Inimestele meeldib asju lahterdada /–/: kujutava kunsti kuuluvusega ei taheta tavaliselt segada teatrikuuluvust ja vastupidi. Mõlemad valdkonnad eelistavad jääda “puhtaks”. Olen aga ise avastanud, et ükskõik millist loovat kompositsiooni on mingist hetkest peale võimalik ehitada samadel alustel: teatrilavastus allub teosena täpselt samadele reeglitele, nagu maal või videoinstallatsioon, küsimus on pelgalt vahendite valikus. Nõnda vastas Ene-Liis Semper 2017. aasta Veneetsia biennaalil esitatud küsimusele oma kunstnikuidentiteedi kohta.
Euroopa modernistlik kultuur on sajandeid hinnanud “puhtaid” fenomene, kaanonist väljalangemine tähendas ühtlasi tõrjumist äärealadele, tähelepanuta jätmist või halvakspanu. See traditsioon on hakanud murenema alles viimasel poolsajandil, mil teatri- ja etenduskunsti avarale maastikule on siginenud üha enam nähtusi, mis kaugenevad mitte ainult dramaatilisest, vaid ka postdramaatilisest teatrist, kohtudes visuaalkunsti performatiivsete vormidega. Teisalt on visuaalkunstid üha enam pürgimas välja lessinglikust samaaegsusest – ajahetkes fikseeritud vormist – ja leidnud ühisosa teatri, filmi, heli- ja sõnakunstiga. Heterogeensel väljal katsetatakse leitud kohtade, objektide, materjalide, helide, tehnika ja kehadega, pööratakse mänglevalt pahupidi senised tavad, žanrid ja struktuurid. Vaatajad-osalejad kohtuvad uue reaalsusega ootamatutes paikades, nagu garaažid, jõed ja trammid, kuid piiriületusretked jõuavad ka peavooluteatrisse.
Seda etendus- ja visuaalkunsti otsingulist ala on proovitud püüda eri terminivõrkudesse nagu visuaalteater, installatiivne ja füüsiline teater, performance’i-, objekti- ja materjaliteater. Mitmed uurijad on katsunud jõudu uute hübriidvormide eritlemisega, alates nende vormide kujunemisloost dadaistide, futuristide ja sürrealistide tegevuses kuni tänapäevaste teosteni välja. Richard Schechner on kirjeldanud neid etendusuuringute, RoseLee Goldberg etenduskunsti ja Hans-Thies Lehmann postdramaatilise teatri käsitlustes, mida täiendavad kunstidevahelisuse ja intermeedialisuse teooriad ning semiootilised mõtisklused tõlkimise, piiride, keele ja struktuuride üle. Eesti publik on kohtunud etendus- ja visuaalkunsti põimingutega Baltoscandali ja Tallinn Treff festivalil, samuti esindavad seda suunda mitmed kodumaised kunstnikud: Ene-Liis Semper, Erik Alalooga, Andrus Laansalu, Taavet Jansen, Renate Keerd, Mart Kangro, Joel Väli, Urmas Lüüs, Erki Kasemets, Anita Kremm, Liisa Saaremäel, Netti Nüganen, Keithy Kuuspu jt.
Kuidas luuakse nüüdiskultuuris hübriidseid, eri kunste põimivaid ja ristavaid vorme? Millised piirid eraldavad eri kunste, kunsti ja elu, etendusi, aktsioone ja sündmusi? Kas piirilolemine või piiriületamine võib ka tänapäeval tähendada seda, et piirilolija muutub nähtamatuks? Kuivõrd sobib keele loodud maailm keelevälise maailma kirjeldamiseks? Sellistele küsimustele otsitakse vastuseid sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 19. konverentsil.
Konverentsi kava:
11.00 kogunemine ja avasõnad
11.15–12.45
Liis Kibuspuu, Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimene“ (1980): Eesti esimene performance’i-teatri lavastus
Heili Einasto, Kohaspetsiifilistest tantsulavastustest 1990. aastatel
Urmas Lüüs, Teatraalsest installatsioonist installatiivse teatrini
Kohvipaus
13.00–15.00
Eero Epner, Alguses ei olnud sõna
Helen Kannus, Kuhu kaod, neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris
Evelyn Raudsepp, Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas
Ene-Liis Semper, Untitled
Lõunapaus
16.00–18.00
Anita Kremm, Mis on see, mis läidab leegi
Kristel Nõlvak, Ene-Liis Semperi impulsiteater ja tühi ruum
Andrus Laansalu, Liikuvad pildid
Henri Hütt, Kärt Koppel, Konverentsi kattevarjus kõigest, mis südamel
Konverentsi korraldavad nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit.
Toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond.