Uncategorized

Andrus Laansalu, “hajuvad objektid: mis on kahe fragmendi vahel?”.
3. detsembril kell 16.00 TLÜ ruumis S-416.

Luule Epner, “Soome-Eesti teatrisuhtlus nõukogude ajal”.
27. septembril kell 18.00 TLÜ-s.

Luule: “Kõnelen Soome – Eesti teatrisuhetest nõukogude ajal, toetudes äsja lõppenud asjakohase uurimisprojekti tulemustele. Rõhk on varasemal ajal (1950.-1960. aastad), ent liigun ka 1970ndatesse. Kõne alla tulevad Soome – Eesti teatri- ja laiemalt kultuurisuhete mõjutegurid (sh Nõukogude Liidu keskvõimu roll, poliitilised ja ideoloogilised tegurid), institutsiooniline raamistik, korralduslik külg, vormid (külalisesinemised, külalislavastused, erialaturism jm) ehk teatrite, inimeste ja ideede liikumine. Mind huvitab ka, kuidas neid suhteid kontseptualiseerida – hõimusuhted vs kultuuridiplomaatia (nn pehme jõud) -, kuivõrd projekti käigus tulid ilmsiks soome ja eesti uurijate erinevad vaatenurgad.”

Epp Annus, “Lapsepõlv Eesti NSVs: katkestused, jätkuvused, kõrvutused”.
Piret Viires, “1990nda aasta proosamuudatustest”.
Sven Vabar, “Tartu interdistsiplinaarne eksperimentaalsus 1995-2010 külma sõja järgse ideoloogilise pluralismi taustal”.
Kadri Tüür, Ene-Reet Soovik, “Ökokriitilistest sihtidest”.
Neeme Lopp, “Jass Kaselaan ja fossiilid. Näitus “Inimese pea” Saaremaa muuseumis 2018. aasta suvel”.
Suveseminar 12. juunil kell 14.00 Muhumaal Tamse külas Sepa talus.

Inga Sapunjan, TÜ kirjanduse osakonna doktorand, “Stalini aja kujutamisest omaaegsetes proosateostes”.
22. aprillil kell 17.00 TLÜ ruumis A-447 (Ringauditoorium)

Inga: “Toonaste teoste problemaatika seisneb peaasjalikult erinevate väliste takistuste ületamises, aga ka tegelaste sisemises arengus. Mind huvitab, kuidas avaneb seeläbi kujutatav aegruum. Vaatlen seda lähemalt Eduard Männiku, Hans Leberechti, Juhan Smuuli, Osvald Toominga jutustuste ja romaanide põhjal.”

Jaak Tomberg teadusulme poeetikast.
22. veebruaril kell 16 TLÜ ruumis S-417

Jaak: “Vaatlen lähemalt laialt levinud arusaama, et “prototüüpne” teadusulmekirjandus pole poeetiliselt/stilistiliselt kuigivõrd rikas. Kas sel (eel)arvamusel on alust? Kui on, siis mis põhjusel?”

Virve Sarapik, “Boris Groys ja Nõukogude Liit”.
16. jaanuaril kell 16.00 Kunstiakadeemia ruumis D-412

Seminar toimus koostöös EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi uurimisseminariga.

Mari Laaniste globaliseerumise ilmingutest kaasaegses mängufilmis.
18. detsembril kell 16.00 Tallinna Ülikooli ruumis A-447.

Mari: “Teematahkudeks on avalik filmirahastamine kui üks rahvusvahelisi koostööprojekte tagant tõukavaid jõude, samuti nn rahvuslike filmikunstide ning rahvusülese meelelahutusäri, filmifestivalide jm vaheline dünaamika. Näidetena kasutan muu hulgas Bong Joon-Ho filmi “Snowpiercer” (2013) ja Stephen Chow filmi “Kung Fu Hustle” (2004).”

Neeme Lopp, “Hasso Krulli loomingu dünaamikast ja tema retseptsiooni eripäradest läbi kümnendite”.
16. novembril kell 17.00 Tallinna Ülikooli ruumis S-551

Neeme: “Tutvustan ka sarjas “Etüüde nüüdiskultuurist” Hasso Krullist peatselt valmiva raamatu kontseptsiooni.”

TÜ kirjandus- ja kultuuriteaduste doktorand Agnes Neier fotograafia algusaegade mõjust kirjandusele.
12. oktoobril kell 16.00 Tallinna Ülikooli ruumis S-551

Agnes: “Vaatan ja arutlen selle üle, kuidas fotograafia levik ja populaarsus hakkas mõjutama kirjandust. Peaasjalikult keskendun oma ettekandes Nancy Armstrongi kirjutistele “Fiction in the Age of Photography” ja “Realism before and after Photography: The fantastical form of a relation among things” (peatükk kogumikust “A Concise Companion to Realism”). Nende (ja mõne teise teksti) valguses püüan markeerida, kuidas uus tehnika mõjutas seda, kuidas toimib kirjandus ning kuidas piltide levik hakkas muutma seda, kuidas ja mida kirjutatakse.”

Epp Annus essentsialismist;
Robert Hughes, “Thinking of Winking with Jean-Luc Nancy”;
Kadri Tüür, “Esemete elulood”.
Suveseminar 20. juulil kell 14.00 Muhumaal Tamse külas Sepa talus

Kadri: “On küll materiaalse kultuuri uurimiseks välja mõeldud teooria, aga “elulood” viitab narratiivi koostamisele ja oleks väga hea, kui saaks mõned asjad selle valla asjatundjatega üle arutada. Jutt teenib VKA aastakirja Studia Vernacula uue nr sissejuhatuse koostamise eesmärki.”

TLÜ kultuuride uuringute doktorant Eva-Liisa Linder, “Üleilmastumise ja rahvusluse teema Eesti nüüdisteatris”.
19. märtsil kell 17.00, Tallinna Ülikooli ruumis S-551

Eva-Liisa: “Poliitilise teatri uute märksõnade seas on eetiline pööre ja avalik sfäär. Esimene toonitab probleemide seadmist “vaatajate kohtu” ette ja vastamise võimalusest johtuvat vastutust (response-ability, Lehmann). Teatri vaatlemine avaliku debati paigana nihutab rõhu “emantsipeerunud vaatajalt” (Ranciere) kogu ühiskonna toimimiseni teatritegijate vestluspartnerina. Seetõttu küsib ka siinne ettekanne mitte ainult “mida teater võtab ühiskonnast?”, vaid ka: “mida teater annab ühiskonnale?”.

Eesti kui väikese rahvusriigi jaoks on rändeajastul üks olulisi küsimusi enda positsioneerimine üleilmastumise ja rahvusluse skaalal. Seejuures näivad vastandlikuna kaks peamist riiklikult toetatud liikumist, mis peegeldavad Eesti rahvusidentiteeti ja pakuvad identiteedimudeleid: E-Eesti ja Mahe-Eesti. Neid kontseptsioone analüüsin Frankfurdi koolkonna filosoofia ja rahvuslusteooriate toel.

Järgnevalt vaatlen, kuidas on Eesti teater kajastanud rahvusluse ja rahvusidentiteedi teemat viimasel kümnendil, aastatel 2007-2017. Siin tõusevad esile seitse erineva tausta ja stiiliga lavastust koos retseptsiooniga. Näidete seas on nii dokumentaal-, koosloome- kui ka rakendusteatrit, nii riiklikult toetatud suurteatrite kui ka väikese amatöörliku noortestuudio lavastusi.

Vaatan, kuidas on rahvuskuvandi kajastamine kümne aasta jooksul muutunud alates rahvuskonservatiivsest kuni ksenofoobiavastase meelsuseni, ning mida lisab teater ühiskondlikusse debatti.”

Luule Epner ühisprojekti “Soome – Eesti teatrisuhted” raames tehtud töö tulemustest.
29. jaanuaril kell 17 Tallinna Ülikooli ruumis S-551

Luule: “Tutvustan oma ettekandes selle töö tulemusi, mida olen teinud ühisprojekti “Soome – Eesti teatrisuhted” raames. Projekt, mida rahastab Kone Foundation, algas 2017 sügisel; seda juhivad Soome teatriuurijad, eestlastest on peale minu kaasatud Anneli Saro ja magistrikraadiga lavastaja Taago Tubin. Minu esimene ülesanne on uurida Soome dramaturgia (sh rootsikeelse) retseptsiooni Eestis alates 1944. aastast kuni tänapäevani. See töö on veel pooleli, kuid olemas on andmebaas ja esialgsed järeldused ning hüpoteesid, mida tahaksingi tutvustada.

Ettekandes plaanin visandada teoreetilise raamistiku (kultuuriülekannete teooria ning konkreetsemalt repertuaariuurimise põhimõtted) ja teha esialgne ülevaade Soome dramaturgia lavastamisest Eestis. Mõned küsimused. Milline on olnud Soome dramaturgia lavastamise dünaamika ajas, kuidas seletada tõuse ning katkestusi? Millised on olnud valikud (sh klassika ja kaasaegse dramaturgia vahekord, žanriline jaotus, autorid) ja mis tegurid on valikut mõjutanud? Kuidas suhestuvad Eestis tehtud valikud Soome teatrikaanoniga? Miks just niisugused valikud – mis funktsioone on need lavastused eesti kultuuris täitnud? Kuidas on soome dramaturgiat kohandatud, tõlgendatud ja milline on olnud publiku vastuvõtt?

Kui aega jääb, räägin pisut pikemalt Soome uue draama retseptsioonist viimasel kümnekonnal aastal, toetudes sügisel tehtud ettekandele “Kas me oleme põhjamaalased? Soome draama eesti teatris 21. sajandil”.”

Regina-Nino Mion, “Kolmetasandiline pildikogemus”.
13. detsembril kell 16 Tallinna Ülikooli ruumis S-551.

Regina-Nino Mion: “Ma üritan näidata, mis on kolmetasandilise pildikogemuse (threefold pictorial experience) teooria eelised kahetasandilise pildikogemuse teooria ees. Viimane on rohkem tuntud, näiteks Richard Wollheim’i twofold seeing-in. Kolmetasandilist pilditeooriat kaitseb Bence Nanay oma raamatus “Aesthetics as Philosophy of Perception” (2016), aga idee on juba Edmund Husserlil, tema 1904/1905 loengumärkmetes (Husserliana XXIII). Ma leian, et pildi esteetilise kogemuse puhul muutub just kolmas tasand oluliseks.”

Piret Viires digitaalse kirjanduse seostest digihumanitaariaga.
14. novembril kell 16 Tallinna Ülikooli ruumis S-551.

Piret Viires: “Ettekandes käsitlen digitaalse kirjanduse seoseid digihumanitaariaga, erinevaid definitsioone ja periodiseerimist. Digitaalset kirjandust on loodud ja uuritud alates 1980. aastate lõpust ja defineeritud valdavalt kui oluliste kirjanduslike tunnustega teost, mis kasutab ära arvutitehnoloogia võimalusi (nt hüpertekstkirjandus, multimeedialuule, interaktiivne kirjandus jms). Digitaalse kirjanduse periodiseerimisel on seni eristatud kahte generatsiooni (1980. aastate lõpp kuni 1995 ja 1995. aastast tänapäevani). Lisan sellele periodiseeringule kolmanda generatsiooni, mis algab aastatest 2006-2007 ja on seotud sotsiaalmeediaplatvormide (Twitter, Facebook, Tumblr) ning nutiseadmete arengu ja levikuga. Defineerin sotsiaalmeedias loodud kirjandust (sh Alt Lit kirjandus) digitaalse kirjanduse kolmanda generatsioonina ja arutlen, kas eesti autorite Liina Tammiste ja Keiti Vilmsi loomingut saab liigitada sedalaadi kirjanduse hulka.”

Robert Hughes, “An Introduction to Peter Sloterdijk˙s Anthropotechnics”.
Agnes Neier fotograafia ja ilukirjanduse vahelistest suhetest eesti kirjanduses.
17. juulil kell 11 Tallinnas, Piret Viirese pool kodus.

Agnes Neier: “Räägin oma doktoritöö ühest peatükist, mis keskendub fotograafia ja ilukirjanduse vahelistele suhetele eesti kirjanduses. Ehk siis fotosid kaasavast eesti kirjandusest ja selle tüpoloogiast. Kuna plaanis on teha ülevaateline peatükk alates fotograafia leiutamisest ning jõudes välja tänapäeva, siis palun teil mõelda justnimelt nõukogude aja peale, mis on praegu mul veel täiesti tume maa. Oleksin tänulik kui jõuaksite natuke ette mõelda tolle aja autorite/teoste peale, kus fotograafia on teemana või pildilise materjalina kaasatud. Või ka küsimuse peale, miks fotograafiline materjal on välja jäetud.”

Indrek Ojam, “Mütoloog kui stiili tüüp ja autori positsioon Mati Undi loomingus”.
4. aprillil kell 16.30 TLÜs, ruumis S-551.

Elle-Mari Talivee oma valminud ja kohe kaitsmisele minevast doktoritööst “Kuidas kirjutada linna. Eesti proosa linnamaastik aastail 1873-1903”.
27. veebruaril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Elle-Mari Talivee: “Ettekanne uurib, miks, kuidas ja kelle poolt kujutati linna eesti proosakirjanduses aastal 1877-1903, nn moodsa linnakultuuri tekke lävel. Vaadeldaval perioodil oli tegemist mingis teatavas täiesti uues ja seejuures probleemses ruumis kohanevate isikute poolt kirjutatud tekstidega. Kas see oli oma kirjandusliku linna loomise katse; mismoodi linnast jutustama hakati; kuidas lahendati seisuse ja rahvuse küsimus maa ja linna piiril. Valitud ajaperiood iseloomustab tinglikult ajalist vahemaad esimeste linna probleemina käsitlevate tekstide ja n-ö esimese eesti linnaromaani sünni vahel.”

Priit Kruus oma valmivast doktoritööst, mis käsitleb 1990ndate lõpu kirjandusrühmitusi.
24. jaanuaril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Jaak Tomberg ja Neeme Lopp tulevikuvisioonide seisundist praeguses kultuuris ja ühiskonnas, raamatute, filmide, poliitika, igapäevaelu jm näitel.
14. detsembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Kõnelus sai aluseks Müürilehe 2017. aasta jaanuarikuu numbris ilmunud vestlusele pealkirjaga “Tulevik on tunni aja pärast”.

Mari Laaniste kaasaegsetest Eesti noortefilmidest, täpsemalt kujunemislugudena tõlgendatavatest filmidest; rõhk on filmidel “Free Range”, “Nullpunkt” ja “Kirsitubakas”.
22. novembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Mari Laaniste: “Kõnealuseid filme ühendab tähelepanu koondamine tänapäeva Eestis elavatele ja tegutsevatele noortele: esimeses on peategelased varastes kahekümnendates, teistes hilisteismelised. Kõiki filme võiks üldistades iseloomustada täiskasvanuks (täiskasvanumaks) saamise, oma koha või ilmavaate selgimise-väljaselgitamise lugudena. Filme seob laiema raamistuna ka nende kuulumine uuema Eesti mängufilmi n-ö ühiskonnakriitiliselt meelestatud lainesse, mida iseloomustab laias plaanis “siin ja praegu” toimuv tegevus, s.t huvi argiruumi ja argielu vastu ning teatava elulähedusmulje püüdlemine nii misanstseenis kui narratiivis (vaieldavamal määral). Pea kõiges muus seisavad kõnealused teosed üksteisest aga võrdlemisi kaugel: erinevad valitud lähenemisnurgad, tonaalsus, ehk ka üldisemad taotlused ja kunstilise õnnestumise tase.”

Epp Annus kultuurilistest kujutelmadest ja nende seostest ühiskondlike tõerežiimidega, ajastu materiaalsete võimalustega, aga ka isesuse ja agentsusega. Kontekstiks ühelt pool nõuka-aeg, teiselt poolt sõjapõgeniku-kogemus Elin Toona autobiograafias “Into Exile”.
10. oktoobril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Piret Viires digitaalsest kirjandusest ja kirjanduse positsioonist üldises digitaalses kultuuris.
Virve Sarapik Stalini-aegsetest väikestest kirjanduslugudest ja nende rööpsusest ENSV ajaloo ja kunstiajaloo kirjutamisega.
17. juulil Muhumaal Tamse külas Sepa talus.

Piret Viires:

“Teema oleks seotud nii digitaalse kirjandusega kui ka kirjanduse positsiooniga üldises digitaalses kultuuris. Muu hulgas kõneleksin ka digitaalsete sotsiaalsete võrgustike rollist uute alustavate autorite jaoks. Toetun siin ka materjalidele, mis on läbi töötatud erinevates üliõpilastöödes.

Laiem taust sellele kõigele on Eesti puhul liikumine üleminekuühiskonnast võrgustikupõhiseks ühiskonnaks. Praegust ajahetke iseloomustab see, et infotehnoloogia arengu mõju inimtegevusele ja kultuurile on intensiivistunud ning muutuste protsessid on kiirenenud. Seega võiks digitaalne pööre tähendada selle kõrval, et on arendatud uusi tehnoloogilisi vahendeid, ka seda, et neid kasutab järjest rohkem inimesi. Digitaalne keskkond on muutunud normaalseks igapäevaseks keskkonnaks nii sotsiaalses kui kultuurilises mõttes.

Veel laiemaks minnes võib oletada, et infotehnoloogia mõjul tekkivad muutused ei ole seotud ainult tehnoloogia valdkonnaga, vaid võivad tõsiselt puudutada inimeste maailmataju. Kui juba varased hüpertekstiteooriad lähtusid seoste loomisest assotsiatiivse mõtlemise eeskujul, siis praegune üldine multilineaarsete seoste võrgustike domineerimine võib viia selleni, et muutused hakkavad mõjutama inimeste mõtlemisviisi. Lineaarne seoste loomise oskus asenduks sel juhul killustunud, hüpliku ja vabadel assotsiatsioonidel põhineva mõtteviisiga. Selles peitub aga oht, et võib kaduda võime tajuda mitmesuguste protsesside põhjuse ja tagajärje vahelisi seoseid.”

Luule Epner teatriajaloo uurimisest, täpsemalt mudelitest, mille abil kirjeldatakse uuendusi teatriesteetikas.
2. juunil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Luule Epner:

“Toetun Erika Fischer-Lichte, Thomas Postlewaiti jmt teooriatele, samuti püüan rakendada Lotmani ideed plahvatusest kultuuris.

Ajaloonarratiivi kui tähenduslikuks tervikuks korrastatud loo, mis annab minevikule sidususe, loovad suuresti tõlgendusstrateegiad ja seletusmudelid, mida ajaloolased kasutavad. Teatriajaloos eristatakse laias laastus kaht metodoloogilist lähenemist (reeglina neid kombineeritakse): huvikeskmes on kas struktuurid või sündmused. Struktuuride ajaloo puhul uuritakse suhteid, arenguid/protsesse, s.o pigem kollektiivseid nähtusi, sündmusajaloo puhul isikuid, tegevusi, s.o pigem üksiknähtusi; esimene tõstab esiplaanile kestvamad ja püsivamad nähtused, teine keskendub pigem muutustele. Mind huvitab sündmusajalugu ja muutuse kategooria. Postlewait rõhutab, et muutus on üldine idee, mida konkretiseeritakse mitmeti. On palju seletusmudeleid ja metafoore, mis kirjeldavad ajalooliste protsesside dünaamikat: (lineaarne) progress, revolutsioon, tsüklilisus, murrang, katkestus, kriis jne. Postlewait kutsub ka küsima, miks meid huvitavad teatud mudelid (nt progress või revolutsioon) ja missugune on see ajalugu, mida nende põhjal kirjutatakse. Lotmani järgi moodustub kultuur tervikuna (aga ka teatrikultuur eraldivõetuna) kihtidest, mis arenevad erineva kiirusega, ning arengudünaamika kujuneb pidevate ja plahvatuslike protsesside vaheldumise või kooseksisteerimise alusel.

Ettekandes räägin sellest, kuidas on mõistestatud ja kirjeldatud esteetilisi uuendusi 20. sajandi eesti teatris, s.o mis seletusmudeleid on kasutatud. Mis kriteeriumide alusel uuenduslikke sündmusi ja perioode identifitseeritakse? Mil määral avaldab sündmuste kirjeldamisele uuendusena mõju kontekst (institutsiooniline, sotsiaalne, kultuuriline)? Mis rolli etendab sünkroonkriitika, mis rolli publiku vastuvõtt? Kuivõrd suhestatakse uuendusi eesti teatris rahvusvahelise avangardi-diskursusega? Fookuses on kolm perioodi: 1920ndate algus (ekspressionism jt modernistlikud voolud); 1960/70ndate teatriuuendus (Hermaküla, Tooming), mida on kirjeldatud pigem „plahvatuslikuna”, ja nüüdisteatri uuenemine 1990/2000ndatel.”

Neeme Lopp, “Antihumanism ilma reservita: hävituse mõõtmed Kivisildniku viimase aja luules”.
13. aprillil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Virve Sarapik realismist.
4. märtsil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Jaak Tomberg, “Objektiivsuse ideest kirjandusliku realismi esteetikas”.
22. jaanuaril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Jaak Tomberg:

“Vahest kõige laiema mahuga teoreetiline definitsoon, mis kehtib peale kirjanduse ka teiste meediumite hulgas, määratleb realismi kunstivooluna, mis taotleb tegelikkust edasi anda võimalikult lähedaselt, maksimaalse tõetruudusega (nt Jakobson jt vene vormikoolkkonna esindajad). Kirjanduslik realism kitsamalt, kirjandusloolise ja periodiseeriva mõistena tähistab peamiselt Prantsusmaal 19. sajandil kirjutatud romaanide väljenduslaadi, mis sealt praktikana üle maailma levis ja tänaseni erinevates vormides edasi elab. Ilukirjanduslike kujutluste juures ei saa ka nende üle rangelt ja süstemaatiliselt mõeldes mööda kõige üldisemast subjektiivsuse-eeldusest: igas teoses on vormitud just kindlale autorile omaseid kogemusi, tekst on olulisel määral autori subjektiivsusega ühte laulatatud. Oma paljususes peaaegu et määratlematule olemusele vaatamata näib aga just – võrreldes teiste kirjandusvormidega – realismiga kaasas käivat oluline, kuid esmapilgul hämaravõitu tunnetuslik nõue: igatsus realismi järele on soov tunda ära midagi „objektiivset“. Nimelt näib kirjandusliku realismi tunnetuslik objekt olevat teiste kanooniliste vormide omadega võrreldes kuidagi intuitiivselt lihtsamini kokku lepitav. Meil oleks alati justkui ähmane arusaam, et ootame realismilt peale kunstilise elamuse mingisugust spetsiifilist sorti ühist äratundmist. Teisiti sõnastades: teatud kirjanduse suhtes valitseb meil teiste vormidega võrreldes eripärast sorti tunnetuslik kokkulepe ja ajalooliselt on seda osa kirjandusest juba mõnda aega realismiga seostatud. Minu ettekande eesmärk on pakkuda välja üks võimalus, mis täpsemalt realistlikule kirjandusele sellise mõjujõu võiks tagada ning milles seisneb selle äratundmise universaalsus.

Selleks vaatlen lähemalt Madis Kõivu kunagist huvitavat lühimõtisklust “Subjektiivsuse objektiivsusest” ning seon selle hiliseimate realismiteooriatega, kus afektiivsusel, mis meie seltskonda juba mõnda aega on paelunud, ei puudu oma koht.”

Mari Laaniste, “Kuuldused autori surmast on pisut liialdatud”.
15. detsembril Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Mari Laaniste: “Kõnelen oma doktoritöö (tööpealkirjaga “Postmodernse auteuri paradoks. Priit Pärna loomingust hilisnõukogude kontekstis”) avapeatükist, mis vaeb autorikeskse lähenemise jätkuva rakendusliku väärtuse küsimust.”

Neeme Lopp Roland Barthes’i “Camera lucidast” ja selle raamatu olulisematest probleemidest.
Virve Sarapiku veetud vestlusring nõukogudeaegse kollektiivse autorsuse teemal.
11. juulil Muhumaal, Tamse külas Sepa talus

Neeme Lopp: “Kõnelen “Camera lucida” saamisloost, sellest, mis põhjustel akadeemilised kunstiringkonnad selle populaarsust taunivad, mis on Barthes’i lähenemise suhe pilditeooriasse ja mis siis ikkagi on see, miks see raamat ometi inimesi köidab.”

Epp Annus, “Postkoloniaalsed uuringud ja poliitilis-kultuurilised suundumused NSV Liidus”.
8. juunil Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Epp Annus tutvustas oma valminud raamatukäsikirja “Soviet Postcolonial Studies: A View from Western Borderlands”.

Piret Viires sõjast ja kirjandusest.
12. mail Tallinna Ülikooli Silva õppehoone ruumis nr 541

Luule Epner, “Rahvusidentiteedi konstrueerimisest eesti nüüdisteatris: ajaloo representatsioonid ja tulevikuvisioonid euroopluse ja boreaalsuse vahel”.
16. veebruaril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Luule Epner: “Teen väikese teoreetilist laadi sissejuhatuse rahvusidentiteedi teemasse, toetun mh Stuart Halli ja Zygmunt Baumani töödele. Edasi püüan kirjeldada eesti nüüdisteatris konstrueeritud identiteedimudelieid, lähtudes aja- ja ruumiteljest – eelduseks on arusaam, et identiteediloome tähendab enda positsioneerimist nii ajas (mineviku – tuleviku teljel) kui ka ruumis (pean silmas kultuurilise kuuluvuse küsimust ehk milliste laiemate kultuurkondadega eesti identiteeti seostatakse). Muidugi on aja- ja ruumitelg tihedalt seotud ja see skeem on rängalt lihtsustav, kuid aitab ehk materjali korrastada. Räägin ajaloo representatsioonidest (rahvusnarratiiv eesti teatris, nõukogude aja kujutamine) ja tulevikuvisioonidest, ning pikemalt eestlusest ja eurooplusest. Viimase teema puhul on teatris tähelepandavad kaks suundumust: esiteks, vastunarratiiv euroooplusele, mida esitab osa nn pärimusteatrist (boreaalse teatri idee), ja teiseks, euroopa-identiteedi kriitilised käsitlused, peamiselt koostöölavastustes.”

Jaak Tomberg “Utoopilise potentsiaali nüüdisaegsest dislokatsioonist”.
22. detsembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Jaak Tomberg: “Nagu tont, kes ei puhka enne, kui ta on lepitatud oma maiste jäänustega – kui vaim on taas luuga ühendatud – ei saa ka mina paraku rääkida millestki muust peale oma alalisekt valmiva järgmise uurimuse. Selle mitmetest aspektidest olen varem seminarides juba juttu teinud ning ka sel korral võite ilmselt kuulda muuhulgas ka mitmeid varasemaid fragmente. Lähtun minu sügisel Akadeemias ilmunud Gibsoni-artikli mõningatest laiematest implikatsioonidest ning osutan võimalusele, et teadusliku fantasika ja realismi nüüdisaegne htelangemine asetub laiemale foonile, kus tehn(oloog)ilised epresentatsioonid paistavad olevat saavutanud hegemoonia antastiliste representatsioonide üle. See omakorda võib aga tähendada teadusliku fantastika utoopilise potentsiaali kidumist ning ümberpaiknemist uutesse ja adekvaatsematesse realiseerumisvormidesse. Näitlikustan neid mõtteid mitme Hollywoodi kino praeguse peavoolu filmi taustal ning räägin lõpuks HBO teleseriaalist The Wire, kus utoopilisi püüdlusi on representeeritud “realistlikus vormis”, ilma nüüdseks juba võrdlemisi harjumuspäraseks saanud fantastiliste “ümbersõitudeta”.”

Daniele Monticelli, “Hirm Dante Põrgus. Fenomenoloogia, semiootika, esteetika”.
11. novembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Mari Laaniste, “Teise Eesti kaadrissepüüdmine. Sotsiaalsest realismist Eesti mängufilmides”.
23. septembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Mari Laaniste: “Spekuleerin eeskätt viimase kümnekonna aasta jooksul lainena esile kerkinud n-ö sotsiaalse närviga mängufilmide üle.”

Neeme Lopp, “Uusmaterialismi küsimus. Uusmaterialismi mõiste erinevatest tähendustest ja selle voolu ajaloolisest arengust.
18. juulil Muhumaal Tamse külas Sepa talus

Jaak Tomberg J. G. Ballardi ja Don DeLillo realistlikust poeetikast.
14. veebruaril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Jaak Tomberg: “Näeksin oma seekordses ettekandes tarbimisühiskondliku kultuuriruumi “globaliseerunud kihti” viljaka pinnasena “asjade ja olevuste realistlikuks paljunemiseks” (J. Ranciere) ning käsitleksin ja küsitleksin selle taustal analüütiliselt nüüdisaegse realistliku kajastuslaadi kaht hüpoteetilist äärmust: hinnangulist ja hõlmavat kirjeldusviisi. Võrdlevalt tuleb juttu J. G. Ballardi ja Don DeLillo poeetikast.”

Robert Hughes Bernard Stieglerist
21. detsembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Sven Vabar, “Maagiline sõna, autokommunikatsioon ja sisekõne “Lingvistilises metsas” ning muudes Mikita kirjatükkides”
22. novembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Neeme Lopp, “Kirjandus posthumanistlikus seisundis”
4. juulil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Mari Laaniste, “Kehad kinos. Keha filmikunsti väljendusvahendina”
27. märtsil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Virve Sarapik, “Kujutistele omistatud tahtest”
27. veebruaril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Eva Näripea, “Eesti autorifilm ja neoliberaalne (töö)keskkond”
30. jaanuaril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Jaak Tomberg, “Kunst eelsubjektiivse transformatsiooni ja kollektiivse vabastuslubaduse vahel”
14. novembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Jaak Tomberg: “Tutvustan oma töös oleva monograafia kaht üldfilosoofilisemat lõpupeatükki selle kohta, mil moel utoopia mõiste võiks valgustada kunsti ja tegelikkuse nüüdisaegseid suhteid. Räägin millestki, mida võiks kultuuris ja kunsti vastuvõtul kutsuda “materialiseerimistendentsiks”.”

Eik Hermann Brian Massumist ja tema tekstist “Hirm (ütles Spekter)” (Fear (the Spectrum Said)), mille Eik eesti keelde tõlkis
22. oktoobril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Epp Annus afektiivsuse teooriatest
26. septembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Luule Epner, “Postdramaatilise teatri (ja teksti) mõiste ning postdramaatilised strateegiad”
8. mail Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Luule Epner: “Mõistest olen kirjutanud Keeles ja Kirjanduses (2007, nr 1), võtaksin selle vaid lühidalt kokku. Lähemalt räägiksin uutest dramaturgilistest praktikatest (sellest tuleb artikkel Methises) ja postdramaatilise teatri ilmingutest ning strateegiatest, kus võiks tekkida kokkupuutepindu teiste kunstidega, näiteks: autentsuse efekt; taaskasutus (recycling); intermediaalsus; osavõtuteater; “teater pärast teatrit” (teatri ja tegevuskunsti piiri hajumine, argipraktikate teatraalsus jms); vahest ka nn mitteperfektsuse esteetika jms. Näited peamiselt eesti teatrist.”

Jacques Ranciere`i artikli “Poliitilise kunsti paradokse” arutamine
3. aprillil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Piret Viires postmodernismi-järgsest kirjanduse ja kultuurisituatsioonist
13. märtsil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Piret Viires: “Lähtemõisteteks oleksid remodernism, metamodernism, automodernsus, hüpermodernsus, digimodernism jmt. Arutlen ka uuslihtsuse ja uusrealismi esinemise üle eesti kirjanduses. Kõige lõpuks püüan luua mingit ajastu üldmääratlust.”

Jacques Ranciere`i artikli “Eetiline pööre” arutamine
28. veebruaril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Jacques Ranciere`i intervjuu “Esteetika poliitika” arutamine
1. veebruaril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Neeme Lopp: “Valisin selleks korraks lugemiseks Ranciere’i intervjuu “Esteetika poliitika” ingliskeelsele väljaandele, mis on võib-olla natuke avatum, kontsentreeritum ja lihtsam tekst (nagu intervjuud tihti ongi). Ning selles tekstis ette tulevaid probleeme on võimalik siis eelmisel seminaril arutatud raamatu “The Distribution of the Sensible” ja Ranciere’i sõnastiku taustal kommenteerida või laiendada. Eriliselt võiks tähelepanu pöörata demokraatia mõiste tarvitusele ja selle seostele “esteetilise kunstirežiimiga”, nii nagu Ranciere seda mõistab. Kuidas kirjanduslik võrdsus suhestub poliitilise võrdsusega ja kas meil sel juhul on mõtet kõnelda üldse poliitilistes kategooriates või tühjeneb “esteetika poliitika” mõiste juba algstaadiumis.”

Jacques Ranciere`i raamatu “The Distribution of the Sensible” lähilugemine ja arutamine
12. detsembril Roosikrantsi maja teise korruse loengusaalis. Seminar toimus koostöös Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusega, kust osalesid teadurid Eneken Laanes, Mirjam Hinrikus ning Rein Undusk.

Neeme Lopp – kirjanduse filosoofia mõistest ja võimalikust uurimisvaldkonnast, sh kirjanduse ja filosoofia seostest
31. oktoobril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Artiklikogumiku “Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. Etüüde nüüdiskultuurist 3” ning Mehis Heinsaare raamatu “Härra Pauli kroonikad” taastrüki esitlus
20. septembril Tartu Kirjanike Maja suures saalis

– Kirjandusteadlane Mart Velsker kõneles Härra Pauli fenomenist
– Sven Vabar rääkis tema koostatud “Luhtatulekust” ja Heinsaare-kriitikast üldse
– Berk Vaher vestles Heinsaarega
– Arvo Kolmnurk esitas teose “Monument”

Robert Hughes – about Jean-Luc Nancy and art
13. septembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Epp Annus, “Das Unheimliche kui ebaõdus ja ebakodune. Kuivõrd see mõiste sobib kirjeldama nõukogudeaegset kodukogemust?”
6. juunil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Eva Näripea, “Rahvusülesus ja postkolonialism Nõukogude (ja nõukogudejärgse) Eesti filmi uurimisraamistikuna”
5. aprillil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Mari Laaniste – Priit Pärnast kui autorist sotsiokultuurilises kontekstis
3. märtsil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

“Püüan ettekandes visandada ülevaate sõlmküsimustest, millele Priit Pärna tööde teemal doktoritööd kirjutades olen tahes-tahtmata vastuseid otsinud. Märksõnu: autorikuvand, Pärna loomingu kultuurilise kaalu ja selle “kuuluvuse” küsimus, omamüüt vs müüdiloome retseptsiooni kaudu, väikesed ja suured narratiivid, konteksti küsimus, jne.”