Seminarid 2022

Regina Nino-Mion Identiteedikriisidest 1990ndate eesti maalikunstis
12. detsembril kell 16:00 EKAs, ruumis A303

Regina: “Annan ülevaate oma kogumiku peatüki hetkeseisust. Olen seda edasi arendanud ja natuke laiendanud, et haakuks paremini teiste peatükkidega. Põhinäide on endiselt Kaido Ole maal „Laud (Koopia)“ (1996), aga üritan seda veel rohkem vaadata 1990ndate maalikunstis valitsevate meeleolude taustal. Vaatan läbi selliste mõistete nagu identiteedikriis, nostalgia, (depressiivne) esteetika ja imiteerimine.”


Jaak Tomberg grandikogumiku teoreetilisest raamistusest ning sellest lähtuvast sissejuhatusest
21. novembril kell 16 Tallinnas, EKA ruumis A303

Jaak: “Töörühma üldistes strateegilistes huvides oleks kõigepealt grandikogumikule korralik teoreetiline raamistus välja mõelda ning selle põhjal kirjutada sissejuhatus, mida saaks (1) pakkuda võimalikult kiiresti potentsiaalsetele kirjastustele ning (2) seada inspiratsiooniks ja orientiiriks kõigile kogumikus kirjutajatele, et kogumiku artiklid või peatükid katusega selgemalt suhestuksid ning kogumik sedakaudu ühtsem tuleks. Nendel kaalutlustel kasutaksin ma seekordset seminari aega millekski ümarlaua-laadseks, et kutsuda teid üles välja pakkuma ja vaagima kõikvõimalikke siirdeajastut mõtestavaid teoreetilisi raamistikke, mis teile teie oma kompetentsist lähtuvalt võivad pähe tulla: need oleksid siis omakorda tarvilikuks inspiratsiooniks sissejuhatuse teoreetilise raamistiku kirjutajatele ja süntesaatoritele.

Teeksin ümarlauale põgusa sissejuhatuse ning räägiksin omalt poolt vähemalt näiteks (1) Fredric Jamesoni perioodi ja murrangu dialektikast; (2) Juri Lotmani kultuuri teisenemise teooriatest (millest paljud meist teavad palju rohkem kui mina – nii et äkki peaks hoopis Virve neist rääkima?); (3) siirdeajastu utoopilisusest; (4) heterotoopiast ja (5) võib-olla veel millestki. Aga tean näiteks, et Neemel on väga huvitav jutt esteetilisest demokraatiast (mis figureerib meil ju ka kogumiku alapealkirjas), nii et äkki räägib tema vähemalt sellest, ning kindlasti on igaühel teist sellesse avatud hulka midagi lisada! Küllap siis juba koha peal vaatame, kuhu arutelud viivad, ning lõpuks võiks teha ka väikese kokkuvõtteringi – et mis kelle jaoks rohkem või vähem veenvalt kõlas, jne.

Lähteinspiratsioonina võib taas mõttega läbi lugeda meie granditaotluse tuumsema põhjendusosa – see aitab kindlasti lainele häälestada.”


Indrek Ojam, “Mati Undi romaan “Brecht ilmub öösel” ja siirdekultuuri võitlus mälu eest”
24 oktoobril kell 16 Tartus, TÜ Kultuuriteaduste Instituudis, Ülikooli 16, ruumis 102

Indrek: “Juttu tuleb samast teosest, mis eelmise aasta kevadel, küll aga laiemas, Euroopa mälu ja siirdeaja ristumise kontekstis. Kas “Brecht ilmub öösel” on ajalooromaan? Kui nii, siis millisel viisil see ametlike ajalooversioonidega suhtleb? Juttu tuleb ka Undi romaani inglisekeelsest tõlkest, mida on meie projekti raames põhjust vaadelda kui tervet omaaegset kultuurikonteksti edasi andvana (või välja jätvana).”


Piret Viires postmodernismi saabumisest ja kinnistumisest siirdeajastu eesti kirjanduses
3. oktoobril kell 16 Tallinnas, EKA ruumis A303

Piret: “1980. aastate lõpu ja 1990. aastate üleminekuperioodi iseloomustab uute kultuurisuundade ja teooriate saabumine Eesti kultuuriruumi. Kui nõukogudeaegne Eesti ühiskond oli suletud ühiskond, kuhu moodsad lääne kultuuriteooriad jõudsid juhuslikult, hilinemisega või üldse mitte, siis üleminekuperioodil kaasnes piiride avanemisega uute teooriate ja kontseptsioonide pealevool. Postmodernism oli üks neist teoreetilistest kontseptsioonidest, mis oli 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate lõpul lääne kultuuriruumis domineeriv ja võimas ning mille ideed jõudsid Eesti kultuuriruumi juba üleminekuaja alguses.

Ettekandes antakse väike ülevaade postmodernistlike ideede jõudmisest eesti kultuuriruumi ja tuuakse näiteid ennekõike kirjandusest ja kirjanduskriitikast. Püüan ka põgusalt kaardistada postmodernistlike kirjandusteoste ilmumise dünaamikat Eestis 1990. aastatel. Küsimus, mis esitatakse on, kas postmodernistlikke jooni on näha vaid mõne üksiku autori loomingus või saab rääkida suuremast “postmodernismi lainest” 1990. aastatel. Lisaks esitatakse küsimus, kas postmodernismi käsitlevate teoreetiliste tekstide avaldamine võis anda otsese põhjuse pöörata tähelepanu postmodernismile sünkroonsetes kirjandusülevaadetes.

Üldisem eesmärk oleks aga arutleda selle üle, mis juhtub siis, kui tänapäeva teooriatest eraldatud kultuur satub kokku postmodernismiga, mis domineerib nn “avatud maailmas”, kuid millel kohalikus kultuuris justkui otsest alust pole. Kuidas ja kas sel juhul sulandub postmodernism kultuurikaanonisse või jääb see pigem marginaalseks ja võõraks, sest peavool on midagi muud?

Seega tõstataksin ka laiema teemana „suletuse“ ja „avatuse“ vastuolu, uute teooriate ja loominguliste praktikate saabumise olemasolevasse traditsiooni, nende ülevõtmise ja levitamise ning omakorda traditsiooni osaks saamise. Postmodernismi jõudmine eesti üleminekuaja kirjandusse oleks siis üks võimalik näide ja arengumudel, millele võiks paralleele leida ka teistes üleminekuperioodil lääne mõjudele avanenud postsotsialistlikes riikides.”

Sven Vabar, “Katse piiritleda pehmete kohtade mõistet Gilles Deleuze’i ning Neil Gaimani abil ja Nikolai Baturini ning võrgustiku eksp näitel”
22. augustil kell 16 Tallinnas, EKA ruumis A303

Sven: “Briti-Ameerika kirjanik Neil Gaiman kirjeldab oma koomiksisarjas Sandman Marco Polot, kes on Hiina-reisil ära eksinud praeguse Xinjiangi territooriumil asuvas Lopi kõrbes. Gaimani loos, mille pealkiri ongi “Soft Places”, selgub, et kõrbes ekseldes on Marco Polo sattunud “pehmesse kohta” – piirkonda, kus harjumuspärased aja- ning ruumipiirangud enam ei kehti ja kus on niisiis võimalik kohtuda olenditega väga kaugetest kohtadest ja ka hoopis teistest aegadest. Kui lugeda tollesama Lopi kõrbe kirjeldust Marco Polo enda reisiraamatust, ilmneb, et Marco kogemustel kõrbes võib olla psühhoneuroloogiline põhjendus – tegu võis olla sensoorsest deprivatsioonist tingitud hallutsinatsioonidega. Ent Neil Gaimani tõlgendus Marco Polo loost pakub produktiivse võimaluse mõtestada “pehmeid kohti” ka humanitaarse diskursuse raames.

Kui inimene elab linnas, siis paljudel, tõenäoliselt enamikel juhtudel viibib ta samuti heterogeenses reaalsuses – teda ümbritsevad erinevatest aegadest pärinevad ehitised, sõidukid ja näiteks inimeste riietusstiilid, mis tänapäeval enamasti pärinevad ka mingitest muudest geograafilistest piirkondadest. Ent linnas on need meelelised fenomenid vältimatud, kategoorilised, neist ei pääse. Selles mõttes on tegu “kõvade kohtadega”. Pehme koha iseloomulikuks ja määratlevaks tunnuseks on see, et sealt need vältimatud fenomenid puuduvad. Tegu on Deleuze’i mõttes sileda ruumiga.

Tartu kunsti- ja kirjanduslik võrgustik eksp sooritas oma aktiivsuse kõrghetkel nullindate teises pooles arvukalt retki võssa, metsa ning jõeluhtadele, samuti lagunenud tööstuspiirkondadesse, kus toimusid ka mitmesugused aktsioonid. Püstitan hüpoteesi, et eksp pööras oma tegevuses teravdatud tähelepanu just pehmetele kohtadele. Pehmeid kohti taotleti tekitada ka keskkondades, kus neid harjumuspäraselt ei leidu, näiteks kunstigaleriides.”



Merily Salura, “Aja kirjutamine muutuste keerises. Ajalisus Viivi Luige romaanis “Ajaloo ilu” ja Peeter Sauteri romaanis “Indigo””
6. juunil. Virtuaalseminar

Merily: “Mu ettekande põhifookuseks on ajaga suhestumise viisid, mis nendes romaanides esile kerkivad. Kuidas neid ajalisusi kirjeldada ning mil moel on need võrreldavad? Kuivõrd kajastub nende romaanide ajalistes suhetes siirdeajastule omane fragmentaarsus? Mõlema teose tegelasi huvitab autentsus, ent seda otsitakse neis romaanides väga erinevate lähenemiste abil. Neid lähenemisi aitab mõtestada ja omavahel seostada Hans-Georg Gadameri kunstifilosoofia ning eriti autonoomse (täitunud) ja pragmaatilise (tühja) aja eristus. Lugemissoovituseks neile, kes jõuavad pilgu peale visata: seda eristust on Gadamer kõige täpsemalt kirjeldanud oma 1974.a. essees “Die Aktualität des Schönen: Kunst als Spiel, Symbol und Fest”.”


Mari Laaniste nostalgilise rekonstruktsiooni ilmingutest 1990ndate Eesti mängufilmides.
2. mail kell 16 Tallinnas, EKA ruumis A303

Mari: “Juhtumiuuringutena vaatluse all “Need vanad armastuskirjad”, “Tulivesi” ja “Minu Leninid”. Kes jõuab, võib ettevalmistuseks lugeda Svetlana Boymi raamatu “The Future of Nostalgia” esimest osa.”


Neeme Lopp, “Esteetilise demokraatia mõiste eri tähendusväljadest ja viisidest, kuidas see võiks seostuda meie uurimisteemaga.”
4. aprillil kell 16 Tallinnas, EKAs, ruumis A502

Eva-Liisa Linder, “Siirdeaja teatri mentaliteedimuutus”
7. märtsil kell 16 Tallinnas, EKAs, ruumis A503

Eva-Liisa: “Vaatlen teatri rolli demokraatliku maailmavaate kujundamisel. Fookuses on neli teemalainet, mis aitasid kaasa rahvuslikule vabadusvõitlusele ja lõhkusid mentaalset raudset eesriiet, mis püsis postsovetlikus Eestis pärast režiimi lagunemist.”