesituatsioonis.

Andrus Laansalu heitis valgust masinlikkuse printsiibi iseäradele Kivisildniku tekstiloogikas. Ja kuigi see printsiip on peaaegu alati tema tekstide mingites kihtides nähtav, ei saa Kivisildnikku päris selle järgi defineerida. Ehk kui Laansalu järgi parafraseerida Karl Martin Sinijärve: meie kultuuritänavaid läbival kahekordsel sildnikul on erinevalt Londoni autobussist siiski ka ülemisel korrusel väga teadlik ja kindlakäeline juht.

Piret Viires meenutas 1989–2000 tegutsenud Eesti Kostabi-$eltsi kirjastuse algusaegu ja eriti kirjastuse esimese väljaande, Sven Kivisildniku esikkogu-isikukasseti „Märg Viktor” ümber toimunut. Selgus vastus ka küsimusele, kuhu kadus Glavliti tempel trükki antud raamatu tiitellehe kujunduselt.

Kauksi Ülle vaagis Kivisildniku ja ajakirjandusvabaduse suhteid ning ellujäämisvõimalusi selles. Ehk ligilähedalt tsiteerides: „Kirjanike nimekirja internetis avaldades võib ellu jääda, kuid ajakirjanike nimekirjaga ei katsetaks.” Muuhulgas tuli kõne alla ühiskondlik muutus anonüümkirjade tõsiseltvõetavuse kadumisest anonüümsete kommentaaride tõeväärtuse tekkimiseni.

Kõikide ettekannete vahel võttis sõna ka autor, kes kommenteeris asjaolusid, parandas fakte ja selgitas oma tekstide toimimisloogikat. Kivisildniku juures ongi iseloomulik see, et kuigi tema autorikuvandit saadavad ajalooliselt mitmed müstifikatsioonid ning tema tekstid võivad tekitada mulje kui mingist salateadusest, siis ei tee autor oma motiveeringutest kunagi saladust ja püüab pigem oma luule ümber toimuvat demüstifitseerida. Sellest andis Sven ise tunnistust ka konverentsi lõppkõnes, kus ta selgitas, et luule on pigem tehniline ala ning tema luule on võrreldav teatud transitehnikatega, kus sel ajal, kui teadvus tegeleb luuletusse tehniliselt kokkutoodud erinevate süsteemide analüüsiga, avaneb teadvuse tagauks ja sisse voolab midagi muud, mida meil pole põhjust nimetada millekski muuks kui Tõeks. Luule on algoritmipõhine ja just seetõttu tõene – algoritm ei peta, sest tal on suva, ta on huvitu. Kuna ühiskondlikke diskursusi kannab alati võimutahe, mis ei lase väljendada s e d a, m i s t e g e l i k u l t o n, siis saabki see esile tulla üksnes (:) luules. Seetõttu on sobilik see ülevaade lõpetada Kivisildniku enese sõnadega: „luule on väga oluline asi”.

(Neeme Lopp, Keel ja Kirjandus, nr 1, 2015)

Kava:

12.00 Avamine

Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik: minevik ja mõtted, meenutusi ja mõtisklusi, täna ja tuna.
Leo Luks, Kivisildnik ja situatsionism.
Neeme Lopp, Antihumanism ilma reservita. Mõned märkmed (:)kivisildniku viimaste aastate luulest.
Andrus Laansalu, Instruktsiooni dramaturgia.

14.00 –15.00 Kohvipaus

Piret Viires, „Märg Viktor“ ja teised. Eesti Kostabi-$eltsi kirjastuse algaegadest.
Kauksi Ülle, Pinnuks ilmas ses/palgiks teises.
(:)kivisildnik, (:)see sõda on juba kaotatud.

Sõnavõtud, arutelu


Konverentsi toetasid Eesti Kultuurkapital ning Kultuuriministeerium.

Konverents oli aluseks artiklikogumikule “Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik. Etüüde nüüdiskultuurist 6” (2016).

Järjekordne seminar sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist” keskendub loomingulisele tandemile Madis Kõiv ja Sulev Keedus, kelle koostöös on valminud eesti filmikultuuri ja autorikino jaoks kriitilise tähtsusega ekraaniteosed “Georgica” (1998), “Somnambuul” (2003) ja “Kirjad Inglile” (2011).

Kava ja teesid:

12:00 – Kogunemine ja avasõnad

12:30 – Aare Pilv: “Kõivu ja Keeduse sõjatriloogia?”
Filmidel „Georgica” (1998), „Somnambuul” (2003) ja „Kirjad Inglile” (2011) on omajagu ühiseid ja siduvaid teemasid (sõda kui keskne olukordade kujundaja, ema ja lapse vastuoluline suhe, spetsiifiline naisekujutus, vägivaldne või armastuseta seksuaalsus jms) ning kujundeid (häälte kuuldamatuse motiiv, plahvatus, paat, lagunenud kirik jne) – kõik need panevad küsima, kas neid filme võiks mingil tasandil käsitleda triloogiana, mille osad üksteist täiendavad, teisendavad ja tõlgendavad. Ettekandes püüangi analüüsida neid teemasid ja motiive sellest vaatepunktist.

13:00 – Lauri Kärk: “Sulev Keeduse filmid: perekond”
Sulev Keeduse filmid moodustavad piisavalt homogeense terviku, n-ö perekonna. Meid huvitab siiski perekond Keeduse filmides endis. Nii mängu- kui ka tõsielulistes. Perekond on keerukas bioloogilis-sotsiaalne institutsioon. See on piisavalt isiklik ja intiimne, tähendab eraldumisvõimalust ülejäänud ühiskonnast. Teisalt on see aga seotud ühiskonnaga, mõjutab viimast. Näiteks on spekuleeritud matriarhaadi ja demokraatia seoste üle. Perekond on sedavõrd tähtis, et selleta ei saa hakkama vaata et ükski romaan ega film. Läbiv on perekonna teema olnud näiteks Luchino Visconti loomingus.
Perekonna teema tõstatus Keeduse esimeses mängufilmis „Ainus pühapäev” ja on sealtpeale otsesemalt või kaudsemalt olnud lavastajale oluline enamikus tema järgnevates töödes. Mis aspektidest, milliste rõhuasetustega, sellest peakski ettekandes juttu tulema.

13:30 – Eva Näripea: “Kehad ja ruumid: neoliberaalse kapitalismi kriitika Sulev Keeduse filmides”
Madis Kõivu ja Sulev Keeduse koostöös valminud mängufilmid järgivad juba Teise maailmasõja järel Euroopa autorikinos kujunenud rajajooni, asetades kergesti jälgitava ja haarava süžee asemel esikohale tegelaste psühholoogilised, emotsionaalsed ja kehalised rännakud. Minu ettekanne keskendub keha ja keskkonna dialoogidele „Somnambuulis” (2003) ja „Kirjades Inglile” (2011), seades need 21. sajandi Eesti ja kaudsemalt kogu maailma (neoliberaalse kaptalismi) realiteetide taustale. Teise maailmasõja ärevatesse lõpuaegadesse paigutuva „Somnambuuli” puhul on märgitud, et Eetla keha sümboliseerib Eestimaad ja selle kallal toime pandud vägivalda, ent siin väidan, et ajaloolisele tegevuspaigale vaatamata laieneb filmi kommentaar ka milleeniumivahetuse järgsetele oludele. Eetla, aga ka filmi meestegelaste kehade vahekorrad teineteise ja neid ümbritseva keskkonnaga väljendavad süvenevat kriisi, millest on samamoodi haaratud „Kirjade Inglile” ühiskonna äärealadel paiknevad ja ekstreemsetesse situatsioonidesse viidud kehad.

14:00 – Kohvipaus

15:00 – Maarja Ojamaa: “”Somnambuul” ja “Üks teine lugu”: helimaastikud”
Kuuldemäng „Üks teine lugu” paikneb Madis Kõivu ja Sulev Keeduse koostööde suhtes huvitaval positsioonil. „Somnambuuli” (2003) teostumata jäänud stsenaariumiversioonina (või sellel suuresti põhinevana) on tegemist justkui kõrvalproduktiga. Ometi toimib see kultuuris ka iseseisva teosena, eriti pärast Tamur Tohveri Raadioteatri lavastust aastal 2003. „Somnambuuliga” võrreldes on see tõepoolest üks teine lugu, ent film ja kuuldemäng jagavad siiski ka olulisi narratiivseid ühiselemente: aegruum 1944.–1945. aasta Eesti läänerannik, reaalsuse ja kujutelmade vahel võnklev noor naispeategelane, põgenemise ja paigalejäämise dilemma.
Madis Kõivu näidendite puhul on küllalt palju märgatud nende implitsiitset visuaalsust, oma ettekandes aga pööran tähelepanu helile. Üks Kõivu–Tohveri lavastuse ja Kõivu–Keeduse filmi jagatud element on nimelt raskesti kirjeldatav, kuid mõjusat atmosfääri loov helikujundus. Kuuldemängu meediumi puhul on heli muidugi ilmselge tähendusloomeline dominant ja selle kesksed väljendusvahendid näitlejate hääl, kunstlikud ja loomulikud taustahelid, muusika, akustilised ja stereofoonilised eriefektid. Filmi puhul tavatsetakse enam märgata pildilisi vahendeid, ent Keedus on siiski väljendanud veendumust, et filmi ruum on eelkõige heli ruum. Ka „Somnambuuli” ühe raami ja juhtmotiivi moodustavad just meremühasse sulanduvad raadiosignaalid. Ettekanne kõrvutab niisiis kahe teksti helimaastikke, küsides kuidas ja milliseid helilisi vahendeid on kasutatud nende tähendusloomes ning markeerides kuuldemängu ja filmi helilise invariandi.

15:30 – Mari Laaniste: “Tüüpilised Eesti filmid. Sulev Keeduse filmide retseptsioonist”
Vaatlen Sulev Keeduse filmidele kodumaal osaks saanud vastuvõtu näitel Eesti lähimineviku filmiretseptsioonis peegelduvaid kohaliku kultuurikriitika ning avalikkuse hoiakuid ja ootusi eesti mängu- ja ka dokfilmidele. Provokatiivseks lähtekohaks on käibefraas „tüüpiline Eesti film”, mis summeerib levinud eelarvamust kohaliku mängufilmi lohisevast, rusuvatoonilisest ja ehk ka vormistuslikult kodukootuna mõjuvast iseloomust, mida aga ei näi taastootvat mitte niipalju filmid ise kui korrutav retseptsioon. Selle tõrjuva varjundiga klišee otseseim sihtmärk on autorikino (ehkki see pole puhtstatistilises plaanis kindlasti kohaliku kinotoodangu tüüpilisim toode), mille näidetena omakorda osutatakse eeskätt just Sulev Keeduse filmidele. Püüan kaardistada retseptsiooni kihistusi, mustreid ning võimalikke arenguperspektiive „Georgica”, „Somnambuuli” ja „Kirjad Inglile”, kuid ka „Joonatan Austraaliast” ja „Varesesaare venelaste” näitel.

16:00 – Jaak Lõhmus: “Üks Kõiv, mitu nägu: ääremärkusi Sulev Keeduse ja Priit Pedajase Kõivu-lavastuste võrdluseks”
Sulev Keedus on lavastanud kolm täispikka mängufilmi, „Georgica”, „Somnambuul” ja „Kirjad Inglile”, kaasates stsenaariumi kirjutama Madis Kõivu. Priit Pedajase lavastatud neljast Madis Kõivu draamatekstist on olemas videosalvestus: „Filosoofipäev”, „Peiarite õhtunäitus”, „Kui me Moonsundi Vasseliga…” ja „Lõputu kohvijoomine”.
Tänu videosalvestustele on hõlpus Sulev Keeduse filme ja Priit Pedajase Kõivu-lavastusi võrrelda. Ja võib küsida: „Kui Keedus on loominguline hingesugulane Madis Kõivuga ja kui Pedajase kohta võib ütelda sama, kas siis Pedajas ja Keedus on omavahel loominguliselt hingesugulased?” Muidugi mõista paistab seesugune küsimine absurdne, aga ühiseid või suisa põrkuvaid elemente võib ühise kaasautori erinevate tekstide erinevates lavastuslahendustes otsida siiski. Nende jaoks, kes näinud niihästi kõneksolevaid Kõivu-filme kui ka -lavastusi, on ju esmamulje niisugune, et Priit Pedajas ja Sulev Keedus on oma teostustes elustanud drastiliselt erinevad Kõivu-maailmad.
Erinevalt Madis Kõivu trükitud näidenditest ei ole Sulev Keeduse filmide stsenaariumide erinevas küpsusastmes mustandid kättesaadavad, seega nende tekstide loominguline areng ei ole paberkandjal võrreldavates variantides vaadeldav, võrrelda saab peamiselt viimast „ametlikku”, riikliku tootmistoetuse saanud käsikirjavarianti ja juba valmis filmi. Niisugune tekstoloogiline süvenemine ei oleks kõige parema tahtmise juures käesolevaks kõnekoosolekuks valmistudes ka paraku võimalik olnud. Küll võib see olla huvitav teema juba Keeduse omailma süvenenult jälgijate jaoks.

16.30 – Diskussioon

17.00 – Sven Vabari ning Jaak Tombergi koostatud artiklikogumiku “Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast” (Etüüde nüüdiskultuurist, nr 4) esitlus

Korraldajad:
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Eesti Kirjanike Liit

Toetaja:
Eesti Kultuurkapital