Eva Näripea “Aparaaditeooria”
19. detsembril 2006 Eesti Keele Instituudis.
Seminaril vaatlen üht 1970. aastail sündinud filmiteooria nähtust – aparaaditeooriat. See hõlmab kaht põhilist suunda: 1) filmivaatamise tehtniliste ja psüühiliste tingimuste kompleks; 2) film kui omamoodi “sotsiaalne masin”. Louis Althusseri ja Jacques Lacani filosoofia lätetelt tõusnud teooria krestomaatia hulka kuuluvad Jean-Louis Baudry, Jean-Louis Comolli ja Jean-Pierre Oudart’i artiklid, samuti Christian Metzi, Stephen Heath’i, Teresa de Lauretise, Laura Mulvey jpt. kirjutised. Paljud neist kirjeldavad filmi, eriti aga nn. “klassikalist kino” (s.t. 1930.–1960. aastail Hollywoodis kujunenud ja õitsenud filmivormi, mis põhimõtteliselt valitseb maailma peavoolukinos siiani) võimsa unistustemasinana, mis voolib vaataja teadvust dominantse ideoloogia kontuuride järgi. Seminar põhineb ühe konkreetse kirjutise – Jean-Louis Comolli “Tehnoloogia ja ideoloogia: kaamera, perspektiiv, ruumisügavus” (orig. Technique et idéologie: Caméra, perspective, profondeur du champ, ingl. Technique and Ideology: Camera, Perspective, Depth of Field, 3.–4. osa) – arutelul, millele lisaks üritan anda lühikese ülevaate teistest olulisematest aparaaditeooria tekstidest.
Neeme Lopp “Reaalsustaju ja otsustamatus”
27. novembril 2006 Eesti Keele Instituudis.
Väike fragment Pierre Bourdieu “Praktilistest põhjustest”: “Konstrueerides sotsiaalse ruumi, selle nähtamatu reaalsuse, mida ei saa näpuga näidata ega käega katsuda ning mis organiseerib agentide praktikaid ja kujutlusi, avaneb meil…” Kuid see, mis võimalus meil avaneb, pole siinse ettekande jaoks enam oluline. Oluline on asjaolu, millest Bourdieu lause vaikimisi kõneleb, asjaolu, et “reaalsuse” all peetakse korraga silmas kaht fenomeni – ühelt poolt asju või nende elemente (ehk seda-mis-tuleb-silma-ette) ning teiselt poolt seda, mis neid ühendab, need koos eksisteerima paneb, mis loob ruumi (ehk teisisõnu too nähtamatu reaalsus, mida Bourdieu näeb sotsiaalse ruumina ning mis eksisteerib tema järgi “omamoodi võimalikkuse kujul, punktiirina, millegina, mis tuleb teha, ja mitte antusena”). Mu ettekande pealkiri viitab, et erinevus nende kahe vahel on alati otsustamatu, samamoodi nagu on otsustamatu erinevus keele kirjeldava ja loova elemendi vahel keeletegevuses. Otsustamatu, kuna igasugune reaalsusest kõnelemine saab toimuda üksnes teatud fiktsionaalsuse tingimustel. Fiktsionaalsuse tingimustel, kuna igasugune kõne reaalsuse kohta, üleüldse igasugune kõne, kujutab endast teatud kirjutust, mis saab toimida üksnes sel juhul, kui seob enesesse virtuaalsust. Lühidalt öeldes, reaalsus on “kirjutatud”.
Kui uskuda Michel Riffaterre’i, seisneb fiktsiooni tõde tema retoorilises jõus, mitte vastavuses maailmale. See tähendab, et eelnevalt mõeldud “reaalsuse” “tõde” ilmneb pigem uskumise/mitteuskumise kui referentsi vastavuse pinnalt. “Otsustamatus” viitab niisiis teatud uskumise seisundile, mis inimesel reaalsuse suhtes on.
Mari Laaniste “Priit Pärna “Eine murul” ja Leni Riefenstahl”
12. mail 2006 Eesti Keele Instituudis.
Vaatame Priit Pärna “Einet murul” ja arutame seda Leni Riefenstahli hüperestetiseeritud propagandafilmide antiteesina, osalt lähtuvalt Susan Sontagi tekstist “Fascinating Fascism”, mis on täies mahus kättesaadav siit.