Mari Laaniste globaliseerumise ilmingutest kaasaegses mängufilmis.
18. detsembril kell 16.00 Tallinna Ülikooli ruumis A-447.
Mari: “Teematahkudeks on avalik filmirahastamine kui üks rahvusvahelisi koostööprojekte tagant tõukavaid jõude, samuti nn rahvuslike filmikunstide ning rahvusülese meelelahutusäri, filmifestivalide jm vaheline dünaamika. Näidetena kasutan muu hulgas Bong Joon-Ho filmi “Snowpiercer” (2013) ja Stephen Chow filmi “Kung Fu Hustle” (2004).”
Neeme Lopp, “Hasso Krulli loomingu dünaamikast ja tema retseptsiooni eripäradest läbi kümnendite”.
16. novembril kell 17.00 Tallinna Ülikooli ruumis S-551
Neeme: “Tutvustan ka sarjas “Etüüde nüüdiskultuurist” Hasso Krullist peatselt valmiva raamatu kontseptsiooni.”
TÜ kirjandus- ja kultuuriteaduste doktorand Agnes Neier fotograafia algusaegade mõjust kirjandusele.
12. oktoobril kell 16.00 Tallinna Ülikooli ruumis S-551
Agnes: “Vaatan ja arutlen selle üle, kuidas fotograafia levik ja populaarsus hakkas mõjutama kirjandust. Peaasjalikult keskendun oma ettekandes Nancy Armstrongi kirjutistele “Fiction in the Age of Photography” ja “Realism before and after Photography: The fantastical form of a relation among things” (peatükk kogumikust “A Concise Companion to Realism”). Nende (ja mõne teise teksti) valguses püüan markeerida, kuidas uus tehnika mõjutas seda, kuidas toimib kirjandus ning kuidas piltide levik hakkas muutma seda, kuidas ja mida kirjutatakse.”
Epp Annus essentsialismist;
Robert Hughes, “Thinking of Winking with Jean-Luc Nancy”;
Kadri Tüür, “Esemete elulood”.
Suveseminar 20. juulil kell 14.00 Muhumaal Tamse külas Sepa talus
Kadri: “On küll materiaalse kultuuri uurimiseks välja mõeldud teooria, aga “elulood” viitab narratiivi koostamisele ja oleks väga hea, kui saaks mõned asjad selle valla asjatundjatega üle arutada. Jutt teenib VKA aastakirja Studia Vernacula uue nr sissejuhatuse koostamise eesmärki.”
TLÜ kultuuride uuringute doktorant Eva-Liisa Linder, “Üleilmastumise ja rahvusluse teema Eesti nüüdisteatris”.
19. märtsil kell 17.00, Tallinna Ülikooli ruumis S-551
Eva-Liisa: “Poliitilise teatri uute märksõnade seas on eetiline pööre ja avalik sfäär. Esimene toonitab probleemide seadmist “vaatajate kohtu” ette ja vastamise võimalusest johtuvat vastutust (response-ability, Lehmann). Teatri vaatlemine avaliku debati paigana nihutab rõhu “emantsipeerunud vaatajalt” (Ranciere) kogu ühiskonna toimimiseni teatritegijate vestluspartnerina. Seetõttu küsib ka siinne ettekanne mitte ainult “mida teater võtab ühiskonnast?”, vaid ka: “mida teater annab ühiskonnale?”.
Eesti kui väikese rahvusriigi jaoks on rändeajastul üks olulisi küsimusi enda positsioneerimine üleilmastumise ja rahvusluse skaalal. Seejuures näivad vastandlikuna kaks peamist riiklikult toetatud liikumist, mis peegeldavad Eesti rahvusidentiteeti ja pakuvad identiteedimudeleid: E-Eesti ja Mahe-Eesti. Neid kontseptsioone analüüsin Frankfurdi koolkonna filosoofia ja rahvuslusteooriate toel.
Järgnevalt vaatlen, kuidas on Eesti teater kajastanud rahvusluse ja rahvusidentiteedi teemat viimasel kümnendil, aastatel 2007-2017. Siin tõusevad esile seitse erineva tausta ja stiiliga lavastust koos retseptsiooniga. Näidete seas on nii dokumentaal-, koosloome- kui ka rakendusteatrit, nii riiklikult toetatud suurteatrite kui ka väikese amatöörliku noortestuudio lavastusi.
Vaatan, kuidas on rahvuskuvandi kajastamine kümne aasta jooksul muutunud alates rahvuskonservatiivsest kuni ksenofoobiavastase meelsuseni, ning mida lisab teater ühiskondlikusse debatti.”
Luule Epner ühisprojekti “Soome – Eesti teatrisuhted” raames tehtud töö tulemustest.
29. jaanuaril kell 17 Tallinna Ülikooli ruumis S-551
Luule: “Tutvustan oma ettekandes selle töö tulemusi, mida olen teinud ühisprojekti “Soome – Eesti teatrisuhted” raames. Projekt, mida rahastab Kone Foundation, algas 2017 sügisel; seda juhivad Soome teatriuurijad, eestlastest on peale minu kaasatud Anneli Saro ja magistrikraadiga lavastaja Taago Tubin. Minu esimene ülesanne on uurida Soome dramaturgia (sh rootsikeelse) retseptsiooni Eestis alates 1944. aastast kuni tänapäevani. See töö on veel pooleli, kuid olemas on andmebaas ja esialgsed järeldused ning hüpoteesid, mida tahaksingi tutvustada.
Ettekandes plaanin visandada teoreetilise raamistiku (kultuuriülekannete teooria ning konkreetsemalt repertuaariuurimise põhimõtted) ja teha esialgne ülevaade Soome dramaturgia lavastamisest Eestis. Mõned küsimused. Milline on olnud Soome dramaturgia lavastamise dünaamika ajas, kuidas seletada tõuse ning katkestusi? Millised on olnud valikud (sh klassika ja kaasaegse dramaturgia vahekord, žanriline jaotus, autorid) ja mis tegurid on valikut mõjutanud? Kuidas suhestuvad Eestis tehtud valikud Soome teatrikaanoniga? Miks just niisugused valikud – mis funktsioone on need lavastused eesti kultuuris täitnud? Kuidas on soome dramaturgiat kohandatud, tõlgendatud ja milline on olnud publiku vastuvõtt?
Kui aega jääb, räägin pisut pikemalt Soome uue draama retseptsioonist viimasel kümnekonnal aastal, toetudes sügisel tehtud ettekandele “Kas me oleme põhjamaalased? Soome draama eesti teatris 21. sajandil”.”