Seminarid 2023

Mari Laaniste räägib Priit Pärna raamatu “Tagurpidi” ainetel
12. detsembril kell 17 EKA ruumis A303

Mari: “Tegemist on lühemapoolse, juhtumiuuringuliku III peatükiga doktoritöösse (pärast sissejuhatust, karikatuuripeatükki ning enne “Sitta kah!” ja animafilme “Eine murul”, “Kolmnurk” ja “Hotell E” puudutavaid peatükke), mille sisu summeerimiseks olen endale kirja pannud järgmised mõtted-märksõnad:

“Tagurpidi” puhul ilmneb hulk Priit Pärna nõukogudeaegse loomingu analüüsimisel laiemalt olulisi teemasid. Küsimused, mida selle näitel lahti mõtestada: avangardsete kunstiimpulsside sublimatsiooni hüpotees (Trossek); popkunstielemendid-psühhedeelilisus (“Kollane allveelaev” ja Lääne-igatsus (Yurchak jt); sürrealism ja Magritte’i mõjud; avatus tõlgendamisele (proto)postmodernistlikuna. Autori omamüüdist/kuvandist tulenev hüpoteetiline õõnestuslikuna tõlgendamise võimalus vs uuema Eesti kunstiajaloo kriitilisus vastupanudiskursuse suhtes. “Tagurpidi” kultuuriekspordiartiklina 1980ndate lõpus ning nostalgiafaktor selle uuemas retseptsioonis.”

Epp Annus siirdeajastu juurtest
13. november kell 16.30 EKA ruumis A-303

Ettekanne annab ülevaate erinevate diskursuste arengulugudest, mis toona koondusid.

Juhan Saharov, “Küberneetilised revolutsionäärid: Eesti NSV teadlaskond ja perestroika (1986–88)”
30. oktoobril kell 14 EKA ruumis D412

Ettekanne kirjeldab Eesti poliitilise mõtte tärkamist varase perestroika perioodil (1986–88) ja arutleb selle üle, millised varasemad teadussuunad, mõisted ja mudelid said Eesti teadlaskonnale vahenditeks poliitikasse sisenemisel, sh. vabariikliku isemajandamise idee loomisel. Saharov rekonstrueerib kolm Eesti perestroika argumentatiivset keelt – detsentralism, süsteemiteooria, ja innovatsioon. Samuti asetab ettekanne siinsed arengud laiemasse rahvusülesesse konteksti, vaadeldes Eesti teadlaskonna seotust Nõukogude ja muu maailma teaduskogukonnas 1960–70ndatel esile kerkinud uute distsipliinide ja ekspertkeeltega.

Andrus Laansalu oma doktoritööst, mis käsitleb fragmentide mõtestamist ja fragmentaarsusega seotud kultuuripraktikaid
9. oktoobril kell 16 EKA ruumis A204


Epp Annus, “Eesti ja Euroopa: kultuurilised kujutelmad ja geopoliitilised jõujooned”
Suveseminar 5. juulil 2022 kell 17 Vääna-Jõesuus

Eva-Liisa Linder, “Eesti siirdeteatri kolmas teemalaine: kväärteater”
22. mail kell 16 EKA ruumis A402

Eva-Liisa: “1990ndatel jõudis Eesti lavadele tsensuuri alt vabanenud moodne lääne dramaturgia, mis käsitles soorolle ja seksuaalsust. Kõige märgilisem sellest oli kväärteater, mida võib vaadelda siirdekultuuri koeproovina. Kväärkultuur on toiminud demokraatia lakmustestina eri kultuurides ja ka Eesti siirdeühiskonnas pani see proovile valmiduse kohtuda demokraatliku väärtusruumiga: pluralismi, võrdsuse ja tolerantsusega. Kväärteatri laine algas plahvatuslikult ja selle kiires arengus võib eristada kaht järku. Esimeses etapis (1990-2004) oli kesksel kohal lääne dramaturgia riigiteatrites. Teises lisandus omadramaturgia, mitmekesised stiilid ja etenduskohad. Kokku on tänaseks toimunud umbkaudu poolsada lavastust, ilmunud pool tuhat arvustust ning etendusi näinud pool miljonit teatrivaatajat. Retseptsioon tõi esile vaatajate üllatuse, ehmatuse ja šoki. Koos teemalaine kiire, ulatusliku ja sügava olemusega annab see alust analüüsida kväärteatrit traumatogeense muutusena. Kväärteatri vastuvõtus võib märgata tänaseni politiseeritust, mis osutab transgressiooni kestmisele. Samas julgustab kväärteatri analüüs rääkima Eesti siirdeteatri uuenduslikkusest. Ka Kesk- ja Ida-Euroopa siirdeaegse kväärteatri üldpildis näime olevat esirinnas.”


Indrek Ojam stseeni poeetikast valmiva doktoritöö kontekstis
10. aprillil kell 16.30 EKA ruumis A302

Indrek: “Teemaks tuleb minu valmiv väitekiri, selles esitatava mudeli ülesehitus ja põhiline sõnum. Töö paigutub laias plaanis modernismiuuringute valdkonda ja võtab ühe kindla nurga alt vastata küsimusele, kuidas mõista modernistliku võõrituse olemust proosakirjanduses. Selleks vaatenurgaks on minu uurimuses stseeni poeetika mõiste, mis pärineb F. Jamesoni raamatust “Realismi antinoomiad” (2013). Stseen on poeetiline vahend, mis on ühest küljest uus nimi meile realismist väga tuttavata kirjelduse mõiste jaoks. Kuid kirjeldusega juhtub modernismis teatavasti igasugu kummastavaid asju, mis seavad kahtluse alla sõnade ja asjade, sisemise ja välise piirid. Stseen tähistab seda osa reaalsusest, mis jutustuse põhjuslikust universumist välja jääb: mida inimkeha lihtsalt tunneb, milles ta viibib. Viitan sellele reaalsuse osale Jamesoni eeskujul kui afektile. Kui laguneb J. Rancière’i kirjeldatud kunstide poeetilise režiimi hegemoonia, hakkab kirjandus kujutama inimtundmusi, mis ei tähendagi otsekohe midagi inimsaatuse perspektiivist, vaid hõljuvad meie keskel teatava enigmaatilise potentsiaalina. Lisaks artiklites esitatud kirjandusanalüüsidele tuuakse väitekirjas näiteid Jaan Oksa, Leo Anvelti, Reed Morni, Karl Ristikivi, Viivi Luige, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingust.”


Agnes Neier ekfraasist
20. märtsil algusega kell 16.00 EKAs, ruumis A302

Agnes: “Ettekandes vaatlen ekfraasi mõistet, selle kasutamisvõimalust (ja vajalikkust) kirjandusteoste analüüsis ning ekfraasi esinemist Ene Mihkelsoni proosas. Peamiselt keskendun “Ahasveeruse unele”, kuid toon näiteid ka “Katkuhauast”.”

Epp Annus, “Multiskalaarne üleminekuaeeg”
27. veebruaril kell 16 EKAs, ruumis A 502

Epp: “Ettekandes kõnelen üleminekuaja sotsiaalkultuurilistest protsessidest multiskalaarsest vaatenurgast. Arendan välja multiskalaarsuse teooria, suhestun käimasoleva paradigma muutusega angloameerika Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute valdkonnas.”


Virve Sarapik grandikogumiku sissejuhatusest
6. veebruaril kell 17 EKA-s, klassis A502

Virve: “Jätkan arutamist sissejuhatuse üle, õigupoolest sooviga arutada mitmete probleemide üle, mis mul on tekkinud ja jagada mõningaid mõtteid. Eeskätt siis laiem raamistus, nt:

1. kui me soovime öelda, et meie mudel on rakendatav ka mujal, siis mida see tähendab? kas idabloki maid (korra puudutaks ka Ida-Euroopa piiritlemist) konkreetsel ajal, või ka laiemalt. Ma kunagi mõtlesin tõmmata lühiparalleele Lõuna-Koreaga, kuid nüüd lisandus veel Taiwan. Sõnaga, küsimus, kas sellisel avardamisel on mõtet, sest teadmine on ikkagi pealiskaudne.

2. meil on oma Baltimaade iseseisvumise lugu, lääne vasakpoolsed kultuuriteoreetikud vaatlevad seda teisiti, samuti vene liberaalid. Kas ja kuidas seda küsimust puudutada?”


Luule Epner väiketeatrite tekkest siirdeajastul, Von Krahli ja Theatrumi näitel
9. jaanuaril kell 16 Tallinnas, EKA ruumis A301

Luule: “Teen ülevaate oma peatükist, mille fookuses on küsimus, mil määral ja viisil muudab sõltumatute väiketeatrite teke ja areng siirdeajastul eesti teatrivälja. Peatükis kavatsen omavahel seostatult vaadelda institutsionaalseid, esteetilisi ja ideoloogilisi muutusi ning empiirikas keskenduda teatrirühmast Ruto Killakund (1989) väljakasvanud Von Krahli teatrile (1992, Peeter Jalakas) ja stuudioteatrile Theatrum (1994, Lembit Peterson). Need kaks teatrit on peavooluga kõrvutades „teistsugune teater“, kuid erineval ja mitmes suhtes vastandlikul moel, nii et nende kaudu saan näidata pluralismi nn alternatiivteatris.

Ettekandes räägin eeskätt sellest, kuidas siirdeajastu teatripilti kirjeldada ja uusi väiketeatreid positsioneerida. Ajateljel on põhiprobleemiks suhe nõukogude aja traditsiooniga, (kultuuri)ruumi teljel suhe lääne teatriga. Kuid nii nõukogude pärand kui ka lääs on (teatri puhul) sisemiselt ebaühtlased ja ositi vastuolulised nähtused. Nt sisaldab esimene ka 1960ndate alternatiivesteetilise teatriuuenduse traditsiooni (mida viivad siirdeajal riigiteatris edasi Hermaküla ja omal moel ka Unt). Lääne teatri eeskuju ja mõjuga konkureerivad aga katsetused soomeugri mütoloogia ja folklooriga (pärimusteater, ka Jalakas), samuti orienteerub nt Von Krahl lääne kaasaegsele teatrile, Theatrum aga klassikale.

Püüan nimetatud suhteid uurida ühelt poolt pidevuse – katkestuse ning teisalt tuuma – perifeeria mudelite kaudu.”