[Saateks]. Virve Sarapik
PDF
7
Jaak Tomberg, Jüri Lipping. Teispool punast ja sinist tabletti: virtuaalsus tegelikkuse substantsina
PDF
11−26
Artikkel läheneb tegelikkuse ja fiktsiooni vahelisele laialt levinud vastandusele ning dekonstrueerib selle ühe teise vähemtuntud opositsiooni − Bergsonilt ja Deleuze’ilt pärineva virtuaalse ja aktuaalse vahelise opositsiooni − kaudu. Luues lühiühenduse tegelikkuse ja virtuaalse vahel, osutatakse virtuaalsusele kui tegelikkuse substantsile, kirjeldatakse tegelikkust kui virtuaalsete võimalikkuste varjumist või ajalooliste võimaluste luhtumist ning nähakse fiktsioonis tegelikkuse luhtumusliku loomuse korvajat − fiktsioon reguleerib tegeliku ja virtuaalse vahelist tasakaalu tegelikkuses ning lepitab “tegelikkuse spektraalse ülejäägi” uuesti tegelikkuse enesega.
Piret Viires. Simulatsioonid küberruumis: varjud seintel
PDF
30−38
Artiklis vaadeldakse tegelikkuse ja illusiooni vahekorda globaalses küberruumis. Teoreetiliseks raamiks on võetud Jean Baudrillard’i hüperreaalsuse- ja simulatsiooniteooriad, mille sobivust katsetatakse küberruumi analüüsimisel. Käsitletud on arvutitehnoloogia arengu erinevatel etappidel loodud kujutluslikke maailmu (MUD-id, foorumid ja jututoad, virtuaalne reaalsus). Lähemalt analüüsitakse nn. sünteetilisi maailmu ja eriti virtuaalmaailma “Second Life”. Arutluskäigust järeldub, et arvutitehnoloogia arengu tulemusena tekkinud küberruum on Baudrillard’i mõistes hüperreaalne keskkond. Küberruumis tegutsevad küberkommuunid elavad oma simulatsioone täis kujutluslikku elu ja objektid, millega nad kokku puutuvad, on simulaakrumid.
Virve Sarapik. Fiktsioon ja tõde, kujutis ja vale. Sissejuhatavat
PDF
42−50
Siinne kirjutis üritab heita pilku vale probleemile semiootikas, võttes katseliselt aluseks ühe suhteliselt piiratud nähtuse − kohtade ehk siis teatud ruumipunktide, sündmustiku toimumispaikade tähistamise ja kujutamise. Teiseks sihiks on eelmise kaudu vaadelda fenomeni, mille puhul valetamise võimalikkus on kõige enam kahtluse alla seatud: nimelt pildilist valet, kokku võetuna küsimusteks, nagu kas ja millistel tingimustel saab pilt väljendada valet? ning millistel tingimustel me selle ära tunneme? s.t. oleme veendunud, et piltkujutis tõesti valetab.
Eva Näripea. Film, ruum ja narratiiv: “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” ning “Viini postmark”
PDF
55−72
Artikkel vaatleb jutustuse esitusviise, täpsemalt iseloomulike aegruumide loomist mängufilmides, lähenedes sellele pea lõputuid variatsioone sisaldavale problemaatikale kahe juhtumi analüüsi kaudu: käsitletakse filme “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966) ja “Viini postmark” (1967). Tegevustiku geograafilisele ja ajalisele lähedusele vaatamata esindavad need filmid kaht võrdlemisi erinevat ruumi ja narratiivi sidumise võimalust, millest esimene tugineb põhiliselt kaameratööle ja montaažile, teine aga dekoratsioonide ehitatud keskkonnale.
Mari Laaniste. Eine murul. Ühe animafilmi tekst ja kontekst
PDF
77−91
Artikkel käsitleb Priit Pärna joonisfilmi “Eine murul” (1987) kui anti-totalitaarpropagandafilmi ja üht perestroikakino emblemaatilisemat teost. Lisaks filmi sisu analüüsimisele vaadeldakse konteksti loomiseks eelloona Pärna lavastajakarjääri konarlikku kulgemist nõukogude filmitööstuse bürokraatlikus süsteemis alates 1976. aastast kuni 1988. ja 1989. aastani, mil perestroika tingimustes üliaktuaalseks osutunud “Eine murul” pälvis vaimustunud vastuvõtu. Artikli aluseks on põhiosas Pärna mälestused ja tema tegevuse kaasaegsed pressikajastused.
Andreas Trossek. Rein Raamatu ja Priit Pärna joonisfilmid nõukogude võimudiskursuses. Ambivalents kui allasurutu dominantne kultuurikood totalitarismis
PDF
102−125
Eesti kunsti- ja filmiajaloo “üldkoega” paralleelselt seotud kirjutises vaadeldakse valitud 1980. aastate eesti joonisfilme, üritades uurimuse metodoloogilise abivahendina rakendada postkolonialismi interdistsiplinaarsest uurimissuunast laenatud generatiivseid mõisteid. Uuritavad filmid on Priit Pärna üks tuntumaid autorifilme “Eine murul” (1987) ja Rein Raamatu lavastatud (Jüri Arraku kunstnikutööga) “Suur Tõll” (1980). Nii Pärna valus iroonia kui ka Raamatu eepiline moralism opereerisid ENSV kontekstis spetsiifilises kultuurisüsteemis, kus allegooriast sai loojate jaoks omamoodi otseütlemise vorm ja publiku retseptsioonis omakorda selle lahtikodeerimisest dominantne mõistmisviis. Nõnda saigi tekkida olukord, kus näiteks mõni joonisfilm ei olnud lihtsalt joonisfilm, vaid midagi muud − pigem kehtiva võimudiskursuse suhtes ohtlikum ja tähenduslikult laetum kultuurimärk. Uurimus näitab, et ENSV ajastu kujutav kunst, animatsioon, kunsti- ja filmipoliitika ning seeläbi paratamatult probleemistikku põhidiskursusena sisenev parteiline võimuaparaat on omavahel lahutamatult seotud valdkonnad, mille mõistmiseks ei piisa vaid mõne formalistliku/idealistliku meediumispetsiifilise distsipliini abivahenditest.
KOONDBIBLIOGRAAFIA 1976−2006
129−150
