Etüüde nüüdiskultuurist konverentsid

(:)ilus sõda. (:)kivisildnik 50
Kivisildnik.

(:)ilus sõda. (:)kivisildnik 50

2014. aasta 3. jaanuaril sai 50-aastaseks eesti kirjanduse enfant terrible Kivisildnik (tänapäeval peamiselt (:)kivisildnik, esimeste raamatute autorina Sven Kivisildnik, sünnitunnistuse ja valimisnimekirjade järgi Sven Sildnik, aga ka palju muud). Sellest sündmusest ajendatuna korraldasid Tallinna Ülikooli eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanike Liit 19. septembril 2014 Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis juubelikonverentsi, mis proovis avada seda vastuolulist nähtust, mis on juba 25 aastat püüdnud eesti kultuuri samaaegselt nii lammutada kui ka edendada.

Ülesanne ei saanud juba oma püstituselt kuuluda kergete hulka, sest kuidas ühele Kivisildnikule läheneda? Kas see pärisnimest tuletatud tähistus viitab luuletajale? Kolumnistile? Blogijale? Kirjastajale? Ühiskondlikult aktiivsele isikule? Või viitab see sellise keskpunkti puudumisele, kahele täpile sulgude vahel; viitab tähistamisele, mille taga ei ole üheselt määratletavat isikut, vaid algoritm, mis esitab automaadi(valangu)na erinevaid positsioone? Kivisildniku tekstide „tööprintsiibi” järgi ei tohiks viimast kindlasti välistada, pigem vastupidi. Selge on siiski üks – kõik need tahud sulavad kokku kultuurinähtuses, mis ületab kirjanduse piirid ning mida pole võimalik ignoreerida ei eesti kultuuriväljal ega ka luules. Tegemist on justkui vajatava antagonismiga, mis hoiab eesti kultuuritervikut elujõulisena.

Seda tõdes oma ettekandes ka Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv, kes tõstis esile Kivisildniku hämmastavat pidevust Eesti viimase 25 aasta kirjanduspildis. Ning kui 25 aastat tagasi oli aktuaalne just selle pildi peale pääsemise võimalikkuse testimine, siis mida aeg edasi, seda enam sai selgeks sellelt pildilt pagemise võimatus. Kivisildnikule omase paradoksaalsusega on nüüd, kus kunagine EPA tudeng on naasnud ruraalsesse keskkonda Sanga talus Pärnumaal, tema kirjanduslik tegevus nähtavam ja vältimatum kui kunagi varem.

Leo Luks arutles oma ettekandes, et kui etnofuturismi mõiste ja hoiak, mille üheks loojaks Kivisildnik ise oli, sobib pigem iseloomustama tema eelmise sajandi loomingut, siis võib-olla oleks tema loometeed tervikuna kohane iseloomustada situatsionismi märksõna abil. Ta leidis, et revolutsioonilise loomeprintsiibi kirjeldus Guy Debord’i „Vaatemänguühiskonnas” (1967) vastab olulisel määral Kivisildniku loomepraktikale ning seetõttu võimaldab situatsionismi teoreetiline alus selgitada ka „pidevat revolutsioonilist seisundit” Kivisildniku tekstides.

Siinkirjutaja võttis oma ettekandes „Antihumanism ilma reservita” vaatluse alla (:)kivisildniku nime all viimastel aastatel ilmunud luulekogud ning jälitas neis otsustavat hoiakulist nihet totaalse antihumanismi poole, milles käibiva eetilise juhtmõtte „sul pole õigust tappa” aset hakkab täitma selle vastand: sul pole õigust ellu jätta. Ehkki (:)kivisildnik tegeleb justkui võimatu ülesande lahendamisega, kus luule ja vaimu tõeliseks vabastamiseks peab ka tema lugeja surema, kõrgub see ähvarduse dimensioon kogu eesti kirjanduse kohal ja hoiab seda (elavdavas) pingesituatsioonis.

Andrus Laansalu heitis valgust masinlikkuse printsiibi iseäradele Kivisildniku tekstiloogikas. Ja kuigi see printsiip on peaaegu alati tema tekstide mingites kihtides nähtav, ei saa Kivisildnikku päris selle järgi defineerida. Ehk kui Laansalu järgi parafraseerida Karl Martin Sinijärve: meie kultuuritänavaid läbival kahekordsel sildnikul on erinevalt Londoni autobussist siiski ka ülemisel korrusel väga teadlik ja kindlakäeline juht.

Piret Viires meenutas 1989–2000 tegutsenud Eesti Kostabi-$eltsi kirjastuse algusaegu ja eriti kirjastuse esimese väljaande, Sven Kivisildniku esikkogu-isikukasseti „Märg Viktor” ümber toimunut. Selgus vastus ka küsimusele, kuhu kadus Glavliti tempel trükki antud raamatu tiitellehe kujunduselt.

Kauksi Ülle vaagis Kivisildniku ja ajakirjandusvabaduse suhteid ning ellujäämisvõimalusi selles. Ehk ligilähedalt tsiteerides: „Kirjanike nimekirja internetis avaldades võib ellu jääda, kuid ajakirjanike nimekirjaga ei katsetaks.” Muuhulgas tuli kõne alla ühiskondlik muutus anonüümkirjade tõsiseltvõetavuse kadumisest anonüümsete kommentaaride tõeväärtuse tekkimiseni.

Kõikide ettekannete vahel võttis sõna ka autor, kes kommenteeris asjaolusid, parandas fakte ja selgitas oma tekstide toimimisloogikat. Kivisildniku juures ongi iseloomulik see, et kuigi tema autorikuvandit saadavad ajalooliselt mitmed müstifikatsioonid ning tema tekstid võivad tekitada mulje kui mingist salateadusest, siis ei tee autor oma motiveeringutest kunagi saladust ja püüab pigem oma luule ümber toimuvat demüstifitseerida. Sellest andis Sven ise tunnistust ka konverentsi lõppkõnes, kus ta selgitas, et luule on pigem tehniline ala ning tema luule on võrreldav teatud transitehnikatega, kus sel ajal, kui teadvus tegeleb luuletusse tehniliselt kokkutoodud erinevate süsteemide analüüsiga, avaneb teadvuse tagauks ja sisse voolab midagi muud, mida meil pole põhjust nimetada millekski muuks kui Tõeks. Luule on algoritmipõhine ja just seetõttu tõene – algoritm ei peta, sest tal on suva, ta on huvitu. Kuna ühiskondlikke diskursusi kannab alati võimutahe, mis ei lase väljendada s e d a, m i s t e g e l i k u l t o n, siis saabki see esile tulla üksnes (:) luules. Seetõttu on sobilik see ülevaade lõpetada Kivisildniku enese sõnadega: „luule on väga oluline asi”.

(Neeme Lopp, Keel ja Kirjandus, nr 1, 2015)



Kava:

12.00 Avamine

Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik: minevik ja mõtted, meenutusi ja mõtisklusi, täna ja tuna.
Leo Luks, Kivisildnik ja situatsionism.
Neeme Lopp, Antihumanism ilma reservita. Mõned märkmed (:)kivisildniku viimaste aastate luulest.
Andrus Laansalu, Instruktsiooni dramaturgia.

14.00 –15.00 Kohvipaus

Piret Viires, „Märg Viktor“ ja teised. Eesti Kostabi-$eltsi kirjastuse algaegadest.
Kauksi Ülle, Pinnuks ilmas ses/palgiks teises.
(:)kivisildnik, (:)see sõda on juba kaotatud.

Sõnavõtud, arutelu


Konverentsi toetasid Eesti Kultuurkapital ning Kultuuriministeerium.

Konverents oli aluseks artiklikogumikule “Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik. Etüüde nüüdiskultuurist 6” (2016).

Seminaripäev Sulev Keeduse ja Madis Kõivu filmidest

Seminaripäev Sulev Keeduse ja Madis Kõivu filmidest

Järjekordne seminar sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist” keskendub loomingulisele tandemile Madis Kõiv ja Sulev Keedus, kelle koostöös on valminud eesti filmikultuuri ja autorikino jaoks kriitilise tähtsusega ekraaniteosed “Georgica” (1998), “Somnambuul” (2003) ja “Kirjad Inglile” (2011).

Kava ja teesid:

12:00 – Kogunemine ja avasõnad

12:30 – Aare Pilv: “Kõivu ja Keeduse sõjatriloogia?”
Filmidel „Georgica” (1998), „Somnambuul” (2003) ja „Kirjad Inglile” (2011) on omajagu ühiseid ja siduvaid teemasid (sõda kui keskne olukordade kujundaja, ema ja lapse vastuoluline suhe, spetsiifiline naisekujutus, vägivaldne või armastuseta seksuaalsus jms) ning kujundeid (häälte kuuldamatuse motiiv, plahvatus, paat, lagunenud kirik jne) – kõik need panevad küsima, kas neid filme võiks mingil tasandil käsitleda triloogiana, mille osad üksteist täiendavad, teisendavad ja tõlgendavad. Ettekandes püüangi analüüsida neid teemasid ja motiive sellest vaatepunktist.

13:00 – Lauri Kärk: “Sulev Keeduse filmid: perekond”
Sulev Keeduse filmid moodustavad piisavalt homogeense terviku, n-ö perekonna. Meid huvitab siiski perekond Keeduse filmides endis. Nii mängu- kui ka tõsielulistes. Perekond on keerukas bioloogilis-sotsiaalne institutsioon. See on piisavalt isiklik ja intiimne, tähendab eraldumisvõimalust ülejäänud ühiskonnast. Teisalt on see aga seotud ühiskonnaga, mõjutab viimast. Näiteks on spekuleeritud matriarhaadi ja demokraatia seoste üle. Perekond on sedavõrd tähtis, et selleta ei saa hakkama vaata et ükski romaan ega film. Läbiv on perekonna teema olnud näiteks Luchino Visconti loomingus.
Perekonna teema tõstatus Keeduse esimeses mängufilmis „Ainus pühapäev” ja on sealtpeale otsesemalt või kaudsemalt olnud lavastajale oluline enamikus tema järgnevates töödes. Mis aspektidest, milliste rõhuasetustega, sellest peakski ettekandes juttu tulema.

13:30 – Eva Näripea: “Kehad ja ruumid: neoliberaalse kapitalismi kriitika Sulev Keeduse filmides”
Madis Kõivu ja Sulev Keeduse koostöös valminud mängufilmid järgivad juba Teise maailmasõja järel Euroopa autorikinos kujunenud rajajooni, asetades kergesti jälgitava ja haarava süžee asemel esikohale tegelaste psühholoogilised, emotsionaalsed ja kehalised rännakud. Minu ettekanne keskendub keha ja keskkonna dialoogidele „Somnambuulis” (2003) ja „Kirjades Inglile” (2011), seades need 21. sajandi Eesti ja kaudsemalt kogu maailma (neoliberaalse kaptalismi) realiteetide taustale. Teise maailmasõja ärevatesse lõpuaegadesse paigutuva „Somnambuuli” puhul on märgitud, et Eetla keha sümboliseerib Eestimaad ja selle kallal toime pandud vägivalda, ent siin väidan, et ajaloolisele tegevuspaigale vaatamata laieneb filmi kommentaar ka milleeniumivahetuse järgsetele oludele. Eetla, aga ka filmi meestegelaste kehade vahekorrad teineteise ja neid ümbritseva keskkonnaga väljendavad süvenevat kriisi, millest on samamoodi haaratud „Kirjade Inglile” ühiskonna äärealadel paiknevad ja ekstreemsetesse situatsioonidesse viidud kehad.

14:00 – Kohvipaus

15:00 – Maarja Ojamaa: “”Somnambuul” ja “Üks teine lugu”: helimaastikud”
Kuuldemäng „Üks teine lugu” paikneb Madis Kõivu ja Sulev Keeduse koostööde suhtes huvitaval positsioonil. „Somnambuuli” (2003) teostumata jäänud stsenaariumiversioonina (või sellel suuresti põhinevana) on tegemist justkui kõrvalproduktiga. Ometi toimib see kultuuris ka iseseisva teosena, eriti pärast Tamur Tohveri Raadioteatri lavastust aastal 2003. „Somnambuuliga” võrreldes on see tõepoolest üks teine lugu, ent film ja kuuldemäng jagavad siiski ka olulisi narratiivseid ühiselemente: aegruum 1944.–1945. aasta Eesti läänerannik, reaalsuse ja kujutelmade vahel võnklev noor naispeategelane, põgenemise ja paigalejäämise dilemma.
Madis Kõivu näidendite puhul on küllalt palju märgatud nende implitsiitset visuaalsust, oma ettekandes aga pööran tähelepanu helile. Üks Kõivu–Tohveri lavastuse ja Kõivu–Keeduse filmi jagatud element on nimelt raskesti kirjeldatav, kuid mõjusat atmosfääri loov helikujundus. Kuuldemängu meediumi puhul on heli muidugi ilmselge tähendusloomeline dominant ja selle kesksed väljendusvahendid näitlejate hääl, kunstlikud ja loomulikud taustahelid, muusika, akustilised ja stereofoonilised eriefektid. Filmi puhul tavatsetakse enam märgata pildilisi vahendeid, ent Keedus on siiski väljendanud veendumust, et filmi ruum on eelkõige heli ruum. Ka „Somnambuuli” ühe raami ja juhtmotiivi moodustavad just meremühasse sulanduvad raadiosignaalid. Ettekanne kõrvutab niisiis kahe teksti helimaastikke, küsides kuidas ja milliseid helilisi vahendeid on kasutatud nende tähendusloomes ning markeerides kuuldemängu ja filmi helilise invariandi.

15:30 – Mari Laaniste: “Tüüpilised Eesti filmid. Sulev Keeduse filmide retseptsioonist”
Vaatlen Sulev Keeduse filmidele kodumaal osaks saanud vastuvõtu näitel Eesti lähimineviku filmiretseptsioonis peegelduvaid kohaliku kultuurikriitika ning avalikkuse hoiakuid ja ootusi eesti mängu- ja ka dokfilmidele. Provokatiivseks lähtekohaks on käibefraas „tüüpiline Eesti film”, mis summeerib levinud eelarvamust kohaliku mängufilmi lohisevast, rusuvatoonilisest ja ehk ka vormistuslikult kodukootuna mõjuvast iseloomust, mida aga ei näi taastootvat mitte niipalju filmid ise kui korrutav retseptsioon. Selle tõrjuva varjundiga klišee otseseim sihtmärk on autorikino (ehkki see pole puhtstatistilises plaanis kindlasti kohaliku kinotoodangu tüüpilisim toode), mille näidetena omakorda osutatakse eeskätt just Sulev Keeduse filmidele. Püüan kaardistada retseptsiooni kihistusi, mustreid ning võimalikke arenguperspektiive „Georgica”, „Somnambuuli” ja „Kirjad Inglile”, kuid ka „Joonatan Austraaliast” ja „Varesesaare venelaste” näitel.

16:00 – Jaak Lõhmus: “Üks Kõiv, mitu nägu: ääremärkusi Sulev Keeduse ja Priit Pedajase Kõivu-lavastuste võrdluseks”
Sulev Keedus on lavastanud kolm täispikka mängufilmi, „Georgica”, „Somnambuul” ja „Kirjad Inglile”, kaasates stsenaariumi kirjutama Madis Kõivu. Priit Pedajase lavastatud neljast Madis Kõivu draamatekstist on olemas videosalvestus: „Filosoofipäev”, „Peiarite õhtunäitus”, „Kui me Moonsundi Vasseliga…” ja „Lõputu kohvijoomine”.
Tänu videosalvestustele on hõlpus Sulev Keeduse filme ja Priit Pedajase Kõivu-lavastusi võrrelda. Ja võib küsida: „Kui Keedus on loominguline hingesugulane Madis Kõivuga ja kui Pedajase kohta võib ütelda sama, kas siis Pedajas ja Keedus on omavahel loominguliselt hingesugulased?” Muidugi mõista paistab seesugune küsimine absurdne, aga ühiseid või suisa põrkuvaid elemente võib ühise kaasautori erinevate tekstide erinevates lavastuslahendustes otsida siiski. Nende jaoks, kes näinud niihästi kõneksolevaid Kõivu-filme kui ka -lavastusi, on ju esmamulje niisugune, et Priit Pedajas ja Sulev Keedus on oma teostustes elustanud drastiliselt erinevad Kõivu-maailmad.
Erinevalt Madis Kõivu trükitud näidenditest ei ole Sulev Keeduse filmide stsenaariumide erinevas küpsusastmes mustandid kättesaadavad, seega nende tekstide loominguline areng ei ole paberkandjal võrreldavates variantides vaadeldav, võrrelda saab peamiselt viimast „ametlikku”, riikliku tootmistoetuse saanud käsikirjavarianti ja juba valmis filmi. Niisugune tekstoloogiline süvenemine ei oleks kõige parema tahtmise juures käesolevaks kõnekoosolekuks valmistudes ka paraku võimalik olnud. Küll võib see olla huvitav teema juba Keeduse omailma süvenenult jälgijate jaoks.

16.30 – Diskussioon

17.00 – Sven Vabari ning Jaak Tombergi koostatud artiklikogumiku “Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast” (Etüüde nüüdiskultuurist, nr 4) esitlus

Korraldajad:
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Eesti Kirjanike Liit

Toetaja:
Eesti Kultuurkapital

Tagasi “Hukkunud alpinisti” hotelli

Tagasi “Hukkunud alpinisti” hotelli

1979. aastal stuudios Tallinnfilm Grigori Kromanovi lavastajakäe all valminud “”Hukkunud Alpinisti” hotell” on vahest ainuke Nõukogude Eestis tehtud mängufilm, mida võib liialdamata nimetada kultusteoseks. Kusagil Lääne-Euroopa kõrvalises mägihotellis hargnev kummaline, dekadentliku varjundiga mõrvamüsteerium põhineb nõukogude ulmekirjandusheeroste Arkadi ja Boriss Strugatski 1970. aastast pärit romaanil. Veel kolmkümmend aastat hiljemgi kõnetavad selle filmi sisu, tegelaskujud, auahne misanstseen ning radikaalne heliriba hulka kirjutajaid, kunstnikke, muusikuid ja subkultuure. Vastuoluline linateos kätkeb niihästi filmi valmimisajastule iseloomulikke kui universaalseid, nii poliitilisi kui metafüüsilisi teemasid: progressinoole murdumist, külma sõda, tulevikuvisioonide purunemist, uusaegset mütoloogiat, võimusuhteid, moraali ja vaimset sisepagulust totalitaarses süsteemis, jne. Kõike seda ning enamatki püüdis hõlmata ka filmile pühendatud interdistsiplinaarne konverents “Tagasi “Hukkunud Alpinisti” hotelli”.

Konverentsi materjalidest ilmub kavakohaselt 2013. aastal artiklikogumik sarjas “Etüüde nüüdiskultuurist”.



Kava ja teesid:

11.00

Jaan Ruus: “Siis ja praegu”
Kas tunane ulmefilm andis ennustavaid märke? 1979. a. esiliinastuse retsensiooni ümberkirjutuse vajadusest aastal 2012.

Martin Luiga: “Dialektiline materialism ja ebamaise käsitlus Nõukogude blokis”
Nõukogude ideoloogia jättis religiooni küll ajaloo prügikasti, kuid seevastu oli erinevate paranormaalsuste avastamise ning leiutamise lootus riiklikus ideoloogias pea et selge sõnaga välja kirjutatud. Seoses sellega ei kujunenud Liidus ulmele kunagi läänemaade halvustavat pulp-kuulsust – teaduslik fantastika oli tõsine asi, selle tähtsus kultuuridiskursuses ilmne. Tähelepanu väärib ka nõukogude ideoloogia ning riigiaparaadi kohalolu läbiv tajutavus tolleaegses kirjanduses, võib öelda, et tausta asemel on see tunnetatav otsekui omaette tegelasena.

Mari Laaniste: “Kusagil Alpides: “”Hukkunud Alpinisti” hotell” kui fantaasianägemus kaasaegsest Läänest.
Ettekandes vaatlen, kuidas too nõukogude filmitööstuse saavutus, mille sündmustik hargneb “kusagil Alpides”, vormib nägemust mittenõukogude maailmast, “lääne pahelisest ühiskonnast”.

12.15-12.30 kohvipaus

Greete Põrk: “Tuleviku utoopia, ‘mina’ ja ‘teised’ projektsioon filmis “Hukkunud Alpinisti hotell””
Käesolevas tekstis käsitlen filmi “Hukkunud Alpinisti hotell” kui kahe maailma kokkupõrget, uurin kahte vastanduvat tasandit ja nende koostoimel käivituvaid tähendusmehhanisme. ‘Mina’ ja ‘teised’ eristus viitab filmis kirjeldatavale olukorrale, kus süsteemivälises situatsioonis püütakse kasutatada süsteemisisest loogikat.

Kiwa: “Siin on lõpp! Reis algab seal, kus tee lõppeb”
Hotell mägedes on töölaud, isegi operatsioonilaud või katsepolügon, kust on maha lükatud ja kõrvale jäetud kõik üleliigne, nii et nähtavale jääks ainult täieliselt olemuslik või vajalik. Oleva ja olematu vaheline piiritsoon, nagu Shambala budistlikus mütoloogias. Kuidas siseneda hotelli? Kas väljastpoolt, nagu inspektor Glebsky filmi avakaadrites, või seestpoolt, nagu tulnukad inimkehadesse? Uurin, kuidas võimumehhanismid, mütoloogia, keskkond, helid, utoopiad, kordused, peegeldused ja erinevused – kõik kaardid, mis film kätte mängib – mõjutavad inimpsüühikat, ja kuidas see omakorda mõjutab Hotelli.

Roomet Jakapi: “Moraalsed valikud ja olendite mitmekesisus”
Ettekandes analüüsitakse inspektor Glebsky tegelaskuju poolt eksplitseeritud moraalseid dilemmasid nüüdisaegsete eetikateooriate valguses. Uurimuse fookuses on inimeksistentsi normatiivsete aluste rakendatavus teistele arenenud intellektiga olenditele.

14.00 – 14.30 lõunapaus

Tõnis Kahu: “”Hukkunud Alpinisti” hotell kui küberneetiline süsteem”
Küberneetika esimene, Ühendriikides kerkinud laine uuris1940. aastatel , kuidas mitmesugused süsteemid erinevate tagasisidemehhanismide kaudu toimivad. Kuigi ka mujal maailmas riivas küberneetika kui teadusharu oluliselt humanitaarvaldkonda, oli just NSV Liidus see protsess 1960. aastatel eriti reljeefne – küberneetika oli tegelikult viimane Nõukogude tehno-utoopiline fantaasia, mida peeti realiseeritavaks isegi läbikukkunud ühiskondliku eksperimendi tingimustes. Strugatskite romaan ja Kromanovi film on selle ambitsiooni kaks näidet.

Janar Ala: “Roxy Hotell”
Plaanin omavahel võrrelda briti ansambli Roxy Music kahte esimest plaati, Roxy Music (1972) ja For Your Pleasure (1973) ning Grigori Kromanovi filmi “”Hukkunud Alpinisti” hotell.” Ja miks? Kõigepealt tekitas sellise mõtte algusperioodi Roxy Musicu liidri Brian Eno väline sarnasus Sulev Luige kehastatud HAH-i ühe kultuslikuma tegelase Luarvik Luarvikuga. Lisaks objektiivsemad põhjused: glam, 1970ndate popkultuur N.Liidus ja Läänes, kunstlikkus, film jne. Neid seoseid kahe nimetatud nähtuse vahel on tegelikult väga kerge leida, liigagi kerge. Eesmärgiks ongi luua pigem ilukirjanduslikumad ja hüpoteetilisemad seosed nende kahe platvormi vahel, võib-olla need ka osaliselt ära vahetada.

Berk Vaher: “Nähtamatu mees: du Barnstocre’i pihtimus” [ilukirjanduslik]
Mustkunstnik du Barnstocre on tegelaskuju vendade Strugatskite romaanist “”Hukkunud Alpinisti” hotell”; samanimelisest filmist jäi tegelaskuju välja. Ent kujutlegem ta siiski sinna filmiruumi; mis siis, kui ta ikkagi viibis hotellis, tunnistas ja mõjutas sealseid sündmusi, ise nähtamatuks jäädes?

Paneelvestlus filmitiimi liikmetega: Ilmar Taska, Tõnu Virve, vestlust juhib Jaak Lõhmus.

Korraldajad:
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Tartu Kultuuritehas

Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Konverents Mari Saadi loomingust
Mari Saat. Foto: Kalju Suur

Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Konverents Mari Saadi loomingust

Kava:

11.00 Avamine

Epp Annus, “Mis asub valguse ja varju vahel?”
Luule Epner, “Tõelus ja unes-elu. Tähelepanekuid Mari Saadi tegelaste tajukogemustest”
Ele Süvalep, “Mari Saat, luuletaja”
Johanna Ross, “Mari Saat kui “naiskirjanduse” proovikivi”

13.15–13.45 Kohvipaus

Barbi Pilvre, “”Lasnamäe lunastaja” kui bestseller”
Paula Randver, “Mari Saadi “Lasnamäe lunastaja” seosed Uue Testamendi ja Eduard Vilde “Lunastusega””
Märt Väljataga, “Mari Saadi sofioloogiast”

Arutelu

15.30 Artiklikogumiku “Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes” (Etüüde nüüdiskultuurist 3) esitlus. (Koostaja Sven Vabar. Toimetaja Mari Laaniste, kujundaja Piia Ruber. Tallinn, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2011.) Kogumik sisaldab mh artikleid, mis põhinevad 29. mail 2009 Mehis Heinsaare loomingust peetud konverentsi ettekannetel.


Korraldajad:
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Eesti Kirjanike Liit

Toetas:
Eesti Kultuurkapital


Konverents oli aluseks artiklikogumikule “Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm. Etüüde nüüdiskultuurist 5” (2015).

Katsed nimetada saart. Konverents Eesti fantastikakriitika hetkeseisust

Katsed nimetada saart. Konverents Eesti fantastikakriitika hetkeseisust

Fantastiline fiktsioon – olgu kirjanduses, filmides, koomiksis vms – on praegusel ajal Eestis ja kogu maailmas veidras seisus. Ühest küljest vaadates võiks ju tõdeda, et fantastika on kriisis: traditsioonilised spekulatiivse kirjutamise ?anrid laiali lagunenud, nad on ulme ja ei ole ka; nad justkui häbeneksid olla ulme. Kuid teisest küljest – mingem kinno, vaadakem suvalist teleseriaali, seisatagem raamatupoes ükskõik millise ilukirjanduse leti ees… ja tõdegem, et kõik kohad on fantastikat täis. Me leiame ulmet sealt, kus traditsiooniliselt seda leida ei tohiks. Lisaks traditsioonilisele ulmele veel ülevoolav maagiline realism, muinasjutulikkus, sürrealistlikud elemendid… Mis imeline ja külluslik segadus – või siis segane imelikkuseküllus.

Selles segaduses on ometi ka Eestis välja kujunenud seltskond inimesi, kes vaatavad kogu seda tohuvabohu, mis puhkimisi termini “fantastiline fiktsioon” alla mahub, kriitilise pilguga. Mitte kaljukindla, ortodoksse fandomi mätta otsast, vaid aktsepteerides tekkinud keerukat olukorda, otsides igaüks omast spetsiifilisest huvialast ning eruditsioonist lähtudes selles senimärkamatuid piire, süsteeme ja tulevikuväljavaateid. Käseolev konverents neid inimesi koondada taotleski. Tagumine aeg oli korraldada ettekandekoosolek eesti fantastilise kriitika hetkeseisust.

Hakkama said sellega Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm ning Eesti Kirjanduse Selts, toetas Eesti Kultuurkapital.

Konverentsi abstraktid (pdf)


Kava:

12.00 Avasõnad: Jaak Tomberg, Sven Vabar

1. Üks kindel saar. Sissevaateid utoopiatesse

12.15-12.45 Meelis Friedenthal: Utoopia onomatoloogia
12.45-13.15 Tanel Pern: Sotsrealism kui pelgupaik
13.15-13.45 Virve Sarapik: Utoopiline ruum ja imeline saar

13.45-14.00 Kohvipaus

2. [Ära]aurav saar, kummitavad nukud, peegelduvad irved. Sissevaateid kaasaegsesse postutoopilisse fantastikasse

14.00-14.30 Andrus Org: Aurupunk ja tujuulme ehk Kuidas lugeda Indrek Hargla ”Frenchi ja Koulu” lugusid?
14.30-15.00 Mari Laaniste: Tehiskaaslased ja fiktiivsed elud
15.00-15.30 Janek Kraavi: Bizarro: sissejuhatus veidra poeetikasse

15.30-16.15 Hiline lõunapaus ja tõhus snäkk

3. Kindla saare hävinemine. Fantastilise kirjutamise kriis?

16.15-16.45 Jüri Kallas: Ulmereostus
16.45-17.15 Peeter Helme: Kas teaduslik fantastika on ummikus?

17.15-17.45 Arutelu, kokkuvõtted

18.00 Vein ja maiustused. Artiklikogumiku “Etüüde nüüdiskultuurist 2. Sügisball” esitlus. Kogumik põhineb 9. juunil 2008 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.

Konverents “Katsed nimetada saart” oli aluseks artiklikogumikule “Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast. Etüüde nüüdiskultuurist 4” (2013).

Uste avamise päev. Konverents Mehis Heinsaare loomingust
Mehis Heinsaar. Foto: Juka Käärmann

Uste avamise päev. Konverents Mehis Heinsaare loomingust

Kava:

11.00–11.30 Sven Vabar “Mõnikord on uksed avatud, aga põgeneda pole vaja”
11.30–12.00 Epp Annus “Mehis Heinsaar ja kirjanduse allikad”
12.00–12.30 Mart Velsker “Kus avati Teadmatuse Akadeemia?”

12.30–13.00 Kohvipaus

13.00–13.30 Piret Viires “Mehis Heinsaare maa ja ilm”
13.30–14.00 Jaak Tomberg “Maagiline uks tegelikku”

14.00–15.00 Lõunapaus

15.00–15.30 Andrus Org “Looduskirjanik Heinsaar”
15.30–16.00 Peeter Helme “Rotipüüdja Heinsaar”
16.00–16.30 Berk Vaher “Teekond Artur Sandmani teise otsa”

Ettekannetele järgnes arutelu. Konverentsi lõpus esitleti ka artiklikogumikku “Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm”, mis on esimeseks raamatuks sarjas “Etüüde nüüdiskultuurist”. Kogumik põhines 11. mail 2007 Jüri Ehlvesti loomingust peetud konverentsi ettekannetel.


Korraldajad:
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Toetab: Eesti Kultuurkapital


Konverents “Uste avamise päev” oli aluseks artiklikogumikule “Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. Etüüde nüüdiskultuurist 3” (2011).

“Sügisball”

“Sügisball”

Kava:

11.00 Kalev Kesküla, “Sügisball”: Pääsemine külaelu idiotismist
11.30 Luule Epner, Unt ja Brecht: võõritused “Sügisballis”

12.00–12.30 kohvipaus

12.30 Epp Annus, Unt fenomenoloogilises ruumis
13.00 Andres Kurg, Mati Undi “Sügisball” 1970. aastate kriitiliste arhitektuuripraktikate taustal
13.30 Ivo Heinloo, “Sügisballi” kahest retseptsioonist

13.45–14.00 diskussioon

15.00 Piret Viires, Mustamäe – kolmkümmend aastat hiljem
15.30 Mari Laaniste ja Leena Torim, Võõrandumine modernistlikus paneellinnas: Lasnamäe filmis “Sügisball”
16.00 Virve Sarapik, Sügis uuslinnas
16.30 Jan Kaus, Lasnamäe metamorfoosid

16.45 –17.30 diskussioon


Korraldajad:
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Toetab: Eesti Kultuurkapital


Konverents oli aluseks artiklikogumikule “Sügisball. Etüüde nüüdiskultuurist 2” (2010).

Klopitult on ju hoopis teine aine kui läbitult. Konverents Jüri Ehlvesti loomingust

Klopitult on ju hoopis teine aine kui läbitult. Konverents Jüri Ehlvesti loomingust

Kava:

13.00 – 13.10 Karl Martin Sinijärv – Avasõnad

13.10 – 13.40 Epp Annus – Ehlvesti maailm kui ime riibe
13.40 – 14.10 Neeme Lopp – Ehlvest, Platon ja Twin Peaks
14.10 – 14.40 Virve Sarapik – Sammas, labürint ja Ehlvest
14.40 – 15.10 Kivisildnik – Kivisildnik Ehlvestist. Suuline pärimus vs. kirjutamata ajalugu

15.40 – 16.10 Valle-Sten Maiste – Kolm meenutavat etüüdi
16.10 – 16.40 Hasso Krull – “Suur Häire”: Jüri Ehlvesti universum
16.40 – 17.10 Leo Luks – Surma kirjutamise tasandid
17.10 – 17.30 Sõnavõtud. Konverentsi lõpetamine


Korraldajad:
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Toetab: Eesti Kultuurkapital


Konverents oli aluseks artiklikogumikule “Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm. Etüüde nüüdiskultuurist 1” (2009).