Timo Maran “Mimikri kui liikidevahelise kommunikatsiooni fenomen”
12. jaanuaril 2005 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis
Petlik sarnasus eri liikide isendite vahel ehk mimikri on eluslooduses laialt levinud nähtuseks, mida on püütud mõtestada erinevates eluteaduse koolkondades looduse teoloogiast neodarvinismini. Käesolev ettekanne keskendub kommunikatsiooniteooriale ja biokommunikatsioonile, küsides, millised teoreetilised probleemid ilmnevad kui kasutada kommunikatsiooni mõistet mimikri kirjeldamisel.
Pikemalt peatutakse kahel teemal: liikide vaheliste suhete sobivus kommunikatsiooniteooria objektiks; ja mimikri kui mittekommunikatsioon, kui strateegia kommunikatsiooni vältimiseks. Autor püüab näidata, et vaatamata ettetulevatele teoreetilistele takistustele avab mimikri kirjeldamine kommunikatsiooninähtusena uusi perspektiive nii petlike sarnasuste mõistmiseks kui ka kommunikatsiooniteooria enda jaoks.
Jaak Tomberg “Hea vanamoodne tulevik: teadusliku fantastika ja realismi suhtest postmodernsel ajastul”
18. novembril 2004 kell 15.30 Eesti Kirjandusmuuseumis (Tartus)
Ettekandes püütakse postmodernistliku aegruumitunnetuse ja teadusliku fantastika moodsa ajaloo taustal vaadelda, kuidas teaduslik fantastika ja realism (kui peamiselt kirjeldusmeetod) on viimasel ajal teineteisele otsustavalt lähenenud.
Niisuguse võimalikkuse tekke selgitamiseks tutvustatakse ühelt poolt põgusalt teadusliku fantastika baasehituskive, põhimisi loomemeetodeid ning nendest tulenevat iseloomulikku kirjutusviisi; jälgitakse läbi teadusliku fantastika ajaloo selle suhet nn “peavoolu” kirjandusega. Teiselt poolt iseloomustatakse postmodernse linnaruumi virtuaalset kvaliteeti ning selle otsustavat mõju psühholoogilisele aja- ja ruumitunnetusele.
Tuletavale teaduslikule fantastikale esitatud range “usutavuse nõue” – kirjeldada veel-mitte-olevat nii, et sel oleks reaalse jõud – on viinud kirjeldustehnikateni, mida rakendades on võimalik täielikku usutavust simuleerida. Kuid olukorras, kus tegelikkuse reaalsusjõud on seatud kahtluse alla, võib tegelikkuse adekvaatseks kirjeldamiseks niisugusest simulatsioonist piisata – ning sel moel võib teaduslik fantastika postmodernse kultuuriruumi kohta võrdlemisi usaldusväärset informatsiooni tagasi tuua. Kas realism ja teaduslik fantastika võivad praegusel ajal üha suurema usutavusega üht ja sedasama tekstuaalset ruumi asustada? Millised on tulevikukirjutuse väljavaated postmodernses kultuuriruumis?
Ettekandes kasutatakse peamise kirjandusliku näitematerjalina William Gibsoni romaani “Mustrituvastus”.
Raivo Kelomees “Rekombinatiivne kunst: loomemasinad digitaalkeskkonnas”
28. oktoobril 2004 kell 11.00 Eesti Kirjandusmuuseumis (Tartus)
Teemaks on teksti- ja pildialge hübridiseerumine kaasaegses arvutikeskkonnas, mis on laenanud ideid 20. sajandi kunsti ja kirjanduse varasematest kümnenditest.