Sven Vabar (s. 1977) on kaitsnud Tartu Ülikooli semiootikaosakonnas bakalaureuse- (2005) ja magistrikraadi (2007). Praegu on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant. Doktoritöö teemaks on mistahes-ruumid (les espaces quelconques, Gilles Deleuze’i mõiste) Tartu 2000. aastate eksperimentaalses loomingus. Töötab Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse võrguleksikoni Ewod tegevtoimetajana. On koostanud sarjas “Etüüde nüüdiskultuurist” ilmunud artiklikogumikud “Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes” (2011) ja “Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast” (2013), samuti eksperimentaalset proosat koondava kogumiku “Mitte-Tartu” (2012). On avaldanud proosakogumikud “Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001-2014” (2023, Tuglase novellipreemia jutu “Musta lennuki kirik” eest) ja “2013-2024” (2025, pseudonüümi Kivivalgel all). Korraldas Tartus helikunstiürituste sarja “Topofon” (2010-2017).
Olulisemad teaduspublikatsioonid
Raamatud
Sven Vabar, Jaak Tomberg (toim), Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast. Etüüde nüüdiskultuurist 4. Tallinn-Tartu: Kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2013, 164 lk.
Sven Vabar (toim), Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. Etüüde nüüdiskultuurist 3. Tallinn-Tartu: Kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011, 208 lk.
Artiklid
Mehis Heinsaare mistahes-ruumid. Igatsus tõelise tundmuse välu järele ja selle kriitiline potentsiaal. – Keel ja Kirjandus, nr 7, 2025, lk 563-585.
Masingu kuristik. Subjektiivne sissejuhatus Masingusse, mis on ühtlasi objektiivne väljajuhatus. – Arne Merilai (toim), Inimesepoeg valgel laeval: Uku Masing 100. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2010, lk 342-353.
Uku Masingu Tõe relatiivsusest ja absoluutsusest. – Keel ja Kirjandus, nr 8, 2007, lk 610-623.