Piret Viires – “Pärast postmodernismi”.
20. novembril 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis
Pireti eeltutvustus:
Arvatakse, et postmodernne ajastu jõudis lõpule 2001. aastal 11. septembri WTC terrorirünnakutega ja et sellest ajast peale on taandunud ka postmodernism kui kultuurivool. Praegu on aasta 2009 ja 21. sajandi esimese kümnendi jooksul on püütud analüüsida ja nime anda sellele perioodile, mis on järgnenud postmodernismile. Oma sõnavõtus ma püüangi vaadata, mis nimetusi on postmodernismi-järgselt kasutatud ja mis erinevused ja sarnasused eelneva perioodiga olla võiksid. Ka püüan seda nagu ikka asetada Eesti konteksti ja uurida, kuivõrd eesti tänapäeva kirjandus nende üldiste protsessidega kokku kõlab.
Eva Näripea Tallinna portreteerimisest üleminekuperioodi filmides “Ma pole turist, ma elan siin” ja “Tallinn pimeduses”.
24. septembril 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis
Eva eeltutvustus:
Käsitlen seminaris perestroika-aegset ja vahetult taasiseseisvumise järgset Eesti filmikunsti, täpsemalt püüan võrrelda kahte mängufilmi: Peeter Urbla lavastatud “Ma pole turist, ma elan siin” (1988) ja Ilkka Järvilaituri vändatud “Tallinn pimeduses” (1993). Fookuses on ennekõike see, kuidas need kaks filmi/režissööri portreteerivad Tallinna, ent mitte üksnes linna kui ehitatud keskkonda, vaid kui paika, kus tõusevad pinnale siinse ajaloo keerdkäigud, kohtuvad erinevad isiklikud, rahvuslikud ja kohalikud identiteedid ning põkkuvad mitmerahvuselised vaatenurgad. Mind huvitab ka see, mis juhtus alates 1960. aastatest Eesti mängufilmis konstrueeritud nn “rahvuse ruumiga” perestroika ajal, ning kas ja mil viisil mõjutas neid ruumirepresentatsioone riikliku iseseisvuse taastamine.
Robert Hughes – Alain Badiou esseest “The Passion for the Real and the Montage of Semblance.”
5. augustil 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis
Robi eeltutvustus:
The main business of our seminar will be to follow an essay from Badiou’s book The Century [Le Siècle (2005)] called “The Passion for the Real and the Montage of Semblance.” The essay concerns the “passion for the real,” or, we might say, the quest for authenticity, in the avant-garde of art and politics in the twentieth century. Badiou’s important references include Brecht, Pirandello, Malevich, Hegel, and the Stalinist purges in the Soviet Union.
Katrin Puik – romantilisest irooniast tema doktoritöö teise osa põhjal.
27. mail 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis
Jaak Tomberg – “Kirjanduse ja filosoofia sild”
16. aprillil 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis
Jaak tutvustas oma valminud doktoritööd “Kirjanduse lepitav otstarve” ning keskendus selle valguses peaasjalikult metodoloogilistele probleemidele ning takistustele, mis kirjanduse (kui niisuguse) filosoofilisel analüüsil ette tulid.
Sven Vabar – “Mõnikord on uksed avatud, aga põgeneda pole vaja”
23. märtsil 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis
Sveni eeltutvustus:
Heinsaar teadupärast armastab rändamist. Tema tekstides rännatakse või tahetakse rännata kehtivas aegruumis mööda tänavaid, maastikke ja merd, või ka mingitesse “teistesse dimensioonidesse”, “paralleelmaailmadesse”, kuhu pääseb siin-ja-praegu punktist mingi salapärase läbipääsu abil. Vahel rännatakse ka teistesse aegadesse. Miks rännatakse? Tavaliselt siin ja praegu eksisteeriva näriva ja põhilise puuduoleku tõttu. Rännatakse millegi suure ja olulise järele, mida enamasti ei osata nimetada (kuigi mõnikord siiski osatakse).
Harva aga juhtub, et siin-ja-praegu moment ja too teine aeg ja/või ruum, mis harilikult võimaldab pagemisjoont, ei ole enam tavapärastes antagonistlikes, vaid kuidagi homoloogilistes suhetes. Nagu põlisrahvastel, kelle jaoks tavapärane aeg oli lahutamatult seotud mütoloogilise ajaga, maapealne sfäär oli seotud nt taevaste sfääridega. Sellistel juhtudel Heinsaare loomingus ei tähenda siin-ja-praegu enam närivat ilmaolekut, sest siin-ja-praegu on lahutamatus suhtes millegi muuga. Pagemisjoon on olemas, kuid pageda miskipärast pole vaja. Siin-ja-praegu on hea olla, ja uks siinse aegruumi ja millegi muu vahel seisab lahti. Vähemalt mõnda aega. See aga ei tähenda nende kahe reaalsuse segunemist; nad jäävad siiski eristatavaks.
Sellisest olukorrast on kantud kaks Heinsaare juttu, mis mulle kõige rohkem meeldinud ja meelde jäänud on – “1976” ja “Kohtumine ajas”, kogust “Vanameeste näppaja”. Oma ettekandes kõnelengi, kuidas peamiselt neis kahes jutus erinevate reaalsuste homoloogia avaldub – homoloogia, mis on Heinsaare puhul küllalt ebatavaline.
Neeme Lopp. – “Kirjanduse institutsioonist (ja radikaalsest demokraatlikust teooriast)”
29. jaanuaril 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis