uudised

“…liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.”

1993. aasta 7. detsembril esitleti kohvikus „Pegasus“ raamatut, mille kohta on öeldud, et sellist teost ei olnud eesti kirjanduses varem võimalik kirjutada. Juba luuletajana tuntust kogunud Tõnu Õnnepalu avaldas Emil Tode varjunime all romaani „Piiririik“.

„Piiririik“ oli kahtlemata siirdeajastu kirjanduses murranguline teos, mis tõi eesti kirjandusse uued, senikäsitlemata teemad. Ühiskonnas toimusid muutused peadpööritava kiirusega, seni suletud Eesti piirid olid avanenud ja „Piiririik“ kirjeldaski tabavalt seda muutunud maailma ja inimest seal sees.

Ennekõike avaldus romaanis ühiskondlik kogemus, indiviidi enesemääramine selles uues maailmas, kuhu ta oli järsku sattunud. Peategelane tegeleb romaanis oma identiteedi-probleemiga, kuid ta tegeleb sellega maailmas, mis on talle endale ruumina võõras. Nii võib kesksena näha just võõra, teise ruumi probleemi. Sisseharjunud maailm oli järsult muutunud, inimestel aastal 1993 oli peamiseks küsimuseks: kus me oleme? mis maailm see on? mis reeglid siin kehtivad? mil moel kanname siiski endaga kaasas oma minevikku?

„Piiririik“ on 1990. aastate kõige tõlgitum romaan, praeguseks on ta ilmunud 20 keeles. Rohkematesse keeltesse on tõlgitud ainult Jaan Krossi „Keisri hullu“. Ju see raamat ütles rahvusvahelisele lugejale midagi 1990. aastate tormiliselt muutunud maailma kohta.

„Piiririigi“ kohta on ilmunud palju analüüse. Käsitletud seda kui identiteediromaani, ajasturomaani, poliitilist romaani, queer-kirjanduse näidet jpm. Samas oleme veendunud, et romaan vajaks 30 aastat pärast ilmumist veel kord mõtestamist, küsides kasvõi seda, kas see on ainult siirdeajastu romaan või käsitleb ka tänapäevaseid probleeme ja kõnetab lugejat 2020. aastatel.

30 aasta möödumise puhul „Piiririigi“ ilmumisest kutsume teid 16. oktoobril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali (Harju 1) sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” raames arutlema nii selle raamatu tähenduse ja jälje üle, selle üle, mis seda ümbritses, mis eelnes, ja veelgi enam, mis järgnes nii eesti kirjanduses kui ka Emil Tode/Tõnu Õnnepalu enda loomingus.

Palume teatada oma nõusolekust osaleda ja saata esialgne pealkiri 16. maiks 2023. Täpsustatud pealkirja ja lühikesi teese ootame 16. septembriks 2023. Orienteeruv ettekande pikkus 20 minutit, lisaks diskussioon 10 minutit.

Vastused palume saata ühele allolevast aadressist:
Piret Viires piret.viires@tlu.ee
Epp Annus epp.annus@gmail.com
Mari Laaniste mari.laaniste@artun.ee

Konverentsi korraldavad: nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ning Eesti Kirjanike Liit.

Toetab Eesti Teadusagentuuri projekt PRG636 „Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)“

Teesid (pdf)

Esmaspäeval, 24. mail leiab Tallinna Kirjanike maja musta laega saalis (Harju 1) ning Zoomis aset sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” järjekorras viieteistkümnes konverents, “Siirdeaja kultuuripoliitikad”.

Eesti Vabariigi taasloomine 1991. aastal tähendas muuhulgas uuele riigile ja ühiskonnale kohase kultuuripoliitika kujundamise algust teiseneval ja mitmekesistuval kultuurimaastikul. Siirdeajal (~1986–1998), mil kultuuripoliitika püüdis sammu pidada senistest raamidest vabanemise järel pulbitseva, oluliselt omaalgatuslikuma kultuuripraktikaga, pandi dialoogis demokratiseeruva kultuuriväljaga alus praegusele Eesti kultuuripoliitikale. See paljutahkne aeg tähistas ühtlasi nõukogude kultuuripoliitika lõppu: likvideeriti või kujundati ümber vanad kultuuriinstitutsioonid; asutati uusi, nii riiklike kui ka eraalgatuslikke institutsioone; teisenesid vastav seadusloome ja kultuuri rahastusmudelid.

Konverentsi eesmärgiks on kaardistada siirdeaja kultuuripoliitilisi muutusi ning hinnata kriitiliselt, millised huvid, tegurid ja algatused neid kujundasid, millised toonastest otsustest, loodud või uuenenud institutsioonidest, rahastusskeemidest ja seadustest kujunesid uue iseseisvusaja kultuuripoliitilisteks nurgakivideks ja milline oli nende mõju, ent ka seda, milliseid valikuid oleks toona võinud ehk ka teisiti teha ning millised huvitavad plaanid ei saanudki paraku teoks. Samuti kutsume üles arutlema selle üle, milline oli kultuuriringkondade mõju siirdeaja poliitikale laiemalt ja üldse kultuuri roll toonases tormiliselt teisenevas ühiskonnas.

Kavas olevad juhtumiuuringud ja vestlusringid puudutavad teemasid nagu tsensuuri lõppemine, Kultuurkapitali taasrajamine, loomeliitude muutuv roll ja kohanemine uuenevas ühiskonnas, kirjastamise üleminek turumajandusele, vaba kultuurimeedia, teatrite, muuseumide jt institutsioonide ja struktuuride teisenemine, jne. Konverents toimub hübriidvormis: piiratud hulk kuulajaid saab osaleda kohapeal (eelregistreerimise teave allpool), konverentsi Zoomi kantakse üle ka EKA TV-s.

Konverentsi kava:

10:30 Kogunemine ja kiirtestid

11.00 Virve Sarapik. Sissejuhatus
11.10 Paul-Eerik Rummo. Sai pisut siirdutud jah
11.40 Ainiki Väljataga. Kulkat ehitamas 1994–1997. Reministsentse ja tagantjärgi tarkust
12.10 Rein Veidemann. Ajakiri Vikerkaar. Avangutest institutsioonini

12.40 Paus

13.00 Maarja Lõhmus. Otsene ja kaudne tsensuur ning selle moondused maailma-avalikkusest varjul
13.30 Krista Kaer. Vaimustavad võimalused ja vigadest õppimine. Kirjastamine üheksakümnendatel aastatel
14.00 Ott Karulin. Kas teisiti saanuks õigemini ehk repertuaariteater kui ankur
14.30 Anneli Saro. Teater pöördub Läände. Eesti teatripoliitika siirdeajal

15.00 Lõunapaus

16.00 Paneelvestlus “Kultuuriajakirjandus ja -meedia “ülbetel” 1990ndatel ehk mida kõike oli võimalik kümnendi muutuvates oludes kultuurielu kajastades korda saata”. Osalejad: Mari Kartau, Andrus Laansalu, Barbi Pilvre ja Johannes Saar. Moderaator: Katrin Kivimaa

17.00 Paneelvestlus “1990ndad – märkamatu teatriuuendus?”. Osalejad: Peeter Jalakas, Andres Noormets, moderaator: Andrus Laansalu

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit

Toetavad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

NB! Publiku eelregistreerimine: https://forms.gle/DEqgRzFaKNhft2we8

NB! Deadline for abstracts extended until May 4th, 2021.

The 1990s in the post-Soviet countries were characterised by a particular sense of density and polyarchy. This was emphasised by the emergence and adoption of new ways of thinking, the concentration of time and the intensification of cultural activity, the testing of limits and radical possibilities, and the enmeshing of political and cultural practices. Although at first sight similar, these processes unfolded with significant local differences. The events setting off or determining the course of these processes did not occur entirely simultaneously and had different outlets; they were brought about by various historical developments, and cultural conditions and interests. Several processes started in the second half of the 1980s or even earlier. Among the cultural spheres – theatre, visual arts, literature, music and the humanities – these processes intensified and established social connections differently. On closer inspection, the imaginary unity of time and space in the 1990s was fractured by singularities and differences. A set of politically significant turning points, institutional configurations and art events, artworks and texts that resonated outside the cultural sphere all played a role. The intensity of such events is precisely what erodes a coherent view of the 1990s.

The planned seminar invites participants to reflect on:
– what linked and what distinguished the cultural politics in the 1990s in the Baltic countries; – what methods could be used to examine the post-Soviet culture of the 1990s;
– what the transgressive tendencies were that undercut the fabric of the imaginary unity between different cultural spheres.

As one of the starting points, we propose the concept of the democratisation of the aesthetic field. The democracy of the aesthetic field conditions what is possible (visible, expressible and doable) within a new cultural situation and shapes who determines the meanings in cultural communication. This allows us to consider various aesthetic discrepancies – discordances, interferences and conflicts between different elements – as parts of the broader politics of aesthetics within the same dynamic cultural situation. The process of democratisation also involved a new organisation of the relations between the private and public spheres. Concurrently, the seminar focuses on individual events and works which resonated beyond the cultural sphere, exposing tensions and rifts in society, and prompting public discussions or even animosity towards culture. The capacity of such cultural acts and events to transfigure social reality may have been unintentional but could have also been motivated by a certain utopian intention, inevitably raising the question of the democratic position of culture in contemporary society.

The seminar “Cultural heterologies and democracy” will take place in Viinistu, in northern Estonia, on 17–19 August 2021. The presentations will last 20 minutes. Please notify us of your desire to participate and submit your abstract by May 4th at the latest by contacting mari.laaniste@artun.ee or virve.sarapik@artun.ee.

Abstracts should be no longer than 300 words in length. Participation is free and the organisers will provide accommodation and meals in Viinistu (at the Viinistu hotel and conference centre, https://viinistu.ee/?lang=en). Participation will be confirmed in early May 2021.

The seminar is being organised by the Research Group of Contemporary Estonian Culture, which unites scholars from the Estonian Academy of Arts, Tallinn University and the University of Tartu. The research is funded by the project PRG636 “Patterns of Development in Estonian Culture of the Transition Period (1986–1998).”

Vabariigi Valitsus kinnitas 11. veebruaril teaduspreemiate saajad, kelle hulgas on ka nüüdiskultuuri uurimise töörühma põhitäitja Epp Annus. Epp sai preemia oma viimaste aastate tegevuse eest sotskolonialismi vallas.

Žürii sõnadega: “Epp Annus on loonud ja arendanud kultuuri, ühiskonna ja filosoofia teadusliku käsitluse osaks sotskolonialismi mõiste. See tähistab iseseisva riigi allutamist võõrvõimu alla ideoloogia varjus ning püüdu kolonisaatorina kujundada kohalikest režiimile sobivaid “sotsinimesi”. Selle kaudu loob ta meie lähiajaloo uue paradigma, rõhutades okupatsiooni asemel kolonialismi ning sidudes selle sovetiseerimisega ehk mõtteviisi ulatusliku ümberkujundamisega.”

Epp on kirjutanud sotskolonialismi teemadel kaks monograafiat: “Sotskolonialism Eesti NSV-s: võim, kultuur, argielu” (2019) ja “Soviet Postcolonial Studies. A View from the Western Borderlands” (2018), samuti koostanud mitmeid artiklikogumikke ja ajakirjade erinumbreid, näiteks “Mitmele isandale loodud kunst. Sotskolonialism ja Eesti” (2020), “Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s: humanitaarid meenutavad” (2019), “Coloniality, Nationality, Modernity. A Postcolonial View on Baltic Cultures under Soviet Rule” (2018), Methise erinumber “Sotskolonialism Eesti NSV-s: kultuurist argiilmani” (2017) ja ajakirja Journal of Baltic Studies erinumber “Between Arts and Politics: A Postcolonial View on Baltic Cultures of the Soviet era” (2016).

Palju õnne, Epp!