Uurimisprojekt võtab vaatluse alla kultuuriprotsessid Eestis aastatel 1986–1998: nn siirdeperioodil, mis langeb kokku sotsialistliku süsteemi lagunemisega Ida-Euroopas ning sellega kaasnenud põhjalike poliitiliste, majanduslike, institutsionaalsete ja tehnoloogiliste muutusega. Projekt viiakse läbi kolme asutuse – Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli – koostöös, mille tulemusena sündiv analüüs sünteesib siirdeperioodi kirjandus-, visuaalkultuuri-, teatri- ja filmikunsti nähtusi laiemal kultuuri- ja ühiskondlikul taustal.
Endiste nõukogude vabariikide ning samuti sotsialismijärgsete Ida- ja Kesk-Euroopa riikide arenguprotsesside uurimisel keskendutakse üha enam ühiskondlikele muutustele, mis leidsid aset Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud perioodil. Postsotsialismi uurimisel on seni tegeldud eeskätt poliitiliste ja majanduslike arengutega, seonduvate kultuurinähtuste uurimine aga on jäetud konkreetsete valdkondade või kindlate piirkondade ülesandeks. Otsides sobivat raamistikku siirde- või nõukogudejärgse kultuuri vaatlemiseks üldiselt, on tuginetud paljudele erinevatele kriitilistele suundumustele: kriitikateooriale, postmodernismi teooriale, postkoloniaalsetele uuringutele, soouuringutele ja tänapäeva teadusharude sees toimuvatele uuendustele (nt mitmetele „pööretele“ humanitaarteadustes, visuaalkultuuri uuringutes, postdramaatilises teatriteoorias ja uusformalismi teoorias).
Uurimisprojekt võtab vaatluse alla Eesti iseseisvuse taastamise ajal Eesti kultuuris ilmnenud üldised arengumustrid. Siirdeühiskonna mõiste hõlmab tavaliselt ajavahemikku 1980. aastate keskpaigast 1990. aastate lõpuni. Selle ajajärgu kultuuri nimetatakse vastavalt siirdekultuuriks. Uurimisprojekt keskendub aastatele 1986–1998, mida võib pidada siirdekultuuri aktiivseks faasiks. Sellele järgnes uue kultuurilise olukorra stabiliseerumine, ajastu lõppu aga on kirjeldatud kui liikumist siirdeühiskonnast hilismodernsesse võrguühiskonda (Marju Lauristin kogumikus “Nullindate kultuur I”, 2012, lk 13-43).
Vaatlusalust ajavahemikku iseloomustasid põhjalikud poliitilised, majanduslikud ja tehnoloogilised muutused, mis toimusid samal ajal eri kultuurivaldkondades. Üheks võtmeteguriks oli retrospektiivne areng, mis tähendab, et sotsialismijärgsetes kultuurioludes tuli tegelda eri ajastutest ja erinevatest läänelikest kontekstidest pärinevate (imporditud) elementide kuhjumisega, mis võimendas killustatuse tunnet. Neid muutusi on küll teatud määral uuritud eri kultuurivaldkondade piires, kuid seni puudub ülevaatlikum käsitlus võistlevatest arengutest vaatlusaluse ajajärgu kultuuris tervikuna.
Lähtume hüpoteesist, et sellise tervikliku ülevaate jaoks tuleb kõnealuseid muutusi käsitleda esteetika poliitika, täpsemalt esteetilise välja demokratiseerumise raames. See ei hõlma üksnes muutusi loometegevuses, vaid ka üldisemaid muutusi tunnetusmustrites, mis loob arusaamu sellest, mida esteetilises tegelikkuses peetakse normaalseks või mõistlikuks. Selline lähenemisviis põhineb suuresti Jacques Rancière’i analüüsil esteetiliste ja poliitiliste muutuste ühise aluse kohta, kuid annab ühtlasi võimaluse kultuuri ja poliitika kokkupuutepunktidest lähtuvalt arutleda demokraatia mõiste üle laiemalt.
On oluline rõhutada, et demokraatia kultuuris ei ole sama, mis demokraatia poliitilises tähenduses. See ei viita kultuuri otsesele sekkumisele ühiskonna toimimisse ega kultuuri haldamisele (s.t kultuuripoliitikale), vaid pigem aruteluviiside, esteetiliste otsuste ning kultuuri nähtavuse ja positsiooni üldisemale ümberkorraldamisele. Seega ei piirdu esteetika üksnes kunstipõhimõtete kogumiga ega aruteludega ilust, vaid hõlmab ühtlasi küsimusi mida tuleks kunstis esitada, milliseid vahendeid võib selleks kasutada, kes tohivad loomeprotsessides osaleda (ja milliste asutuste kaudu), kes tohib neid protsesse kajastada (ja milliste kanalite kaudu) jne. Nendes parameetrites toimuvad muutused määravad antud ajahetkel valitsevad kultuurilised arusaamad ehk selle, mida aktsepteeritakse kultuurina ja milline tegevus jäetakse avalikust kultuurisfäärist välja.
Uurimisprojekt võtab eri valdkondi hõlmava lähenemisviisi abil vaatluse alla siirdeperioodil kogu kultuuri hõlmanud muutused. Täiendav metateaduslik eesmärk on teoreetilise instrumendi väljatöötamine, mida saab kasutada (a) Eesti kultuuri teiste perioodide sünteesivaks analüüsiks ja (b) teiste (sh Läänemere) riikide siirdekultuuri analüüsimiseks.