Eesti siirdekultuuri arengumustrid (1986–1998)
ETAGi grant PRG636 (2020–2024)
Uurimisprojekt võtab vaatluse alla kultuuriprotsessid Eestis aastatel 1986–1998: nn siirdeperioodil, mis langeb kokku sotsialistliku süsteemi lagunemisega Ida-Euroopas ning sellega kaasnenud põhjalike poliitiliste, majanduslike, institutsionaalsete ja tehnoloogiliste muutusega. Projekt viiakse läbi kolme asutuse – Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli – koostöös, mille tulemusena sündiv analüüs sünteesib siirdeperioodi kirjandus-, visuaalkultuuri-, teatri- ja filmikunsti nähtusi laiemal kultuuri- ja ühiskondlikul taustal.
Endiste nõukogude vabariikide ning samuti sotsialismijärgsete Ida- ja Kesk-Euroopa riikide arenguprotsesside uurimisel keskendutakse üha enam ühiskondlikele muutustele, mis leidsid aset Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud perioodil. Postsotsialismi uurimisel on seni tegeldud eeskätt poliitiliste ja majanduslike arengutega, seonduvate kultuurinähtuste uurimine aga on jäetud konkreetsete valdkondade või kindlate piirkondade ülesandeks. Otsides sobivat raamistikku siirde- või nõukogudejärgse kultuuri vaatlemiseks üldiselt, on tuginetud paljudele erinevatele kriitilistele suundumustele: kriitikateooriale, postmodernismi teooriale, postkoloniaalsetele uuringutele, soouuringutele ja tänapäeva teadusharude sees toimuvatele uuendustele (nt mitmetele „pööretele“ humanitaarteadustes, visuaalkultuuri uuringutes, postdramaatilises teatriteoorias ja uusformalismi teoorias).
Uurimisprojekt võtab vaatluse alla Eesti iseseisvuse taastamise ajal Eesti kultuuris ilmnenud üldised arengumustrid. Siirdeühiskonna mõiste hõlmab tavaliselt ajavahemikku 1980. aastate keskpaigast 1990. aastate lõpuni. Selle ajajärgu kultuuri nimetatakse vastavalt siirdekultuuriks. Uurimisprojekt keskendub aastatele 1986–1998, mida võib pidada siirdekultuuri aktiivseks faasiks. Sellele järgnes uue kultuurilise olukorra stabiliseerumine, ajastu lõppu aga on kirjeldatud kui liikumist siirdeühiskonnast hilismodernsesse võrguühiskonda (Marju Lauristin kogumikus “Nullindate kultuur I”, 2012, lk 13-43).
Vaatlusalust ajavahemikku iseloomustasid põhjalikud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised muutused, mis toimusid samal ajal eri kultuurivaldkondades. Üheks võtmeteguriks oli retrospektiivne areng, mis tähendab, et sotsialismijärgsetes kultuurioludes tuli tegelda eri ajastutest ja erinevatest läänelikest kontekstidest pärinevate (imporditud) elementide kuhjumisega, mis võimendas killustatuse tunnet. Neid muutusi on küll teatud määral uuritud eri kultuurivaldkondade piires, kuid seni puudub ülevaatlikum käsitlus võistlevatest arengutest vaatlusaluse ajajärgu kultuuris tervikuna.
Lähtume hüpoteesist, et sellise tervikliku ülevaate jaoks tuleb kõnealuseid muutusi käsitleda esteetika poliitika, täpsemalt esteetilise välja demokratiseerumise raames. See ei hõlma üksnes muutusi loometegevuses, vaid ka üldisemaid muutusi tunnetusmustrites, mis loob arusaamu sellest, mida esteetilises tegelikkuses peetakse normaalseks või mõistlikuks. Selline lähenemisviis põhineb suuresti Jacques Rancière’i analüüsil esteetiliste ja poliitiliste muutuste ühise aluse kohta, kuid annab ühtlasi võimaluse kultuuri ja poliitika kokkupuutepunktidest lähtuvalt arutleda demokraatia mõiste üle laiemalt.
On oluline rõhutada, et demokraatia kultuuris ei ole sama, mis demokraatia poliitilises tähenduses. See ei viita kultuuri otsesele sekkumisele ühiskonna toimimisse ega kultuuri haldamisele (s.t kultuuripoliitikale), vaid pigem aruteluviiside, esteetiliste otsuste ning kultuuri nähtavuse ja positsiooni üldisemale ümberkorraldamisele. Seega ei piirdu esteetika üksnes kunstipõhimõtete kogumiga ega aruteludega ilust, vaid hõlmab ühtlasi küsimusi mida tuleks kunstis esitada, milliseid vahendeid võib selleks kasutada, kes tohivad loomeprotsessides osaleda (ja milliste asutuste kaudu), kes tohib neid protsesse kajastada (ja milliste kanalite kaudu) jne. Nendes parameetrites toimuvad muutused määravad antud ajahetkel valitsevad kultuurilised arusaamad ehk selle, mida aktsepteeritakse kultuurina ja milline tegevus jäetakse avalikust kultuurisfäärist välja.
Uurimisprojekt võtab eri valdkondi hõlmava lähenemisviisi abil vaatluse alla siirdeperioodil kogu kultuuri hõlmanud muutused. Täiendav metateaduslik eesmärk on teoreetilise instrumendi väljatöötamine, mida saab kasutada (a) Eesti kultuuri teiste perioodide sünteesivaks analüüsiks ja (b) teiste (sh Läänemere) riikide siirdekultuuri analüüsimiseks.
Eesti nüüdiskultuuri arengumustrid
MOBERC grant (2016–2017)
Grandi tegevuskava eesmärgiks oli (1) ette valmistada ja esitada European Research Council projektitaotlus; (2) alustada kavandatava ERC projekti eeltöödega; (3) jätkata projekti läbiviimiseks vajalikke alusuuringuid. Tegevuskava raames ette valmistatud ERC projekt pidi keskenduma nõukogude korra lagunemise järgsete kultuurimustrite uurimisele sotsiopoliitilises taustsüsteemis. Projekti eesmärk oli analüüsida, (1) millised teisenemised toimusid hilisnõukogude ja taasiseseisvumisjärgses Eesti kultuuris seoses poliitilise, tehnoloogilise ja sotsiaalmajandusliku raamistiku järsu muutumisega ning kuidas need muutused resoneeruvad erinevate kunstipraktikate – kirjanduse, visuaalkultuuri ja teatri – arengus; (2) kuidas ilmnevad kultuuri arengus rahvuslikud ja rahvusülesed tendentsid; (3) kuidas tänapäevased kunstipraktikad seostuvad poliitilise praktikaga.
Tegevuste osana korraldati Tartus olevikukunstide uuringute assotsiatsiooni ASAP (Association for the Study of the Arts of the Present) 8. sümpoosion “Alternatives to the Present”, seminar “Heteroloogiad. Seminar 1990ndate Eesti kultuurist” ja kaks konverentsi sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”.
Täitjad: Virve Sarapik (vastutav täitja), Neeme Lopp, Mari Laaniste, Jaak Tomberg.
Mimeesi retoorilised alusmustrid ja eesti tekstikultuur
Sihtfinantseeritav teadusteema (2008–2013)
Teadusteema seadis sihiks:
(1) uurida teoreetiliselt mimeesi kontseptsiooni, võttes üheks lähtepunktiks fiktsiooni (kunstilise väljamõeldise) filosoofilise mõtestamise ja selle funktsioonide uurimise; töötada selle põhjal välja uusi metodoloogilisi võimalusi eesti verbaalse ja visuaalse tekstikultuuri uurimiseks;
(2) analüüsida
– eri tüüpi (kirjalike, suuliste, visuaalsete) tekstide representatiivset potentsiaali,
– eesti tekstikultuuri seoseid oma ajastu sünkroonsete mõttevooludega,
– tekstikultuuri sisemise arenguloogika ja sotsiopoliitilistest protsessidest (nn murranguajastud) tingitu seoseid,
– keskkonna esteetilist kogemist, argikogemust ja postmodernset osaluskultuuri.
Lisaks uurimistulemuste publitseerimisele korraldas töörühm teadusteema raames 2012. aastal Tallinna Ülikoolis Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Assotsiatsiooni (International Association of Philosophy and Literature: IAPL) 36. aastakonverents “Archaeologies of the Future: Tracing Memories, Imagining Spaces”. Jätkati ka iga-aastaste kohalike konverentside ja publikatsioonide sarja “Etüüde nüüdiskultuurist”.
Täitjad: Virve Sarapik (vastutav täitja), Epp Annus, Luule Epner, Robert Hughes, Maie Kalda, Mari Laanemets, Mari Laaniste, Kaia Lehari, Eva Näripea, Katrin Puik, Jaak Tomberg, Piret Viires, Raivo Kelomees, Neeme Lopp, Toomas Lott, Elnara Taidre, Merle Tank, Andreas Trossek, Sven-Hannes Vabar.
Osaluskultuur küberruumis: kirjandus ja tema piirid
ETF-i grant 7679 (2008–2011)
Uurimisprojekt lähtus postmodernistliku kultuurisituatsiooni ja tehnoloogilise arengu vahelistest seostest ning keskendus infotehnoloogia arenguga kaasnenud uute kirjandus- ja kunstivormide tekkimise ja leviku uuringutele. Uurimisobjektiks oli digitaalses keskkonnas loodud erinevad kultuuritekstid, ennekõike nn küberkirjandus. Keskseks teoreetiliseks lähtenurgaks oli mõiste “osaluskultuur” (participatory culture). Projekti eesmärgiks oli analüüsida küberuumis loodud kultuuritekste, mis laiendavad kirjanduse ja kultuuri traditsioonilisi piire. Uuriti nii Eesti kui ka rahvusvahelist empiirilist materjali, lisaks sellele mõtestati teoreetiliselt osaluskultuuri ja sellega seotud nähtusi: keskne oli autorsuse probleem, arendati ka virtuaalsuse mõiste erinevaid käsitlusi. Laiemalt püüti määratleda postmodernset kultuurisituatsiooni ja selle seoseid nii tehnoloogia kui ka virtuaalsuse, simulatsioonide ja vaatemängulisusega.
Täitjad: Piret Viires (vastutav täitja), Raivo Kelomees, Priit Kruus, Mari Laaniste, Virve Sarapik, Jaak Tomberg.
Koguteos “20. sajandi mõttevoolud”
Peatoimetaja Epp Annus
2009. aastal ilmus kirjanduse ja filosoofia suhteid käsitlev koguteos “20. sajandi mõttevoolud” (976 lk). 33 kaasautoriga kogumik sisaldab 36 lähivaadet ja 10 erineva mõttevoolu üldtutvustust, andes ülevaate 20. sajandi olulisematest mõttevooludest ja mõtlejatest ning pöörates tähelepanu ka filosoofia ja kultuuri vastastikele mõjudele. Kogumiku eesmärk on avardada eesti lugejate filosoofilist horisonti ning näidata filosoofia rolli kultuuriruumi kujundamisel.
Kogumiku koostamise ja valmimise kestel peeti rida teemaga seotud seminare. Ka edasiste projektide raames on töörühm jätkanud Eesti kultuuri mõjutanud filosoofiliste voolude analüüsimist.
Eesti kirjanduse topoloogia ja tekstuur. [Intersemiootiline analüüs]
Sihtfinantseeritav teadusteema (2003–2007)
Teadusteema seadis eesmärgiks kirjanduse topoloogilise analüüsi teoreetilis-metodoloogilise raamistiku väljatöötamise, selle põhisuundade kaardistamise ning rakendamise eesti kirjanduse uurimisel. Teema raames püüdis loodud kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm ühtse uurimismetoodikaga siduda eri tüüpi tekstide ajalis-ruumiliste suhete, püsimotiivide (tüüpkujundid, kultuuriuniversaalid) ja muutliku osise vahekorra ning teose tekstuaalsete seoste analüüsi. Uurimus hõlmas aja- ja ruumisuhete konstrueerimist tekstis; fiktsionaalse ja reaalse maailma vahekorda; keskkonnaesteetika ja kirjandusökoloogia probleeme; eri kunstiliikide interferentsi ja teose ontoloogia probleeme. Analüüsi empiiriliseks aineseks olid eesti kirjandus ja visuaalkunstid.
Lisaks uurimistulemuste publitseerimisele jätkati teema raames rahvusvaheliste konverentside sarja “Koht ja paik/Place and Location” (2004, 2007) ning anti välja 4 köidet samanimelist aastaraamatut, samuti koostati koguteos “20. sajandi mõttevoolud” (ilmus 2009) eesti kultuuri uurimise filosoofilise aluspõhja tugevdamiseks. Korraldati paariskonverents “Kohanevad tekstid”; erinevaid seminarisarju kultuuriteooriast, keskkonnaesteetikast ja semiootikast (“Fiktsionaalsed ja võimalikud maailmad”, “Ulmekirjanduse piirjooni”, “Kuidas linn köidab”); 2005–07 oldi Nüpli kirjandusteadlaste kevadkooli põhi- või kaaskorraldajad. 2007. aastal alustati uut konverentsi- ja väljaandesarja “Etüüde nüüdiskultuurist” uuemas eesti kirjanduses ja kultuuris aktuaalsete teemade ja märgiliste teoste üle arutlemiseks.
Täitjad: Virve Sarapik (vastutav täitja), Epp Annus, Maie Kalda, Hasso Krull, Kaia Lehari, Timo Maran, Eva Näripea, Jaak Tomberg, Kadri Tüür, Piret Viires, Raivo Kelomees, Mari Laaniste, Karin Laansoo, Neeme Lopp, Katrin Puik, Andreas Trossek.
Meediadeterminismi probleem ja kunstiteose ajalis-ruumilised suhted
ETF-i grant nr 5965 (2004–2006)
Uurimisteema seadis eesmärgiks eri tüüpi kunstiteoste ajalis-ruumiliste suhete ning teose ontoloogia probleemide analüüsi. Viimase puhul on olulisteks mõjuteguriteks erinevate kunstiliikide interferents ning uute tehnoloogiate ja kunsti sotsiaalse staatuse teisenemisest põhjustatud radikaalsed muutused.
Vaatluse all olid järgmised probleemid:
– teose ontoloogia sõltuvus väljendusvahendeist, meediumist, multimeedialisuse probleem;
– piltkunsti narratiivsed suhted, võrdlus teiste lähedaste narratiivi esitusviisidega (sõnatekst, film, koomiks);
– aja- ja ruumisuhete konstrueerimine visuaalses representsatsioonis.
Täitjad: Virve Sarapik (grandi hoidja), Raivo Kelomees, Mari Laaniste, Karin Laansoo, Eva Näripea, Jaak Tomberg, Andreas Trossek, Piret Viires.
Tekstuaalsus ja kunstiteose struktuur
ETF-i grant nr 4799 (2001–2003)
Grandiprojekti raames keskenduti piltkunsti ja verbaalse keele suhete uurimisele, verbaalse teksti osale piltkunsti struktuuris ning tervikteose tähenduse tekkes. Lähemalt oli vaatluse all kolm aspekti – teose teema kui tekst (kujutatud narratiiv), saatev tekst (autoritekst ja teose pealkiri) ning kirjaelement pildi osana. Uurimuse empiiriliseks allikmaterjaliks oli viimaste aastakümnete (1980–1990ndate) eesti kunst.
Täitjad: Virve Sarapik (grandi hoidja), Mari Laanemets, Mari Laaniste, Karin Laansoo.
Sari “Koht ja paik”
1998. aastal alustanud rahvusvaheliste interdistsiplinaarsete konverentside ja publikatsioonide sari “Koht ja paik / Place and Location” keskendus inimese ja keskkonna suhete ja keskkonna representatsioonide analüüsimisele. Kümne tegevusaasta jooksul toimus sarja raames viis konverentsi ning avaldati seitse artiklikogumikku. Sarja algatajad olid Virve Sarapik ja Kaia Lehari.