Uncategorized

Jaak Tomberg – narratiivsetest takistustest utoopilisele kujutlusvõimele
21. detsembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Ettekanne puudutas kõige lühemalt öeldes narratiivseid takistusi utoopilisele kujutlusvõimele või narratiivseid otsustamatusi “utoopilise puhkeseisundi” juures. Võrreldes näiteks apokalüptiliste ja katastroofiliste visioonide suure populaarsusega Hollywoodis on viimastel aastakümnetel täheldatud kunstiliste utoopiliste tulevikunägemuste kasvavat põuda. Niisugusel kontrastil on kindlasti omad selged nüüdisaegsed ideoloogilised või sotsiaal-majanduslikud põhjused, kuid esmajärjekorras olid antud juhul teemaks utoopilise mõtlemise strukturaalsemat laadi piirangud.

Sven Vabar. Mehis Heinsaar ja väike Võõras. Žanrinihilistlik vaade fantastilisele kirjutamisele
1. detsembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Fantastilises kirjanduses ja selle uurimises tegeldakse väga palju žanrikuuluvuse üle arutamisega – kas miski on teaduslik fantastika, fantaasiakirjandus, õudus või hoopis maagiline realism, kas tegu on üldse fantastikaga või mitte. Paljudel juhtudel aga osutuvad kõik need traditsioonilised žanrimõisted kirjandusteose mõistmisel takistavateks ning tarbetut segadust tekitavateks. Veelgi kummalisem on tõdeda, et kuigi fantastiline kirjandus peaks olema lausa definitsiooni järgi Teise kirjandus, Võõra kirjandus, leiame me Teist, Võõrast tänapäeval tihtilugu igalt poolt mujalt – isegi täiesti realistlikust kirjandusest – aga mitte fantastikast. Kogu seda olukorda kirjeldab hästi Mehis Heinsaare loomingu näide.

Lõpetuseks rääkisid Sven ja Jaak veidi Pariisis toimunud eesti-soome ulmekonverentsist.

Neeme Lopp. “Vastukaja Ameerika kunstiteoreetiku James Elkinsi kriitikale Roland Barthes’i raamatu “Camera Lucida” aadressil”
1. novembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Oktoobri esines Tallinnas Kumu auditooriumis avaliku loenguga “Notes on a Book written against Camera Lucida” Ameerika kunstiteadlane James Elkins. Käesolev ettekanne kritiseerib Elkinsi lähenemist, peamiselt selle lähtekohti, mis tulenevad väärarusaamast nagu oleks Barthes’i raamatu puhul tegemist sissejuhatava teadusliku uurimusega fotokunsti.

Neeme Lopp. “Tähelepanekuid Helsingis korraldatud rahvusvaheliselt konverentsilt “Mimesis, Ethics and Style: International Conference on Literary Representation””
3. septembril Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Ülevaade sellest, milliseid teemasid käsitleti rahvusvahelisel mimeesialasel konverentsil Helsingis. Millised olid teoreetilised rõhuasetused? Millist metoodikat eelistati? Millised lähenemised on kaasaegses mimeesiuurimuses aktuaalsed? Millena tänapäeval klassikalist mõistet “mimesis” käsitletakse ning kui interdistsiplinaarseid tarvitusvõimalusi see endaga kaasa toob?

Mari Laaniste. “Kolmnurk: nõukogude pereidüll läbi postmodernismi prisma”
7. aprillil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Priit Pärna 1982. aastast pärit joonisfilm on groteskne muinasjututöötlus, mis käsitleb räme-iroonilises võtmes armastuse ja argipäeva konflikti ning kaasaegseid soorolle. Juttu tuli filmi postmodernsetest narratiivivõtetest, loo (üsna peidetud) sotsiaalpoliitilisest dimensioonist, toidufetišismist, Pärna naisekäsitlusest, filmi retseptsioonist ja selle mõjust Pärna karjäärile jms.

Maie Kalda monograafia “Debora ja vennad” esitlus
12. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Esinesid autor, Rein Veidemann, Maire Liivamets, Õnne Kepp, Elo Lindsalu ja Ingrid Velbaum-Staub.

Virve Sarapik – utoopiast ja utoopilisest ruumist Karl Ristikivi “Imede saare” ning Artur Alliksaare “Nimetu saare” näitel
8. märtsil Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Piret Viires – “Pärast postmodernismi”.
20. novembril 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Pireti eeltutvustus:
Arvatakse, et postmodernne ajastu jõudis lõpule 2001. aastal 11. septembri WTC terrorirünnakutega ja et sellest ajast peale on taandunud ka postmodernism kui kultuurivool. Praegu on aasta 2009 ja 21. sajandi esimese kümnendi jooksul on püütud analüüsida ja nime anda sellele perioodile, mis on järgnenud postmodernismile. Oma sõnavõtus ma püüangi vaadata, mis nimetusi on postmodernismi-järgselt kasutatud ja mis erinevused ja sarnasused eelneva perioodiga olla võiksid. Ka püüan seda nagu ikka asetada Eesti konteksti ja uurida, kuivõrd eesti tänapäeva kirjandus nende üldiste protsessidega kokku kõlab.


Eva Näripea Tallinna portreteerimisest üleminekuperioodi filmides “Ma pole turist, ma elan siin” ja “Tallinn pimeduses”.
24. septembril 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Eva eeltutvustus:
Käsitlen seminaris perestroika-aegset ja vahetult taasiseseisvumise järgset Eesti filmikunsti, täpsemalt püüan võrrelda kahte mängufilmi: Peeter Urbla lavastatud “Ma pole turist, ma elan siin” (1988) ja Ilkka Järvilaituri vändatud “Tallinn pimeduses” (1993). Fookuses on ennekõike see, kuidas need kaks filmi/režissööri portreteerivad Tallinna, ent mitte üksnes linna kui ehitatud keskkonda, vaid kui paika, kus tõusevad pinnale siinse ajaloo keerdkäigud, kohtuvad erinevad isiklikud, rahvuslikud ja kohalikud identiteedid ning põkkuvad mitmerahvuselised vaatenurgad. Mind huvitab ka see, mis juhtus alates 1960. aastatest Eesti mängufilmis konstrueeritud nn “rahvuse ruumiga” perestroika ajal, ning kas ja mil viisil mõjutas neid ruumirepresentatsioone riikliku iseseisvuse taastamine.


Robert Hughes – Alain Badiou esseest “The Passion for the Real and the Montage of Semblance.”
5. augustil 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Robi eeltutvustus:
The main business of our seminar will be to follow an essay from Badiou’s book The Century [Le Siècle (2005)] called “The Passion for the Real and the Montage of Semblance.” The essay concerns the “passion for the real,” or, we might say, the quest for authenticity, in the avant-garde of art and politics in the twentieth century. Badiou’s important references include Brecht, Pirandello, Malevich, Hegel, and the Stalinist purges in the Soviet Union.


Katrin Puik – romantilisest irooniast tema doktoritöö teise osa põhjal.
27. mail 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis


Jaak Tomberg – “Kirjanduse ja filosoofia sild”
16. aprillil 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Jaak tutvustas oma valminud doktoritööd “Kirjanduse lepitav otstarve” ning keskendus selle valguses peaasjalikult metodoloogilistele probleemidele ning takistustele, mis kirjanduse (kui niisuguse) filosoofilisel analüüsil ette tulid.


Sven Vabar – “Mõnikord on uksed avatud, aga põgeneda pole vaja”
23. märtsil 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Sveni eeltutvustus:
Heinsaar teadupärast armastab rändamist. Tema tekstides rännatakse või tahetakse rännata kehtivas aegruumis mööda tänavaid, maastikke ja merd, või ka mingitesse “teistesse dimensioonidesse”, “paralleelmaailmadesse”, kuhu pääseb siin-ja-praegu punktist mingi salapärase läbipääsu abil. Vahel rännatakse ka teistesse aegadesse. Miks rännatakse? Tavaliselt siin ja praegu eksisteeriva näriva ja põhilise puuduoleku tõttu. Rännatakse millegi suure ja olulise järele, mida enamasti ei osata nimetada (kuigi mõnikord siiski osatakse).

Harva aga juhtub, et siin-ja-praegu moment ja too teine aeg ja/või ruum, mis harilikult võimaldab pagemisjoont, ei ole enam tavapärastes antagonistlikes, vaid kuidagi homoloogilistes suhetes. Nagu põlisrahvastel, kelle jaoks tavapärane aeg oli lahutamatult seotud mütoloogilise ajaga, maapealne sfäär oli seotud nt taevaste sfääridega. Sellistel juhtudel Heinsaare loomingus ei tähenda siin-ja-praegu enam närivat ilmaolekut, sest siin-ja-praegu on lahutamatus suhtes millegi muuga. Pagemisjoon on olemas, kuid pageda miskipärast pole vaja. Siin-ja-praegu on hea olla, ja uks siinse aegruumi ja millegi muu vahel seisab lahti. Vähemalt mõnda aega. See aga ei tähenda nende kahe reaalsuse segunemist; nad jäävad siiski eristatavaks.

Sellisest olukorrast on kantud kaks Heinsaare juttu, mis mulle kõige rohkem meeldinud ja meelde jäänud on – “1976” ja “Kohtumine ajas”, kogust “Vanameeste näppaja”. Oma ettekandes kõnelengi, kuidas peamiselt neis kahes jutus erinevate reaalsuste homoloogia avaldub – homoloogia, mis on Heinsaare puhul küllalt ebatavaline.


Neeme Lopp. – “Kirjanduse institutsioonist (ja radikaalsest demokraatlikust teooriast)”
29. jaanuaril 2009 Roosikrantsi 6, töörühma ruumis

Mari Laanemets – “Objektiivne kunst. Kunstniku rolli ja positsiooni ümbermõtestamise katsest eesti kunstis 1970ndatel.”
22. detsembril 2008 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali ees.

Ettekanne lähtus Leonhard Lapini 1975 aastal kirjutatud tekstist “Objektiivne kunst”, näituse “Sündmus Harkus. Objektid, kontseptsioonid” raames toimunud sümpoosioni kõnest. Seda detsembri alguses Harku Eksperimentaalbioloogia Instituudis toimunud näitust peetakse üldiselt eesti avangardi lõpudaatumiks (nt Helme ja Kangilaski “Lühike eesti kunsti ajalugu”). Ettekandes kommenteeriti Lapini kõnet, seal esitatud pilti (objektiivsest) kunstist ja kunstnikust ning pakuti välja võimalus tõlgendada sellele järgnevat geomeetrilise kunsti esilekerkimist 1970ndate lõpul kui avangardi ideede edasiarendust ja radikaaliseerimist. Lapini ettekanne on ilmunud Tallinna Kunstihoone Harku näitust ja sümpoosioni dokumenteerivas väikeses kataloogis “Harku 1975-1995” ning Lapini artiklite kogumikus “Kaks kunsti”.


Mari Laaniste – “Noor, vihane ja angažeeritud: Priit Pärn 1970. aastate eesti karikatuurimaastikul.”
29. septembril 2008 Roosikrantsi 6, toas 304

Ettekanne käsitles Pärna rolli eesti karikatuuriajaloos, rõhuga 1970. aastatel, tuues esile paralleele Läänes toimunud noore alternatiiv-kunsti angažeerimisega peavoolu visuaalkommunikatsiooni.


Katrin Ennus – “Verbaalsest irooniast Betti Alveri ja Heiti Talviku luule näitel
Robert Hughes – “Lacan and the Work of Art”
4. augustil 2008 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali ees.

Epp Annus – “Argielu esteetika”
27. juunil 2008 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali ees.

Jaak Tomberg – “Vaadeldes vaikivat poeeti”
8. mail 2008 Roosikrantsi 6 õppeklassis.

Ettekandes tehti suurem filosoofiline ja väiksem kirjanduslooline paralleelsissevaade vaikiva poeedi kujundisse.

Neeme Lopp – “Retoorika rollist filosoofias ja selle kaudu kogu mõtlemise ülesehituses”
18. aprill 2008 Roosikrantsi 6 väikses saalis.

Jacques Derrida retoorikakäsitluse põhjal tuli juttu retoorika rollist filosoofias ja selle kaudu kogu mõtlemise ülesehituses. Eriliselt tema tekstides “Valge mütoloogia”, “Metafoori tagasitõmbumine”, “Khora”, “Economimesis”.


Sven Vabar – “Fenomenoloogiline keskkonnaesteetika”
25. jaanuaril 2008 Roosikrantsi 6 õppeklassis.

Fenomenoloogia all peetakse antud juhul silmas eeskätt Merleau-Pontyd ja seda, kui oluline oli talle kehalisus, meeleline kogemus. Merleau-Ponty sattus aga alates 1960. aastatest poststrukturalistliku, -modernistliku jne kriitika objektiks (Derrida, Deleuze, Lyotard, Irigaray…) kuna, lühidalt öeldes, kehtestas oma pertseptsiooni esmasuse nõudega taas ühe suure narratiivi. See post-kriitika on kehtiv ja õigustatud. Kuid merleau-pontylik meetod võib osutuda produktiivseks ka sellest kriitikast hoolimata. Nõnda ongi Merleau-Ponty tööd viimase paarikümne aasta jooksul osutunud kasulikuks mõistega “embodiment” seonduvate mitmesuguste teooriatega. Merleau-Ponty on oluline ka antropoloog Tim Ingoldile, kelle juba väheke klassikaliseks muutunud teksti “The Temporality of the Landscape” seminariettekandes käsitleti. Seminaris arutleti selle üle, kas ja kuidas saaks Ingoldiga sarnasel viisil viia läbi ka keskkonnaesteetilist uurimust.

Virve Sarapik – “Tõde ja vale kunstis, kunstitõde ja -vale”
20. detsembril 2007 Roosikrantsi 6 väikeses saalis

Probleemid:
– kas tõe ja vale mõistete üle (“moraalivälises mõttes”) kunstikavatsuslikus tekstis on üldse võimalik arutada,
– kui on, siis kas sellest on mingit kasu.

Piret Viires – “Osaluskultuur küberruumis: fan fiction’i näide”
7. detsembril 2007 Roosikrantsi 6 õppeklassis

Mõiste “osaluskultuur” (participatory culture) tähistab kultuuri nn demokratiseerumist küberruumis. Osalukultuur haarab kirjandus- ja ka teisi kultuuritekste, mida luuakse digitaalses keskkonnas ja ennekõike mitteprofessionaalsete autorite poolt. Samas oleks “osaluskultuur” kultuuridiskursuse vaste tehnoloogilises maailmas käibel olevale mõistele Web 2.0, mis tähistab kasutaja poolt loodud sisu (nt foorumid, chat room’id, netikommentaarid, blogid, Youtube). Osaluskultuuri protsessis loodud kultuuritekste iseloomustab mitu märksõna: interaktiivsus, muutuv temporaalsus, narratiivi fragmentaarsus, autorsuse eri vormid (jagatud autorsus, kollektiivne autorsus – nt kollektiivsed on-line romaanid), lugeja ja autori rolli võimalik teisenemine. Üheks probleemistikuks selliste nähtuste puhul on tõe ja ettekujutuse vahekord, illusoorsuse tekitamine ja ka identiteedimuutus, mida võimaldab küberuum.

Osaluskultuuri üheks eredamaks näiteks ja kirjanduse võimalikke piire kompavaks nähtuseks on fan fiction. Fan fiction’iks nimetatakse enamasti tekste, mis on loodud mõne raamatu, koomiksi, telesarja või filmi n-ö “pseudojärjena” ja mis pole kirjutatud professionaalsete autorite, vaid fännide poolt.

Seminaril tulidki arutluse alla fan fiction’i erinevad esinemisviisid ja erinevad vormid. Vaadeldi ka fan fiction’i ajalugu ja seda, kuidas fan fictionist sai akadeemiline analüüsiobjekt ja mis uurijaid selle nähtuse juures huvitab.
Mari Laaniste – “Mäng võimaluste piiriga: Priit Pärna animafilmid ja nõukogude kinotsensuur”
1. oktoobril 2007 Eesti Keele Instituudis.

Ettekanne kaardistas Priit Pärna karjääri näitel Nõukogude Liidu kinotööstuse kontrollimehhanisme ja nende mõju. Vaadeldud etapp kestis 10 aastat (1977-1987), sügavaimast stagnatsioonist perestroika laineharjani, ning hõlmab filme “Kas maakera on ümmargune?”, “…ja teeb trikke”, “Harjutusi iseseisvaks eluks”, “Kolmnurk”, “Aeg maha” ja “Eine murul”.Jaak Tomberg “Kirjanduse lepitav otstarve”
5. veebruaril 2007 Eesti Keele Instituudis.

Oma kõneluses lähtuksin ühes hiljutises artiklis tehtud järeldustest: sellest, kuidas Bergsonilt ja Deleuze’ilt pärinev virtuaalse ja aktuaalse opositsioon võiks dekonstrueerida märksa enam levinud opositsiooni tegelikkuse ja fiktsiooni vahel. Luues “lühiühenduse” virtuaalsuse ja tegelikkuse vahel, on võimalik osutada fiktsioonile kui millelegi, mis toob varjunud virtuaalsed võimalikkused või tegelikkuses luhtunud võimalused tagasi tegelikkuse pinnale. Lähemalt vaatleksin seda, kuidas niisugust deleuze’ilikku nägemust tegelikkuse ja fiktsiooni omavahelisest seosest võiks avardada Walter Benjamini ajaloolise materialismi monistlik kontekst. Taustaks illustreerivaid tekstikatkeid Walter Benjaminilt, Maurice Blanchot’lt ja Christa Wolfilt.

Eva Näripea “Aparaaditeooria”
19. detsembril 2006 Eesti Keele Instituudis.

Seminaril vaatlen üht 1970. aastail sündinud filmiteooria nähtust – aparaaditeooriat. See hõlmab kaht põhilist suunda: 1) filmivaatamise tehtniliste ja psüühiliste tingimuste kompleks; 2) film kui omamoodi “sotsiaalne masin”. Louis Althusseri ja Jacques Lacani filosoofia lätetelt tõusnud teooria krestomaatia hulka kuuluvad Jean-Louis Baudry, Jean-Louis Comolli ja Jean-Pierre Oudart’i artiklid, samuti Christian Metzi, Stephen Heath’i, Teresa de Lauretise, Laura Mulvey jpt. kirjutised. Paljud neist kirjeldavad filmi, eriti aga nn. “klassikalist kino” (s.t. 1930.–1960. aastail Hollywoodis kujunenud ja õitsenud filmivormi, mis põhimõtteliselt valitseb maailma peavoolukinos siiani) võimsa unistustemasinana, mis voolib vaataja teadvust dominantse ideoloogia kontuuride järgi. Seminar põhineb ühe konkreetse kirjutise – Jean-Louis Comolli “Tehnoloogia ja ideoloogia: kaamera, perspektiiv, ruumisügavus” (orig. Technique et idéologie: Caméra, perspective, profondeur du champ, ingl. Technique and Ideology: Camera, Perspective, Depth of Field, 3.–4. osa) – arutelul, millele lisaks üritan anda lühikese ülevaate teistest olulisematest aparaaditeooria tekstidest.

Neeme Lopp “Reaalsustaju ja otsustamatus”
27. novembril 2006 Eesti Keele Instituudis.

Väike fragment Pierre Bourdieu “Praktilistest põhjustest”: “Konstrueerides sotsiaalse ruumi, selle nähtamatu reaalsuse, mida ei saa näpuga näidata ega käega katsuda ning mis organiseerib agentide praktikaid ja kujutlusi, avaneb meil…” Kuid see, mis võimalus meil avaneb, pole siinse ettekande jaoks enam oluline. Oluline on asjaolu, millest Bourdieu lause vaikimisi kõneleb, asjaolu, et “reaalsuse” all peetakse korraga silmas kaht fenomeni – ühelt poolt asju või nende elemente (ehk seda-mis-tuleb-silma-ette) ning teiselt poolt seda, mis neid ühendab, need koos eksisteerima paneb, mis loob ruumi (ehk teisisõnu too nähtamatu reaalsus, mida Bourdieu näeb sotsiaalse ruumina ning mis eksisteerib tema järgi “omamoodi võimalikkuse kujul, punktiirina, millegina, mis tuleb teha, ja mitte antusena”). Mu ettekande pealkiri viitab, et erinevus nende kahe vahel on alati otsustamatu, samamoodi nagu on otsustamatu erinevus keele kirjeldava ja loova elemendi vahel keeletegevuses. Otsustamatu, kuna igasugune reaalsusest kõnelemine saab toimuda üksnes teatud fiktsionaalsuse tingimustel. Fiktsionaalsuse tingimustel, kuna igasugune kõne reaalsuse kohta, üleüldse igasugune kõne, kujutab endast teatud kirjutust, mis saab toimida üksnes sel juhul, kui seob enesesse virtuaalsust. Lühidalt öeldes, reaalsus on “kirjutatud”.

Kui uskuda Michel Riffaterre’i, seisneb fiktsiooni tõde tema retoorilises jõus, mitte vastavuses maailmale. See tähendab, et eelnevalt mõeldud “reaalsuse” “tõde” ilmneb pigem uskumise/mitteuskumise kui referentsi vastavuse pinnalt. “Otsustamatus” viitab niisiis teatud uskumise seisundile, mis inimesel reaalsuse suhtes on.

Mari Laaniste “Priit Pärna “Eine murul” ja Leni Riefenstahl”
12. mail 2006 Eesti Keele Instituudis.

Vaatame Priit Pärna “Einet murul” ja arutame seda Leni Riefenstahli hüperestetiseeritud propagandafilmide antiteesina, osalt lähtuvalt Susan Sontagi tekstist “Fascinating Fascism”, mis on täies mahus kättesaadav siit.

Timo Maran “Mimikri kui liikidevahelise kommunikatsiooni fenomen”
12. jaanuaril 2005 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Petlik sarnasus eri liikide isendite vahel ehk mimikri on eluslooduses laialt levinud nähtuseks, mida on püütud mõtestada erinevates eluteaduse koolkondades looduse teoloogiast neodarvinismini. Käesolev ettekanne keskendub kommunikatsiooniteooriale ja biokommunikatsioonile, küsides, millised teoreetilised probleemid ilmnevad kui kasutada kommunikatsiooni mõistet mimikri kirjeldamisel.
Pikemalt peatutakse kahel teemal: liikide vaheliste suhete sobivus kommunikatsiooniteooria objektiks; ja mimikri kui mittekommunikatsioon, kui strateegia kommunikatsiooni vältimiseks. Autor püüab näidata, et vaatamata ettetulevatele teoreetilistele takistustele avab mimikri kirjeldamine kommunikatsiooninähtusena uusi perspektiive nii petlike sarnasuste mõistmiseks kui ka kommunikatsiooniteooria enda jaoks.

Jaak Tomberg “Hea vanamoodne tulevik: teadusliku fantastika ja realismi suhtest postmodernsel ajastul”
18. novembril 2004 kell 15.30 Eesti Kirjandusmuuseumis (Tartus)

Ettekandes püütakse postmodernistliku aegruumitunnetuse ja teadusliku fantastika moodsa ajaloo taustal vaadelda, kuidas teaduslik fantastika ja realism (kui peamiselt kirjeldusmeetod) on viimasel ajal teineteisele otsustavalt lähenenud.
Niisuguse võimalikkuse tekke selgitamiseks tutvustatakse ühelt poolt põgusalt teadusliku fantastika baasehituskive, põhimisi loomemeetodeid ning nendest tulenevat iseloomulikku kirjutusviisi; jälgitakse läbi teadusliku fantastika ajaloo selle suhet nn “peavoolu” kirjandusega. Teiselt poolt iseloomustatakse postmodernse linnaruumi virtuaalset kvaliteeti ning selle otsustavat mõju psühholoogilisele aja- ja ruumitunnetusele.
Tuletavale teaduslikule fantastikale esitatud range “usutavuse nõue” – kirjeldada veel-mitte-olevat nii, et sel oleks reaalse jõud – on viinud kirjeldustehnikateni, mida rakendades on võimalik täielikku usutavust simuleerida. Kuid olukorras, kus tegelikkuse reaalsusjõud on seatud kahtluse alla, võib tegelikkuse adekvaatseks kirjeldamiseks niisugusest simulatsioonist piisata – ning sel moel võib teaduslik fantastika postmodernse kultuuriruumi kohta võrdlemisi usaldusväärset informatsiooni tagasi tuua. Kas realism ja teaduslik fantastika võivad praegusel ajal üha suurema usutavusega üht ja sedasama tekstuaalset ruumi asustada? Millised on tulevikukirjutuse väljavaated postmodernses kultuuriruumis?
Ettekandes kasutatakse peamise kirjandusliku näitematerjalina William Gibsoni romaani “Mustrituvastus”.

Raivo Kelomees “Rekombinatiivne kunst: loomemasinad digitaalkeskkonnas”
28. oktoobril 2004 kell 11.00 Eesti Kirjandusmuuseumis (Tartus)

Teemaks on teksti- ja pildialge hübridiseerumine kaasaegses arvutikeskkonnas, mis on laenanud ideid 20. sajandi kunsti ja kirjanduse varasematest kümnenditest.

Seminari “Koha vaim” eemärgiks oli vaadelda paigapärasuse erinevaid vorme kirjanduses, kultuuris ja looduses; uurida, kas ja mil kombel avaldub ‘koha vaim’ erinevates zhanrides, paikkondlikes ja etnilistes kirjandustraditsioonides. Seminaris olid vaatluse all ka erinevad teoreetilised käsitlused, mida on võimalik kasutada kirjanduse ja kultuuri kohasuhte analüüsimiseks.

Seminar “Koha vaim” korraldati Eesti Semiootika Seltsi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühma poolt Tallinnas 2003./2004. aastal toimunud seminarisarja lõpuüritusena. Seminar toimus 21. mail 2004 Järva maavalitsuse (Rüütli 25, Paide) ruumes. Seminari läbiviimist toetas Eesti Kultuurkapital.

PÄEVAKAVA

• 11.00 Saabumine, avasõnad
• 11.20 Ene-Reet Soovik – Kuidas kirjutada kohta: J.Hillis Milleri topograafiad
• 11.40 Riin Magnus – Kolm dokumentaalfilmi suhet paika: vaimustus, vaimutus ja vaimukus
• 12.00 Aare Pilv – Koht ja viibimine
• 12.20 Arne Merilai – Ökokriitiline Bernard Kangro
• 12.40 Timo Maran – Kohapärasusest loomariigis
• 13.00 Kohvipaus
• 13.20 Kadri Tüür – Kujutamine = mõjutamine?
• 13.40 Tiiu Speek – Elisabeth Wrangeli reisikirjad
• 14.00 Triin Pehk – Asunike suhe maaga David Maloufi romaanis “Teispool Paabelit”
• 14.20 Anneli Mihkelev – Weissensteini ja Paide vahel: linnamotiivid Toomas Raudami lühiproosas
• 14.40 Film “Ajalooline Weissenstein”
• 14.40 Seminari lõpetamine

TEESID

Ene Reet Soovik “Kuidas kirjutada kohta: J.Hillis Milleri topograafiad”

Ettekanne vaatleb J. Hillis Milleri teoses „Topographies” sõnastatud kohakirjutuslikke vaateid, muuhulgas koha, selle representeerimise ja nimetamise omavahelisi seoseid ning kohalikkuse-kohavõõruse võimalikke paralleele vastavalt mimeetilise realismi ja metafiktsiooniga. Tehakse kõrvutusi geograaf Edward Relphi vaadetega ning osutatakse sellele, kuidas Milleri tõstatud küsimusi on käsitletud Eesti Relphi-mõjulises koha aspektile keskendunud kirjandusuurimuses, eelkõige Kadri Tüüri töödes.


Riin Magnus “Kolm dokumentaalfilmi suhet paika: vaimustus, vaimutus ja vaimukus”

Paik ei ole siinkohal füüsiline eluruum, vaid eelkõige piiritletud suhetemustritega keskkond, mis kujunenud subjektide vastastikustes ning ümbrust vormivates mõtestustegevustes. Võõrana neisse suhetesse astuva filmija häälestusele vastavalt käivitub paigas kehtivate suhete avaldumiste või varjamiste protsess. Käsitlen konkreetsete filmide näitel kolme strateegiat paiga dokumentaalseks portreteerimiseks. Vaimutu ja vaimustunud lähenemine on hetkeajeline, pikemat perspektiivi mitte arvestav ning sageli paika huvitu objektiivsusega või vapustava filmimaterjalina käsitlev. Vaimukas film vajab aega, kohanemist, mis eeldab filmitava koosluse nägemist piisavalt dünaamilisena. Vaimutusest ja vaimustusest vaimukuseni jõudmisel arvestatakse visuaalantropoloogide poolt saamise/lähenemise ja teisestumise/kaugenemisena kirjeldatud elementaarsete polaarsustega Teise visuaalsel kujutamisel, mis seonduvad ühelt poolt filmi kui meediumi eripära ning teisalt teise kultuuri mõistmisvõimalusega.


Aare Pilv “Koht ja viibimine”

Madis Kõivu mälestuslikus loomingus on olulisel kohal koha-motiiv, keskendumine pigem koha- kui ajavaimule, ajas liikuva narratiivsuse asemel kohtadesse süvenemine. Nägin intuitiivselt selle paralleeli klassikalise Zenoni noole-apooriaga, millest Kõiv on oma tekstides korduvalt näinud (ei ole võimalik mõelda, et nool võiks korraga omada kohta ja liikumist). Vaatlesin seda paralleeli viibimise mõiste kaudu ja arutlesin selle üle, kuidas kõivulikes mäluviivudes on olemas teatav ajalisus, mida ei saa tabada kronoloogilise ajana, vaid kohas viibimisena, ja mis on paralleelne zenonliku liikuva noole viibimisega oma kohas, mille liikumist ehk aega pole võimalik mõelda.


Arne Merilai “Ökokriitiline Bernard Kangro”

A. Merilai vaatles “mätta-kohavaimu” B. Kangro luules: “rohujuure-tasandi” uus-animismi alates esikkogust “Sonetid”, kohavaimu madiskõivulikku avardumist ajavaimuks kogudes “Reheahi” ja “Vanad majad”, tuumset mättavaimu ja selle teisenduste äravõtmatust hilisluules (“Allikad silla juures”, “Vana Võrumaa”, “Süda ei põle ära” jm). Ökokriitilisel tõlgendamisel rakendub hästi nii martinheideggerilik maa-printsiip kui danieldennettilik analüütiline psühholoogia – subjekt kui (minevikuliste) narratiivide raskuskese. Koduse mätta kui hinge-universumit koondava Kaaba kivi aarepilvelikule tuumsõnale läheneb ka Henrik Visnapuu pateetilis-traumaatiline “Nii kinni”: Uss kinni on omas urus / ja mätas on kinni murus, / nii kinni mu mõte kodumaas. Väljendid “oma mätta otsast” või “konnatiik” ütlevad tavaliselt halba ühest (vrd Ilmar Laabani paroodia “Sonett kangrutelgedel”), kuid erakordselt head teisest vaatepunktist. B. Kangro kohatruu maailma-vaim ja luule tõestavad viimast.


Timo Maran “Kohapärasusest loomariigis”

Ettekandes kirjeldatakse erinevaid kohaseose ilminguid loomariigis eristades kohanemist kui vastavust koha omadustele/nõuetele ja kohapärasust kui koha moodi olemist. Neist esimese kujunemiseks piisab funktsionaalsete ja kommunikatiivsete seoste olemasolust elusolendi ja tema keskkonna vahel, kohapärasus eeldab aga ka kommunikatiivse teise osalust.
Ettekanne tõstatab küsimuse säärase eristuse mõttekusest humanitaar-teaduste kontekstis.


Kadri Tüür “Kujutamine = mõjutamine?”

Ettekande laiemaks temaatiliseks taustaks on küsimus keskkonna mõjutamisest sõna ja teoga ja selle eetilistest järelmitest. Illustreerin seda küsimusepüstitust mõningate näidetega Vilsandi linnuriigi kujutamisest eesti looduskirjanduses, püüdes osutada seoseid kirjutatud teksti ja/või fotode ning reaalse keskkonna suhtes ette võetud otsese inimtegevuse vahel.


Tiiu Speek “Elisabeth Wrangeli reisikirjad”

Ettekande teemaks oli Elisabeth von Wrangeli reisikirjad väga pikalt teekonnalt Uus-Arhangelskisse/Sitkale ja elust seal. Elisabethi reisi põhjuseks oli abiellumine tuntud meresõitja ja polaaruurija Ferdinand von Wrangeliga, kes määrati 1829 a. märtsis Alaskasse Vene kolooniate peavalitsejaks ja Vene-Ameerika Kompanii ülemaks. Teadolevatel andmetel oli Elisabeth Wrangel esimene Alaska pinnal elanud eurooplanna. Kindlasti oli ta omal ajal üks väheseid maailma näinud naisi Balti provintsides.
Ajavahemikus 1829-1835 koju Revalisse vanematele ja õdedele saadetud kirjades on olulisel kohal loodusmärkmed Baikali ja Jakuutia taigast ning Sitka koduseks saanud rannikumetsadest. Elisabethi käigu pealt ja paigalt märgatud ümbruses on hoomata nii Eestimaalt ning arvatavasti ka Lääne-Euroopa ringreisidelt kaasa toodud valmiskujul maalilist maastikku, baltisaksa pastoraalset ihalust suviste tuttavate puudega kohtade järele kui ka rahvabioloogilisi teadmisi, mis üllatasidki kõige rohkem. Elisabeth näeb taimi kui puid ja lilli, ja eraldab neid loomuliku liigi ehk tüübi tasemel, nii nagu koduski. Kui ta kirjutab kask, mänd, pappel, kuusk, lehis, pihlakas või kibuvits, ja mähib last (kes sündis Irkutskis talvitumise ajal) pärnamoodi puu all, siis ei ole need talle tähtsad kui Siberi liigid vaid eluvormid, mis aitavad tal võõrastes paikades end koduselt tunda.
Elisabethile on taiga samamoodi mets nagu seeneuurijale Erast Parmastole või biogeograafile Viktor Masingule. Samas annab see aadlipreilist rändur küllalt täpse rubus arcticus’e kirjelduse. Selle taime ladinakeelse nime küsis ta abikaasalt, kes seda saksa k. ei tea. Palju olulisem on aga see, et taim kasvab maadligi nagu maasikas, tal on sarnase kujuga lehed ning õis roosa ja vaarika moodi mari.


Triin Pehk “Asunike suhe maaga David Maloufi romaanis “Teispool Paabelit””

Uurin lähemalt, kuidas briti maailmataju mõjutab inimesi ümberasumisel ning milliseid raskusi kodust kaasa võetud väärtused uuel maal tekitavad. Vaatlen asunike suhet Austraalia loodusega ning üritan mõista teemade “vahemaa” ning “eraldatus” olulisust romaani kontekstis.


Anneli Mihkelev “Weissensteini ja Paide vahel: linnamotiivid Toomas Raudami lühiproosas”

Mitme Toomas Raudami jutustuse tegevuspaigaks on väikelinn, mida esitatud motiivide põhjal võib identifitseerida Paidega, Raudami enda kodulinnaga. Raudami Paide, mida ta oma jutustustes kujutab, on nõukogudeaegne Paide, mis on ilmselge kontrast vanale Weissensteinile küll ideoloogilises plaanis, kuid mitte niivõrd arhitektuuriliselt (vanad puumajad olid siis veel alles). Raudami jutustustes ilmnevad kindlad Paidega seotud motiivid, mis kannavad ka kindlaid tähendusi: ring kui tee, linn kui ring, kino, puumajad, käsitöölised, raudtee, surnuaed jt. Liikumine toimub kas ringist sisse või välja, tahtlikult või tahtmatult. Säilinud on vanale Weissensteinile omane elustiil, mis meenutab suuresti keskaegse linna elukorraldust, kus kasvatati loomi ja kus linna piiriääres olid karjamaad. Samas tungivad peale uue elustiili ilmingud: nõukogude-aegse Paide tegevuse keskuseks on sageli kino, mitte kirik või turg nagu see oli vanas Paides. Turuplats saab olulise koha taas siis, kui Raudam kujutab 1990. aastaid, mille kaudu tõmbab autor paralleele ka 1930. aastatega.
Ettekanne põhineb jutustustele Toomas Raudami raamatust “Elus enesetapja”.

SEMINARISARI KULTUURITEOORIAST JA SEMIOOTIKAST

2003. aasta sügisel ja 2004. aasta kevadel korraldas töörühm koos Eesti Semiootika Seltsiga seminaridesarja semiootika ja kultuuriteooria aktuaalsete teemade tutvustamiseks. Avatud seminarid toimusid Eesti Keele Instituudi väikeses saalis esmaspäeviti kaks korda kuus. Seminarisarja läbiviimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Anti Randviir “Jupistumine, terrorism ja Eesti”
3. mail 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Semiootika kontekstis on palju räägitud intertekstuaalsusest ja intersemioosisest tekstide, viimasel ajal üldiselt representatsioonide tasandil. Need kaks nähtust koonduvad lõppkokkuvõttes mõistesse “sampling”, mida on enamasti kasutatud kunstivalla uuringuis.
Tänapäeval toimub globaliseerumine, ühtlustuvad eri kantide tekstitooted, aga ka ühiskonnad ja kultuurid. Viimaste esindajad pole sageli kursis globaalloomingu intertekstuaalse ega -semioosiselise taustaga, miska globaalkultuuri võikski juba vaadelda “samplinguna”. Samas eristuvad ühiskondades ja kultuurides grupid teatud sarnaste globaalkultuurile omaste tunnuste või põhimõtete kaudu ning ühiskonnaliikmed ise esindavad juba “samplinguid”; nendest struktuuridest, mille põhjal nad nö kokku pandi globaliseerumise aluseks olnud totaalkorrastuste ajastul (rahvusriigid).
Siiski on kaasajal selgunud, et “samplingkultuurid” ja “-ühiskonnad” sisaldavad nö baaskultuuridele iseloomulikke grupeerumistunnuseid, miska saab neid pidada pigem fragmenteerunuiks. Samas ei toimu fragmenteerumine ning vastav identifitseerumine mitte üksnes ideoloogilistel, vaid ka ajalis-ruumilistel alustel.
Kolmandast vaatevinklist osutuvad (nt riiklikult) totaliseeritud aeg ja/või ruum suhteliseks ning saamegi rääkida jupistumisest, mis puudutab nii sotsiaalseid, kultuurilisi, ajalisi kui ka ruumilisi struktuure, kus vastavad struktuurid võivad juba muutuda omavahelisteks funktsioonideks.


Berk Vaher “Eksootika kirjanduses: reisikirjad, silmamoondused ja kognitiivne realism”
12. aprillil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Eksootika kui diskursuse, isegi kui epistemoloogia uurimine on hoogustunud suhteliselt hiljuti. Postkoloniaalsete uuringute marksistlikumad esindajad hindasid ülikriitiliselt ümber koloniaalse ekspansiooni aegade innustunud reisikirju ja seiklusjutte, süüdistades neid Oriendi ja teiste asumaade kultuuripärandi moonutamises ja kaubastamises. Alternatiivne vaatepunkt eksootikale aga lähtub pigem subjektiivsest kui objektiivsest autentsusest.
Teisisõnu, eksootilise kultuuriruumi loomisel kirjandusteoses pole enam oluline, et autor oleks seda inspireerinud paigas käinud või suudaks selle looduslikku ja sotsiaalset keskkonda adekvaatselt kajastada. Eksootika on võimalus teadvustada lugejale autori idiosünkraatilist maailmataju eriti radikaalsel viisil, postuleerides meid ümbritsevast oluliselt erinevat kultuuriloogikat, mis muidugi on enamal või vähemal määral sunnitud lähtuma „meie“ kultuuris seni eksootiliseks peetust. Paradoksaalselt võib seda esmapilgul kõige ulmelisemat või ulmsemat kirjutusviisi nimetada hoopiski kõige realistlikumaks – kognitiivseks realismiks.

Andres Luure “Semiootika loogikast”
29. märtsil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Kas semiootika alusmõisted on taandatavad loogikale? Räägin oma katsetest leida filosoofilis-loogilisi skeeme, mis võimaldaksid paigutada semiootika aluskonstruktsioonid universaalsesse filosoofilis-loogilisse raamistikku. Edu korral saab ehk ka aru, kuidas on võimalik bioloogiat loogikaga põkata.

Eva Näripea “Tallinna vanalinna representatsioonid ENSV mängufilmides 1969–1972”
15. märtsil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Tallinna vanalinna kujutised on pea sama vanad kui linn ise. Selle representeerimise ajaloos moodustavad aga erilise lõigu 20. sajandi kuuekümnendad ja seitsmekümnendad aastad, mil võib täheldada keskajahõngulise kujundistu märkimisväärselt jõulist esiletõusu. Vanalinn ning keskaeg laiemalt läbis punase niidina nii teaduslikku diskursust kui massikultuuri, nii visuaaliat kui kirjasõna, nii unikaal- kui tööstuslikku kunsti. Et see nostalgiline vanalinnaromantika laine oli sedavõrd laiahaardeline, keskendub ettekanne kompaktsuse huvides Tallinna vanalinna kujutamisele 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses valminud viies mängufilmis: “Viimne reliikvia” (rež. Grigori Kromanov, kunstnik Rein Raamat, Tallinnfilm, 1969), “Varastati Vana Toomas” (rež. Semjon Školnikov, kunstnik Heikki Halla, Tallinnfilm, 1970), “Kolme katku vahel” (rež. Virve Aruoja, kunstnik Silva Mere, Eesti Telefilm, 1970) “Don Juan Tallinnas” (rež. Arvo Kruusement, kunstnik Mari-Liis Küla, Tallinnfilm, 1971), “Verekivi” (rež. Madis Ojamaa, kunstnik Halja Klaar, Tallinnfilm, 1972). Nende näitel on võimalik reljeefselt demonstreerida “vanalinnamoe” kui nähtuse tekkemehhanisme, ambivalentset olemust ja vastakaid tähendusvälju ning esile tuua motiivikasutuse erinevaid paradigmasid.

Andrus Org “Fantastika – kirjanduslik kujutlusmäng tundmatuses”
1. märtsil 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Kuigi kõik kirjanduslikud fiktsioonid põhinevad fantaasial, võib siiski kohata erineva “tegelikkus-astmega” fiktsioonimaailmu: ühtedes domineerib reaalsuse jäljendus (mimesis), teistes aga fantastiline kaemus (poiesis). Erinevalt realistlikust fiktsioonist on fantastiline fiktsioon vaadeldav poiesis’ena – inimesele omase kujutlusvõimena luua fiktsioonimaailmu, mis taotluslikult lahknevad empiirilisest tegelikkusest. Ettekandes püüangi käsitleda fantastilise fiktsiooni olemust ja funktsioone, sedastades mõningaid piir- ja jõujooni mitmete teoreetikute (T.Todorov, R.Jackson J.C.Jeha jt) vaatepunktist. Fantastiliste kategooriate formaalne määratlemine ja diferentseeritum vaatlus kinnitab fantastika kui spetsiifilise tekstiloomemeetodi ammendamatust.

Markku Eskelinen “Six problems in search of a solution: the challenge of cybertextuality and ludology to literary theory”
13. veebruaril 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Ever since the poorly argued hype of new media finally faded away, there’s been an increasing need for more detailed and inclusive models and theories of actual and potential literatures supported by a wide variety of different media. In my lecture I present one such model, Espen Aarseth’s cybertext theory, in order to formulate (and play around with) a series of well-defined challenges it poses to traditional theories of literature.

Markku Eskelineni viibimist Eestis korraldas ja finantseeris Soome Instituut

Andres Kõnno “Meediasemiootika kontekst”
2. veebruaril 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Ettekande eesmärgiks on selgitada, mida kujutab endast meedia kirjeldamine lähtudes semiootikaparadigmast ning millised on selle vaatepunkti eripärad võrrelduna traditsiooniliste meedia kirjeldamise viisidega. Lõppkokkuvõttena selgub, millistel tingimustel on võimalik rääkida ‘massikommunikatsiooni situatsioonist’, milliseid üldistusi on võimalik teha uurides tähendus(t)e teket kommunikatsiooniahelas ja see, kui interdistsiplinaarsed on nendest üldistustest johtuvad järeldused.

Jan Kaus “Tallinn”
19. jaanuaril 2004 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Tallinn on mu kodulinn, jäädes samas ootamatuks ja häirivaks. Ta on paeluvalt kole, ebaloomulikkus on tema loomulik väljendusviis, vastuolulisus ja vastuolude põrkumine tema pärisosa. Tallinn pigem meenutab, püüab kõigiti meenutada linna, kui on linn. Püüan anda ühe võimaliku vaate küsimusele: mis keeles ja millisega tooniga räägib inimesega Eesti pealinn?

Kaie Kotov “Kultuur, keskkond ja hea uus meedia. Semioos ja intersemioos”
15. detsembril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Uus meedia on saanud viimase aastakümne üheks olulisemaks märksõnaks, mis erutab nii utopistide kui apokalüptikute meeli. Kõneldes meediasemioosist kaasaegses kultuuris, ei ole võimalik mööda vaadata ka teisest olulisest märksõnast, mis on esimesega osaliselt seotud — selleks on multimeedia. Kaugel sellest, et analüüsida põhjalikult erinevaid uue meedia ja multimeediaga kaasnevaid kujutlusi, püüab loeng “Kultuur, keskkond ja hea uus meedia” uurida lähemalt mõningaid “uue” meediaga kaasnevaid muutusi tähistus- ja kommunikatsioonipraktikates ning nende mõju kogu inimtegevuse sfääris.
Seega püüab loengu esimene pool vaagida meedia rolli inimese omailmas, mis haarab endasse nii bio-, noo- kui semiosfääri. Loengu teine pool peatub põgusalt multimeedial ning püüab visandada ühe võimaliku kontseptuaalse raamistiku multimeedianähtuste ning sellega seotud kultuuriprotsesside analüüsiks.

Urve Eslas “Teise keel: dialoog ilma kommunikatsioonita”
1. detsembril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Jorge Luis Borgese “Hargnevate teede aed” sisaldab järgmist dialoogi: -“Missugust sõna ei tohi kasutada mõistatuses, mille teemaks on male?”
Mõtlesin hetke ning vastasin:
-“Sõna “male”. “
“Ei tohi” selles dialoogis võib näha kahetähenduslikuna: “ei tohi” kui “ei ole lubatud” ja “ei tohi” kui “ei ole võimalik”, kui “ei saa”.
Leedu päritolu juudi verd prantsuse filosoofi Emmanuel Levinasi Teise-küsimus on küsimus sellest, kuidas rääkida sellest, millest ei saa rääkida, ning veelgi enam: kuidas rääkida Teisega nii, et Teisest ei saaks element sama kasvavas teadmisteväljas.

Dario Martinelli “Forty years of Zoösemiotics”
17. novembril 2003 kell 15.00 Eesti Akadeemilise Raamatukogu konverentsisaalis

It was exactly forty years ago that Thomas Sebeok coined the term zoösemiotics. As he himself stated, “zoösemiotics is the discipline within which the science of signs intersects with ethology, devoted to the scientific study of signalling behaviour in and across animal species”. It is thus no wonder that the development of zoösemiotics has been going hand in hand with that of ethology, each providing its own theoretical innovations.
To deal with zoösemiotics today means to be aware of the different methodologies that characterise animal-related studies, like traditional Lorenzian ethology, behaviourism, or cognitivism. It means also to be aware of the increasing importance achieved by the Umwelt theory within the various theoretical frameworks. And it means, more generally, to testify the evolution of semiotics itself, and its capacity, together with biosemiotics and ecosemiotics, to achieve scientific respect and following within natural sciences.
Scopes of this presentation are to ‘report’ the current scientific status of zoösemiotics; and to propose – with the due humility – few reflections and problems for its scientific future.

Karin Laansoo “Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus”
03. novembril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Analüüsin oma ettekandes Mari Kurismaa 1970.- 80. aastate vahetuse eksperimentaalseid katsetusi verbaalse keelega, mis varieerusid väikeseformaadilistest joonistustest kollaazhide ja häppeningideni. Pikemalt peatun 1980. aastal teostunud seerial “Lüüriline tsükkel. Sõnad Tallinnas”. Tegemist on dokumenteeritud häppeningide sarjaga, mis seisnes sõnade kirjutamises erinevatesse kohtadesse Tallinnas kindlate ajavahemike vältel poole aasta jooksul.

Kaire Maimets “Pildi ja muusika suhe filmikunsti teoses: mõistmisest ja analüüsimisest”
20. oktoobril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Tänapäevased filmi-uuringud vaatlevad filmi kui kompleksset audiovisuaalset tervikut, milles pildilised, sõnalised, helilised, muusikalised komponendid mõjutavad üksteist vastastikku ning on tähendusloome potentsiaalilt võrdsed. Teisisõnu, tervikteksti mõistmiseks oluline informatsioon ei ole ühe meediumi spetsiifiline ning tähendus kerkib esile filmilise väljendusplaani erinevate tasandite samaaegsest vastastikusest koostoimest. Lähenedes seesuguselt positsioonilt Leida Laiuse filmile “Ukuaru” (1973, originaalmuusika Arvo Pärt), huvitavad meid eelkõige kaks küsimust: 1) kuidas analüüsida täispikka mängufilmi tema terviklikus audiovisuaalses keerukuses; 2) millised on muusika funktsioonid filmikunsti teose süntaktilise ja semantilise struktuuri kujundamisel?

Kadri Tüür “Postmodernismi ilmingud “Rehepapis” ja “Raadios”
(L. Hutcheoni “A Poetics of Postmodernism” põhjal)”
6. oktoobril 2003 kell 16.00 Eesti Keele Instituudis

Töörühma liikmed osalesid ettekannetega 2003. aasta kevadel Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna poolt korraldatud seminarisarjas. Seminarisarja lõpetas väljasõiduseminar Nüplis.

Hasso Krull “Regilaulu kosmogoonia”
Ene-Reet Soovik “Naise kohakogemus Margaret Atwoodi loomingus”
29. juunil Nüplis

EKMi kultuuri- ja kirjandusteooria tööryhma laiendatud väljasõiduseminaril Nypli järve kaldal. Peale igat ettekannet peeti vabavormiline arutelu, päeva lõpetuseks üldine mõttevahetus teemal reaalse ja fiktsionaalse vahekorrast.

Timo Maran “Mimees – mitmekesisus ja määratlemine”
20. mail 2003 kell 15.30 Eesti Kirjandusmuuseumis

Mimeesi mõiste on olnud üks lääne mõtteloo koondumispunkte. Antiigi autoritest alates on seda kasutatud, kirjeldamaks inimese jäljendamisvõimet ja loomingu seost välise maailmaga. Ka elusloodusest arusaamisel on mimeesil oluline koht.

Samas on mimeesi mõiste läbi ajaloo pidevalt teisenenud, omades erinevate autorite käsitlustes vägagi erinevaid tähendusi. Ettekanne tutvustab põgusalt mimeesi mõiste ajalugu ja seoseid lähedaste mõistetega nagu jäljendamine, sarnasus ja ikoonilisus. Ettekanne keskendub vajadusele taasmääratleda mimeesi tänase kultuuriteooria kontekstis, kus tekstide ja nende välise maailma vastavuste kirjeldamiseks on kasutusel palju täpsem ja põhjalikum semiootiline mõistestik.

Virve Sarapik “Realism ja reaalsuse representatsioonid (I)”
22. aprillil 2003 kell 12.00 Eesti Kirjandusmuuseumis

Ettekandes vaadeldakse realismi (kui kunstimeetodi) suhteid mõistetega ‘kujutamine’, ‘representatsioon’, ’illusioon’ ja ‘mimees’ ning realismile eriomast formaalsete tunnuste puudumist.

Kadri Tüür “Looduskirjandus: tunnused ja funktsioonid”
25. märtsil 2003 kell 12.00 Eesti Kirjandusmuuseumis

Käesoleva ettekandega seotud uurimistöö eesmärgiks on anda sissejuhatav ülevaade eesti looduskirjanduse traditsioonist. Selleks on aga esmalt vaja piiritleda see kirjanduse hulk, mida me määratleme ja vaatleme kui “looduskirjandust”. Kas see on teatud iseseisev ˛anr, nagu on viidanud näiteks Ameerika looduskirjanduse uurija T.J. Lyon ja nagu sedastab eessõnas J. Piiperi “Pilte ja hääli…” 1948. aasta trükile H. Haberman? Kas on võimalik loetleda mingeid ainuomaselt looduskirjandusele iseloomulikke tunnuseid, nagu näiteks loodusteaduslikult täpse ja korrektse informatsiooni esitamine, viitamine reaalsetele paikadele, looduskeskkonna edasiandmine meeleliste aistingute kirjeldamise abil jms. Kas sedalaadi tunnuste olemasolu on piisav määratlemaks mingit teost looduskirjandusena? Või tuleks looduskirjandust määratleda pigem tema funktsioonide kaudu – kui kirjandust, mille esmane eesmärk on lugejate juhatamine n.-ö. tekstist välja, otsesesse kontakti loodusega, “õhutada lugejais huvi ja armastust esteetilise loodusevaatluse vastu,” nagu on väljendanud Johannes Piiper.

Teoreetiliste seisukohtade refereerimise ning eesti materjalist pärinevate näidete abil püütakse ettekandes eelpoolesitatud küsimustele vastuseid otsida.