Andrus Laansalu on EKA kunstiteaduse doktorant ja lektor. Uurib kunstiteaduse ja konserveerimise kokkupuutealasse jäävaid probleeme biosemiootika kaudu – kuidas kunstiobjektid purunevad ja kuidas sellest purunemisest kultuuris aru saadakse. Kuulub voogteatri platvormi e¯lektron meeskonda. Akadeemilisest tegevusest väljaspool töötab helidega. Mängib kontrabassi ja saksofoni. Kirjutab ajakirjanduses mootorratastest ja uutest tehnoloogiatest. On pikka aega olnud seotud fotograafia õpetamisega, algul Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja hiljem Eesti Kunstiakadeemias. EKAs loeb praegu loenguid evolutsiooniteoorial ja biosemiootikal põhinevast kunstianalüüsist, füüsilistest materjalidest, mida inimkultuur kunsti tegemiseks on kasutanud, ja restaureerimise/konserveerimise ajaloost.
Andrus Laansalu on kirjutanud eksperimentaalseid, esseistlikke ja kultuurikriitilisi tekste. Avaldanud neid ajakirjanduses, autorikogumikus “Gatlingi kuulipilduja” (2008) ning teistes kogumikes. Oli ka eesti teatriuuenduse ja tehnoloogilise teatri arengu seisukohalt olulise Tartu Teatrilabori (2000-2003) algataja ning vedaja. Töötas Postimehe kultuuritoimetajana 1990. aastatel.
Olulisemad teaduspublikatsioonid
Raamatud
Hilkka Hiiop, Reeli Kõiv, Andrus Laansalu, Frank Lukk, Rahutu “Hommik”. Dolores Hoffmanni freskopannoo “Hommik” (1963) hävi(ta)mine ja päästmine endises “Rahu” kinos Koplis. Eesti Kunstiakadeemia: Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2019, 63 lk.
Artiklid
Kirja masina ekstaatiline ümberkonstrueerimine. – Methis. Studia Humaniora Estonica, nr 23, 2019, lk 208-218.
Andrus Laansalu, Viga on vist katki. – Madli Pesti, Tambet Kaugema (toim), Teatrielu 2016. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur, 2017, lk 73-81.
Andreas W, Instruktsiooni dramaturgia. – Neeme Lopp (toim), Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik. Etüüde nüüdiskultuurist 6. Tallinn: Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus; Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, 2016, lk 84−91.
Taevas sadama kohal. Eesti tehnoloogilise teatri arengud 1996–2014. – Luule Epner, Riina Oruaas, Madli Pesti (toim), Vaateid eesti nüüdisteatrile. Studia litteraria Estonica 17. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 125−143.
Kokkupõrge õhuga. – Evelyn Raudsepp (toim), Eesti tantsukunst: nüüd ja ->?: Sfäärid. Väljad. Horisondid. Plaanid. Utoopiad. Sõltumatu Tantsu Ühendus, 2015.
Aruka füüsilisuse printsiip. – Kadri Mälk (toim), Metall 3. Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala 90. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014, lk 92−98.
[tühik]. – Piret Karro, Kristin Orav (toim), Sõbralik semiootika: Semiosalongi tekste aastast 2011-2014. Tartu: Semiosalong, 2014.
Andreas W, Invasioon füüsilisse ruumi. Tehnoloogilise teatri arenguid 1996–2013. – Hedi-Liis Toome, Liina Unt (toim), Teatrielu 2012. Tallinn: Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur, 2013, lk 102−111.