Epp Annus, “Multiskalaarne üleminekuaeeg”
27. veebruaril kell 16 EKAs, ruumis A 502
Epp: “Ettekandes kõnelen üleminekuaja sotsiaalkultuurilistest protsessidest multiskalaarsest vaatenurgast. Arendan välja multiskalaarsuse teooria, suhestun käimasoleva paradigma muutusega angloameerika Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute valdkonnas.”
Virve Sarapik grandikogumiku sissejuhatusest
6. veebruaril kell 17 EKA-s, klassis A502
Virve: “Jätkan arutamist sissejuhatuse üle, õigupoolest sooviga arutada mitmete probleemide üle, mis mul on tekkinud ja jagada mõningaid mõtteid. Eeskätt siis laiem raamistus, nt:
1. kui me soovime öelda, et meie mudel on rakendatav ka mujal, siis mida see tähendab? kas idabloki maid (korra puudutaks ka Ida-Euroopa piiritlemist) konkreetsel ajal, või ka laiemalt. Ma kunagi mõtlesin tõmmata lühiparalleele Lõuna-Koreaga, kuid nüüd lisandus veel Taiwan. Sõnaga, küsimus, kas sellisel avardamisel on mõtet, sest teadmine on ikkagi pealiskaudne.
2. meil on oma Baltimaade iseseisvumise lugu, lääne vasakpoolsed kultuuriteoreetikud vaatlevad seda teisiti, samuti vene liberaalid. Kas ja kuidas seda küsimust puudutada?”
Luule Epner väiketeatrite tekkest siirdeajastul, Von Krahli ja Theatrumi näitel
9. jaanuaril 2023 kell 16 Tallinnas, EKA ruumis A301
Luule: “Teen ülevaate oma peatükist, mille fookuses on küsimus, mil määral ja viisil muudab sõltumatute väiketeatrite teke ja areng siirdeajastul eesti teatrivälja. Peatükis kavatsen omavahel seostatult vaadelda institutsionaalseid, esteetilisi ja ideoloogilisi muutusi ning empiirikas keskenduda teatrirühmast Ruto Killakund (1989) väljakasvanud Von Krahli teatrile (1992, Peeter Jalakas) ja stuudioteatrile Theatrum (1994, Lembit Peterson). Need kaks teatrit on peavooluga kõrvutades „teistsugune teater“, kuid erineval ja mitmes suhtes vastandlikul moel, nii et nende kaudu saan näidata pluralismi nn alternatiivteatris.
Ettekandes räägin eeskätt sellest, kuidas siirdeajastu teatripilti kirjeldada ja uusi väiketeatreid positsioneerida. Ajateljel on põhiprobleemiks suhe nõukogude aja traditsiooniga, (kultuuri)ruumi teljel suhe lääne teatriga. Kuid nii nõukogude pärand kui ka lääs on (teatri puhul) sisemiselt ebaühtlased ja ositi vastuolulised nähtused. Nt sisaldab esimene ka 1960ndate alternatiivesteetilise teatriuuenduse traditsiooni (mida viivad siirdeajal riigiteatris edasi Hermaküla ja omal moel ka Unt). Lääne teatri eeskuju ja mõjuga konkureerivad aga katsetused soomeugri mütoloogia ja folklooriga (pärimusteater, ka Jalakas), samuti orienteerub nt Von Krahl lääne kaasaegsele teatrile, Theatrum aga klassikale.
Püüan nimetatud suhteid uurida ühelt poolt pidevuse – katkestuse ning teisalt tuuma – perifeeria mudelite kaudu.”