2014. aasta 3. jaanuaril sai 50-aastaseks eesti kirjanduse enfant terrible Kivisildnik (tänapäeval peamiselt (:)kivisildnik, esimeste raamatute autorina Sven Kivisildnik, sünnitunnistuse ja valimisnimekirjade järgi Sven Sildnik, aga ka palju muud). Sellest sündmusest ajendatuna korraldasid Tallinna Ülikooli eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanike Liit 19. septembril 2014 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis juubelikonverentsi, mis proovis avada seda vastuolulist nähtust, mis on juba 25 aastat püüdnud eesti kultuuri samaaegselt nii lammutada kui ka edendada.
Ülesanne ei saanud juba oma püstituselt kuuluda kergete hulka, sest kuidas ühele Kivisildnikule läheneda? Kas see pärisnimest tuletatud tähistus viitab luuletajale? Kolumnistile? Blogijale? Kirjastajale? Ühiskondlikult aktiivsele isikule? Või viitab see sellise keskpunkti puudumisele, kahele täpile sulgude vahel; viitab tähistamisele, mille taga ei ole üheselt määratletavat isikut, vaid algoritm, mis esitab automaadi(valangu)na erinevaid positsioone? Kivisildniku tekstide „tööprintsiibi” järgi ei tohiks viimast kindlasti välistada, pigem vastupidi. Selge on siiski üks – kõik need tahud sulavad kokku kultuurinähtuses, mis ületab kirjanduse piirid ning mida pole võimalik ignoreerida ei eesti kultuuriväljal ega ka luules. Tegemist on justkui vajatava antagonismiga, mis hoiab eesti kultuuritervikut elujõulisena.
Seda tõdes oma ettekandes ka Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv, kes tõstis esile Kivisildniku hämmastavat pidevust Eesti viimase 25 aasta kirjanduspildis. Ning kui 25 aastat tagasi oli aktuaalne just selle pildi peale pääsemise võimalikkuse testimine, siis mida aeg edasi, seda enam sai selgeks sellelt pildilt pagemise võimatus. Kivisildnikule omase paradoksaalsusega on nüüd, kus kunagine EPA tudeng on naasnud ruraalsesse keskkonda Sanga talus Pärnumaal, tema kirjanduslik tegevus nähtavam ja vältimatum kui kunagi varem.
Leo Luks arutles oma ettekandes, et kui etnofuturismi mõiste ja hoiak, mille üheks loojaks Kivisildnik ise oli, sobib pigem iseloomustama tema eelmise sajandi loomingut, siis võib-olla oleks tema loometeed tervikuna kohane iseloomustada situatsionismi märksõna abil. Ta leidis, et revolutsioonilise loomeprintsiibi kirjeldus Guy Debord’i „Vaatemänguühiskonnas” (1967) vastab olulisel määral Kivisildniku loomepraktikale ning seetõttu võimaldab situatsionismi teoreetiline alus selgitada ka „pidevat revolutsioonilist seisundit” Kivisildniku tekstides.
Siinkirjutaja võttis oma ettekandes „Antihumanism ilma reservita” vaatluse alla (:)kivisildniku nime all viimastel aastatel ilmunud luulekogud ning jälitas neis otsustavat hoiakulist nihet totaalse antihumanismi poole, milles käibiva eetilise juhtmõtte „sul pole õigust tappa” aset hakkab täitma selle vastand: sul pole õigust ellu jätta. Ehkki (:)kivisildnik tegeleb justkui võimatu ülesande lahendamisega, kus luule ja vaimu tõeliseks vabastamiseks peab ka tema lugeja surema, kõrgub see ähvarduse dimensioon kogu eesti kirjanduse kohal ja hoiab seda (elavdavas) pingesituatsioonis.
Andrus Laansalu heitis valgust masinlikkuse printsiibi iseäradele Kivisildniku tekstiloogikas. Ja kuigi see printsiip on peaaegu alati tema tekstide mingites kihtides nähtav, ei saa Kivisildnikku päris selle järgi defineerida. Ehk kui Laansalu järgi parafraseerida Karl Martin Sinijärve: meie kultuuritänavaid läbival kahekordsel sildnikul on erinevalt Londoni autobussist siiski ka ülemisel korrusel väga teadlik ja kindlakäeline juht.
Piret Viires meenutas 1989–2000 tegutsenud Eesti Kostabi-$eltsi kirjastuse algusaegu ja eriti kirjastuse esimese väljaande, Sven Kivisildniku esikkogu-isikukasseti „Märg Viktor” ümber toimunut. Selgus vastus ka küsimusele, kuhu kadus Glavliti tempel trükki antud raamatu tiitellehe kujunduselt.
Kauksi Ülle vaagis Kivisildniku ja ajakirjandusvabaduse suhteid ning ellujäämisvõimalusi selles. Ehk ligilähedalt tsiteerides: „Kirjanike nimekirja internetis avaldades võib ellu jääda, kuid ajakirjanike nimekirjaga ei katsetaks.” Muuhulgas tuli kõne alla ühiskondlik muutus anonüümkirjade tõsiseltvõetavuse kadumisest anonüümsete kommentaaride tõeväärtuse tekkimiseni.
Kõikide ettekannete vahel võttis sõna ka autor, kes kommenteeris asjaolusid, parandas fakte ja selgitas oma tekstide toimimisloogikat. Kivisildniku juures ongi iseloomulik see, et kuigi tema autorikuvandit saadavad ajalooliselt mitmed müstifikatsioonid ning tema tekstid võivad tekitada mulje kui mingist salateadusest, siis ei tee autor oma motiveeringutest kunagi saladust ja püüab pigem oma luule ümber toimuvat demüstifitseerida. Sellest andis Sven ise tunnistust ka konverentsi lõppkõnes, kus ta selgitas, et luule on pigem tehniline ala ning tema luule on võrreldav teatud transitehnikatega, kus sel ajal, kui teadvus tegeleb luuletusse tehniliselt kokkutoodud erinevate süsteemide analüüsiga, avaneb teadvuse tagauks ja sisse voolab midagi muud, mida meil pole põhjust nimetada millekski muuks kui Tõeks. Luule on algoritmipõhine ja just seetõttu tõene – algoritm ei peta, sest tal on suva, ta on huvitu. Kuna ühiskondlikke diskursusi kannab alati võimutahe, mis ei lase väljendada s e d a, m i s t e g e l i k u l t o n, siis saabki see esile tulla üksnes (:) luules. Seetõttu on sobilik see ülevaade lõpetada Kivisildniku enese sõnadega: „luule on väga oluline asi”.
(Neeme Lopp, Keel ja Kirjandus, nr 1, 2015)
Kava:
12.00 Avamine
Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik: minevik ja mõtted, meenutusi ja mõtisklusi, täna ja tuna.
Leo Luks, Kivisildnik ja situatsionism.
Neeme Lopp, Antihumanism ilma reservita. Mõned märkmed (:)kivisildniku viimaste aastate luulest.
Andrus Laansalu, Instruktsiooni dramaturgia.
14.00 –15.00 Kohvipaus
Piret Viires, „Märg Viktor“ ja teised. Eesti Kostabi-$eltsi kirjastuse algaegadest.
Kauksi Ülle, Pinnuks ilmas ses/palgiks teises.
(:)kivisildnik, (:)see sõda on juba kaotatud.
Sõnavõtud, arutelu
Konverentsi toetasid Eesti Kultuurkapital ning Kultuuriministeerium.
Konverents oli aluseks artiklikogumikule “Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik. Etüüde nüüdiskultuurist 6” (2016).