Etüüde nüüdiskultuurist konverentsid

OOTAME ETTEKANDEID: Tondid, hundid, tõved ja katk. Rehepapp ehk November
Kaader filmist "November" (2017)

OOTAME ETTEKANDEID: Tondid, hundid, tõved ja katk. Rehepapp ehk November

Tonte ja hunte täis mets, põõsastes luuravad tõved ja katk, mõis, mis kamandab oma tahtmist mööda. Ja selle keskel ebakindel eluke, mida peab iga päev igasugu vigurite ja trikkide abil juurde varastama… Selline on keskkond, millest võrsub Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp ehk November“ maailm. Kivirähki 2000. aastal ilmunud romaan on kujunenud eesti kirjanduse lugejate seas teoseks, mida saab populaarsuselt võrrelda üldtuntud klassikateostega, nagu „Tõde ja õigus“ või „Kevade“. Romaani on peetud üheks taasiseseisvusaja olulisemaks teoseks, ta müüginumbrid ja raamatukogu laenutuskordade arvud on suured ning rahva sekka on jõudnud kõnekäänd „rehepappi tegema“. Kivirähki rahvusirooniline pilk on ühelt poolt humoorikalt leebe, aga samas armutu. Üksiti loob see romaan kummastava maagilis-naturalistliku ruumi, kus leiavad endale koha nii inimesed kui ka kõiksugu folkloorsed tegelased ja esemed, kes ühtviisi oma eluõiguse eest peavad võitlema.

Et „Rehepapp“ on puudutanud midagi väga olulist eesti lugejates, näitab ka see, et romaan elab uut elu teistes kunstides: sellest on tehtud dramatiseeringuid ja lavastusi (nt Hendrik Toompere Eesti Draamateatris 2001, Priit Pedajas Endlas 2006), valminud on Tauno Aintsi ooper (Vanemuises 2013) ja Rainer Sarneti film „November“ (2017). Romaani põhjal on valminud e-kursus „Kirjandus ekraanil“ ja Veiko Tammjärve graafiline romaan (2021, 2022). See kõik osutab, et romaanis on midagi, mis inspireerib end üle kandma teiste kunstide keelde.

Andrus Kivirähk on tuntud autor ja tema loomingut on päris palju käsitletud. Siinse konverentsi eesmärgiks on eritleda ja tõlgendada „Rehepappi“ kõigis selle esinemisvormides ja teisendustes. Kutsume üles arutlema selle üle, mida „Rehepapp“ endas kätkeb, mis on see miski, mis paneb ikka ja jälle selle materjali poole pöörduma, milline on tema järelelu eri kunstiliikides ning milliseid kihistusi ta on aja jooksul endale juurde korjanud.

Kutsume teid nendel ja muudel „Rehepapiga“ seotud teemadel arutlema 25. novembril 2024 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali (Harju 1) sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” raames.

Oma nõusolek esineda ja esialgne pealkiri palume saata 30. septembriks 2024. Täpsustatud pealkirja ja lühikesi teese (ca 200 sõna) ootame 28. oktoobriks 2024.

Vastused palume saata ühele allolevast aadressist

Piret Viires piret.viires@tlu.ee

Mari Laaniste mari.laaniste@artun.ee

Neeme Lopp neeme.lopp@artun.ee

Konverentsi korraldavad nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ, uurimisgrant PRG636) ja Eesti Kirjanike Liit.

Viirastus piiril. Idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik“ – 30

Viirastus piiril. Idaeurooplase passioon. Emil Tode „Piiririik“ – 30

“…liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.”

1993. aasta 7. detsembril esitleti kohvikus „Pegasus“ raamatut, mille kohta on öeldud, et sellist teost ei olnud eesti kirjanduses varem võimalik kirjutada. Juba luuletajana tuntust kogunud Tõnu Õnnepalu avaldas Emil Tode varjunime all romaani „Piiririik“.

„Piiririik“ oli kahtlemata siirdeajastu kirjanduses murranguline teos, mis tõi eesti kirjandusse uued, senikäsitlemata teemad. Ühiskonnas toimusid muutused peadpööritava kiirusega, seni suletud Eesti piirid olid avanenud ja „Piiririik“ kirjeldaski tabavalt seda muutunud maailma ja inimest seal sees.

Ennekõike avaldus romaanis ühiskondlik kogemus, indiviidi enesemääramine selles uues maailmas, kuhu ta oli järsku sattunud. Peategelane tegeleb romaanis oma identiteedi-probleemiga, kuid ta tegeleb sellega maailmas, mis on talle endale ruumina võõras. Nii võib kesksena näha just võõra, teise ruumi probleemi. Sisseharjunud maailm oli järsult muutunud, inimestel aastal 1993 oli peamiseks küsimuseks: kus me oleme? mis maailm see on? mis reeglid siin kehtivad? mil moel kanname siiski endaga kaasas oma minevikku?

„Piiririik“ on 1990. aastate kõige tõlgitum romaan, praeguseks on ta ilmunud 20 keeles. Rohkematesse keeltesse on tõlgitud ainult Jaan Krossi „Keisri hullu“. Ju see raamat ütles rahvusvahelisele lugejale midagi 1990. aastate tormiliselt muutunud maailma kohta.

„Piiririigi“ kohta on ilmunud palju analüüse. Käsitletud seda kui identiteediromaani, ajasturomaani, poliitilist romaani, queer-kirjanduse näidet jpm. Samas oleme veendunud, et romaan vajaks 30 aastat pärast ilmumist veel kord mõtestamist, küsides kasvõi seda, kas see on ainult siirdeajastu romaan või käsitleb ka tänapäevaseid probleeme ja kõnetab lugejat 2020. aastatel.

30 aasta möödumise puhul „Piiririigi“ ilmumisest kutsume teid 16. oktoobril 2023 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali (Harju 1) sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” raames arutlema nii selle raamatu tähenduse ja jälje üle, selle üle, mis seda ümbritses, mis eelnes, ja veelgi enam, mis järgnes nii eesti kirjanduses kui ka Emil Tode/Tõnu Õnnepalu enda loomingus.

Teesid (pdf)

Konverentsi kava:

10.00–12.00
Avasõnad
Rein Veidemann, Piiririik ja/kui piirolu
Virve Sarapik, Ontoloogiline piir/itus. Tode ja Lotman
Joonas Hellerma, „Piiririik“ – lõpuaegade raamat
Piret Peiker, Tarbimine kui tsiviliseerumisprotsess ja kui võõrandumine „Piiririigis“ (30 aastat hiljem)

12.00–13.00 Kohvipaus

13.00–15.00
Kristiina Rebane, Emil Tode „Piiririik“ ja Giacomo Leopardi umbkaudsuse poeetika
Märt Väljataga, „Piiririik“ ja iha kolmnurk
Raili Marling, „Piiririigi“ soolised sekeldused
Piret Viires, „Piiririik“ kui sündmus

15.00 –15.30 Kohvipaus

15.30–17.30
Juhani Salokannel, Mispärast „Piiririik“ ei ole soome keeles „Rajamaa“? Emil Tode tee Soome
Joosep Susi, David Bohmi teoreetiline füüsika. Ääremärkusi apostroofist
Tõnu Õnnepalu, Piiririik revisited
Arutelu ja sõnavõtud

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit
Toetajad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

“Öelda kõike ja igal viisil”*. Tartu eksperimentaalsus 1988-2010

“Öelda kõike ja igal viisil”*. Tartu eksperimentaalsus 1988-2010

Siirdeperioodide sotsiopoliitiline määramatus on olnud viljakas keskkond erinevat liiki eksperimentaalse loomingu esilekerkimiseks. Me näeme seda esiteks 1910. ja 1920. aastatel ja teiseks 1960. aastatel nii Eestis kui Euroopas, Venemaal ja mujal. Vähemalt Eestis ja mujal Ida-Euroopas ei olnud erandiks ka 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate murranguperiood, kui nii kunstis kui kirjanduses ammutas uus põlvkond inspiratsiooni varasemate siirdeaegade eksperimentaalsest loomingust ning otsis ka uusi väljendusvahendeid. Uue loomingulise hingamise said ka vanemate põlvkondade avangardistid, kes vahepealsel ajal ei olnud loominguliselt aktiivsed või teostasid end traditsioonilisemates ja turvalisemates formaatides. See taasiseseisvumise ajal hoo sisse saanud eksperimentaalse loomingu laine jätkus veel ka 2000. aastatel ning hääbus 2010. aastate algul.

Iseäranis produktiivseks eksperimentalistika-keskuseks kujunes Tartu linn, mis oli selles osas Tallinnaga nii kvanti- kui kvalitatiivselt vähemalt võrdväärne. Tartus asutati näiteks uus-sürrealistlik kunstirühmitus Para ’89. 1992-1999 toimusid seal rahvusvahelised kunstifestivalid Dionysia. Siirdeperioodi eesti kirjanduse üks olulisemaid nähtusi oli rühmitus Hirohall (1988-1991), kuhu kuulusid Kivisildnik, K. M. Sinijärv, Kauksi Ülle, Valeria Ränik ja Jüri Ehlvest. Hirohalliga oli seotud ka 1989. aastal asutatud Eesti Kostabi-$elts ja kaudsemalt 1991-1993 ilmunud kultuurileht Kostabi. Kirjandusliku eksperimentaalsuse teine laine kerkis esile 1990. aastate lõpus, rühmituste Erakkond ja Tartu NAK mitme autori näol. Teatri vallast võib peamise näitena tuua Tartu Teatrilabori (2000-2003). Tartu eksperimentaalse hoo lõpuosas domineeris interdistsiplinaarne rühmitus eksp, mis tegutses aktiivselt aastatel 2006-2010, ent mille mitmed liikmed (Erkki Luuk, Kiwa, Martiini) võrsusid loojatena just siirdeperioodist. Nende tuntumate näidete kõrval ja vahel on veel hulk vähemorganiseerunud seltskondi ja ka üksikautoreid, kes seltskondadest pole eriti hoolinud, näiteks Valdur Mikita.

Et Tartu eksperimentaalsus pole just varjusurmas, tõestab muu hulgas Jaan Malini ning aastast 2019 Siim Lille veetud festival Hullunud Tartu, kunstnik Kiwa 2014. aastal asutatud ja praeguseni tegutsev kirjastus ;paranoia ning mõned muudki sündmused ja tegutsejad. Teisest küljest võib ent täheldada tendentsi, mille järgi kunagised eksperimentalistid on end teostanud märksa konservatiivsemas vormis või ka sisus (Valdur Mikita, Paavo Matsin)

Meile tundub seega, et aeg on küps teha tagasivaade tollele vabaduseajale Tartus. Sellega seoses korraldab Nüüdiskultuuri uurimise töörühm sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” kuuluva konverentsi neljapäeval, 12. mail Tartus, Prima Vista kirjandusfestivali ajal Tartu Ülikooli vana anatoomikumi rotundis.

_____

* Jacques Derrida, “Acts of Literature”, Routledge, 1992: 36. “Lääne kirjandus oma üsnagi uusaegses vormis seostub õigusega öelda kõike ning seostub kahtlemata ka tänapäevase demokraatia idee tekkega. Ta ei sõltu kehtivast demokraatiast ega ole minu jaoks lahutatav sellest, mis üldse sünnitab demokraatia – selle kõige laiemas (ja kahtlemata alles saabuvas) tähenduses.” (Samas: 37.)

Teesid (pdf)



Konverentsi kava:

12.00
Kogunemine ja avasõnad (mp3)

12.30 – 14.00
Taavi Hallimäe, Jüri Ehlvesti peategelase paranoia kui sümptom profanatsiooni võimatusest (mp3)
Gregor Taul, Pohhui, carpe diem täiega! Eha tänava poistest ja tüdrukutest 2007-2009 (mp3)
Kiwa, Oksekott ja Sopajuga. Tartu eksp 1988-1995 (mp3)

14.00 – 14.15 Kohvi, tee

14.15 – 15.15
Liis Kibuspuu, Siirdeaja eelmängud: Tartu aktsionistid 1983–1986 (mp3)
Andrus Laansalu, 14nü : ambientkirjandus koondub punktiks (mp3)

15.15 – 16.00
Lõuna

16.00 – 18.00
Anneli Leinpere, (Mitte)rühmituse eksp postmodernistlik orientiir normaalsetel nullindatel (mp3)
Sven Vabar, Pehmed kohad võrgustiku eksp loomingus (mp3)
Erkki Luuk, Jaan Lüsi salajane pärand (mp3)
Arutelu, juhatab Berk Vaher (mp3)

18.00
Raamatuesitlused:
Erkki Luuk, artiklikogu “(Üli)reaalsuse päritolu”. Vabamõtlejad, nr 6. Tartu: Vabamõtleja, 2022
Pilt tänapäeva kultuuris. Võitlusvälja laienemine. Etüüde nüüdiskultuurist, nr 9. Tallinn: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm, 2021.

Ülekanne Zoomis: https://ut-ee.zoom.us/j/98063117895?pwd=L0d3Ly9teW44UGw0cjJ4aytmSmFEdz09

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm, TÜ kirjanduse ja teatriteaduse osakond, Prima Vista

Siirdeaja kultuuripoliitikad

Siirdeaja kultuuripoliitikad

Eesti Vabariigi taasloomine 1991. aastal tähendas muuhulgas uuele riigile ja ühiskonnale kohase kultuuripoliitika kujundamise algust teiseneval ja mitmekesistuval kultuurimaastikul. Siirdeajal (~1986–1998), mil kultuuripoliitika püüdis sammu pidada senistest raamidest vabanemise järel pulbitseva, oluliselt omaalgatuslikuma kultuuripraktikaga, pandi dialoogis demokratiseeruva kultuuriväljaga alus praegusele Eesti kultuuripoliitikale. See paljutahkne aeg tähistas ühtlasi nõukogude kultuuripoliitika lõppu: likvideeriti või kujundati ümber vanad kultuuriinstitutsioonid; asutati uusi, nii riiklike kui ka eraalgatuslikke institutsioone; teisenesid vastav seadusloome ja kultuuri rahastusmudelid.

Konverentsi eesmärgiks on kaardistada siirdeaja kultuuripoliitilisi muutusi ning hinnata kriitiliselt, millised huvid, tegurid ja algatused neid kujundasid, millised toonastest otsustest, loodud või uuenenud institutsioonidest, rahastusskeemidest ja seadustest kujunesid uue iseseisvusaja kultuuripoliitilisteks nurgakivideks ja milline oli nende mõju, ent ka seda, milliseid valikuid oleks toona võinud ehk ka teisiti teha ning millised huvitavad plaanid ei saanudki paraku teoks. Samuti kutsume üles arutlema selle üle, milline oli kultuuriringkondade mõju siirdeaja poliitikale laiemalt ja üldse kultuuri roll toonases tormiliselt teisenevas ühiskonnas.

Kavas olevad juhtumiuuringud ja vestlusringid puudutavad teemasid nagu tsensuuri lõppemine, Kultuurkapitali taasrajamine, loomeliitude muutuv roll ja kohanemine uuenevas ühiskonnas, kirjastamise üleminek turumajandusele, vaba kultuurimeedia, teatrite, muuseumide jt institutsioonide ja struktuuride teisenemine, jne. Konverents toimub hübriidvormis: piiratud hulk kuulajaid saab osaleda kohapeal (eelregistreerimise teave allpool), konverentsi Zoomi kantakse üle ka EKA TV-s.

Teesid (pdf)


Konverentsi kava:

10:30 Kogunemine ja kiirtestid

11.00 Virve Sarapik. Sissejuhatus
11.10 Paul-Eerik Rummo. Sai pisut siirdutud jah
11.40 Ainiki Väljataga. Kulkat ehitamas 1994–1997. Reministsentse ja tagantjärgi tarkust
12.10 Rein Veidemann. Ajakiri Vikerkaar. Avangutest institutsioonini

12.40 Paus

13.00 Maarja Lõhmus. Otsene ja kaudne tsensuur ning selle moondused maailma-avalikkusest varjul
13.30 Krista Kaer. Vaimustavad võimalused ja vigadest õppimine. Kirjastamine üheksakümnendatel aastatel
14.00 Ott Karulin. Kas teisiti saanuks õigemini ehk repertuaariteater kui ankur
14.30 Anneli Saro. Teater pöördub Läände. Eesti teatripoliitika siirdeajal

15.00 Lõunapaus

16.00 Paneelvestlus “Kultuuriajakirjandus ja -meedia “ülbetel” 1990ndatel ehk mida kõike oli võimalik kümnendi muutuvates oludes kultuurielu kajastades korda saata”. Osalejad: Mari Kartau, Andrus Laansalu, Barbi Pilvre ja Johannes Saar. Moderaator: Katrin Kivimaa

17.00 Paneelvestlus “1990ndad – märkamatu teatriuuendus?”. Osalejad: Peeter Jalakas, Andres Noormets, moderaator: Andrus Laansalu

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit

Toetajad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond

Kõik lähevad kuhugile. Peeter Sauter, “Indigo” – 30

Kõik lähevad kuhugile. Peeter Sauter, “Indigo” – 30

Konverents on pühendatud 30 aasta möödumisele Peeter Sauteri “Indigo” ilmumisest. Arutletakse nii selle raamatu tähenduse ja jälje üle, selle üle, mis seda ümbritses, mis eelnes, ja veelgi enam, mis järgnes nii eesti kirjanduses kui ka Sauteri enda loomingus ja millele Sauteri tekst justkui taksoukse avas.



Kava:

11:00 Kogunemine ja sissejuhatus

11:15 – 13:15
Neeme Lopp “Hambaaugud päästavad maailma”
Piret Viires “Enne ja pärast “Indigot””
Joosep Susi “Peetri pedagoogiline poeem”
Rein Veidemann “Peeter Sauteri asi”

13:15 – 14:00 Paus

14:00 – 15:30
Merily Salura “Peeter Sauteri tühjuse esteetika”
Ivo Heinloo “Flanöör ja tema trajektoorid: tänavatest moodustub lause”
Andrus Laansalu “peeter sauter : eesti kirjanduse reasneljane”

(Vt ka ettekannete teese.)

15:30 – 16:00 Arutelu ja sõnavõtud

16:00 Raamatuesitlus
“Mitmele isandale loodud kunst. Sotskolonialism ja Eesti”
Koostanud Johanna Ross ja Epp Annus. TÜ kirjastus, 2020.

Korraldajad: Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA KVI, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit.

Toetavad: Eesti Teadusagentuur (grant PRG636), Eesti Kultuurkapital, EKA teadusfond, Tallinna Ülikooli uuringufond.

Mineviku lähivaade. Nüüdiskultuuri ajaloostamine

Mineviku lähivaade. Nüüdiskultuuri ajaloostamine

Kuidas kirjeldada midagi, mis alles kestab? Sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 13. konverents võtab vaatluse alla selle, mis tööd teeb kirjanduse, kunsti, teatri ja filmi ajaloo kirjutaja, kui ta võtab ette oma kaasaja ajaloostamise. Mis tegurid seda määravad? Kus liigub ajaloo ja kriitika, ajaloo ja tellimuse, ajaloo ja ideoloogia võimalik piir ning vastastikmõju?

Konverentsi teesid (pdf)



Kava:

11:15 Virve Sarapik, Sissejuhatus.

11:30 – 13:00
Riina Oruaas, Mälu ja arhiiv. Kuidas saada iseenda teadmiste arheoloogiks?.
Anneli Saro, Teatriajalugu, etendusanalüüs ja amneesia.
Piret Kruuspere, Teatriajaloost ja -historiograafiast: eesti teatrikirjutuse näitel.

13:30 – 15:00
Epp Annus, Afektiivne mõtlemine ja teaduslikud häälestused.
Andrei Hvostov, Komberuum, talupojamõistus, süvariik: kuidas seletada seletamatut?.
Marin Laak, Kriitikast, kirjanduslooliselt lähivaates.

16:00 – 17:30
Kristina Jõekalda, Kaasaegne kunst baltisaksa ja esimestes eesti kunstiajaloo üldkäsitlustes.
Ingrid Ruudi, Näitus kui lähiajaloo dünaamiline uurimisvahend.
Rein Veidemann, Kirjanduslugu kui kultuurimälu avaldis.

17:30 – 18:00. Arutelu ja sõnavõtud.

18.00. Raamatuesitlus.
“Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s. Humanitaarid meenutavad”
Koostanud Epp Annus ja Brita Melts. EKSA, 2019.

Konverentsi korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, Eesti Kirjanike Liit.

Toetasid: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia teadusfond, Tallinna Ülikooli uuringufond.

Etüüde pildist: Pilt tänapäeva kultuuris

Etüüde pildist: Pilt tänapäeva kultuuris

Sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” 12. konverentsil vahetati mõtteid pildi olemuse ja toimimise üle. Erinevaid humanitaarvaldkondi esindavad asjatundjad kogunesid arutlema selle üle, mida kätkeb endas pildi mõiste ning kuidas on teisenenud piltkujutiste roll viimaste kümnendite Eesti kultuuris, mis on selle ajaloolised ja filosoofilised eeldused, samuti esitleti teemakohaseid juhtumiuuringuid.

Kava:

10.45 Virve Sarapik, Sissejuhatus.

11.00–12.30
Regina-Nino Mion, Puhta pildi mõiste.
Neeme Lopp, Häda punctum’i pärast.
Oliver Laas, Visuaalne kommunikatsioon kui dialoog.

13.00–15.00
Krista Kodres, Pilt ja sõna: tähenduse kinnistamine reformatsioonijärgses pildikultuuris.
Hilkka Hiiop, Anneli Randla, Kuidas muuta nähtamatu nähtavaks. Rode ja Ackermann.
Agnes Neier, Pilte ekfraatilisest kirjandusest.
Elnara Taidre, Millest räägivad ja millest vaikivad aiafotod Elo ja Friedebert Tuglase perealbumis?

16.00–17.30
Linda Kaljundi, Tiina-Mall Kreem, Põlevkivitööstuse pildid – uurimisperspektiivi ja potentsiaali testides.
Mari Laaniste, Pilt ja hetk: “Sitta kah!” juhtum.
Andrus Laansalu, Aidake mind tasapinnalt ruumi!

18.00. Raamatuesitlused.
Luule Epner, Mari Laaniste (koostajad), “Etüüde nüüdiskultuurist 7. (Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuurilugu etenduskunstides”. Kogumik põhineb 19. septembril 2014 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.
Stuart Hall, Sean Nixon, Jessica Evans, Representatsioon. EKA Kirjastus, 2018.

Korraldajad:
EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus

Toetajad:
Konverentsi toetavad EL Euroopa Regionaalarengu Fond
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut

Etüüde eestivene nüüdiskultuurist

Etüüde eestivene nüüdiskultuurist

Konverentsi fookuses oli eestivene nüüdiskultuur ja selle eri väljendused (kirjandus, teater, subkultuurid), suundumused, levipotentsiaal ning retseptsioon.

Kui nullindate keskel astusid avalikkuse ette uue põlvkonna eestivene autorid, mitmekesistas see kogu senist kirjandusmaastikku: eestivene kirjandus joonistus välja omaette nähtusena (eri põlvkonnad, kirjastused, väljaanded) ning muutus eesti kirjanduses kaasarääkivaks osapooleks. Varsti pärast seda kirjutas Cornelius Hasselblatt: “Eesti kirjandusteadust käsitledes tuleb konstateerida, et üheks ülesandeks on oma uurimisobjekti määratlemine. Mida me käsitleme E/eesti kirjandusena?” (Keel ja Kirjandus nr 1/2, 2008.) Eesti keelde tõlgituna pälvis eestivene kirjandus kriitikute ja lugejate rohket tähelepanu. Vahel ületasid arutelud eestivene kirjanduse ümber päevalehtede uudiskünnise, nagu näiteks 2012. aastal Kultuurkapitali kirjandusauhindade jagamise ajal, kui žanripreemiate nimekirjas puudus Andrei Ivanovi romaan “Peotäis põrmu”, mis oli tõlgitud eesti keelde venekeelsest käsikirjast ning polnud veel venekeelsena ilmunud; või siis poleemika, mis vallandus 2014. aasta detsembris, kui Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land saatis valitsusele kirja ettepanekuga anda Eesti kodakondsus eriteenete eest kirjanik Andrei Ivanovile.



Kava:

11.00–13.00
Igor Kotjuh, Boriss Baljasnõi eestivene kirjanduse kujundajana.
Ingrid Velbaum-Staub, Rebast meenutades. Korduvatest teemadest ja motiividest Jelena Skulskaja loomingus.
Mihhail Trunin, Etüüde eesti ja vene luulest. Amatöörtõlkija tähelepanekud.

14.00–15.30
Madli Pesti, Tants teise silmapilguga: kahest eesti-vene teemalisest lavastusest.
Irina Belobrovtseva, Mõned mõjud sealt siia ja siit sinna.
Aija Sakova, Eestivene kirjanduse subjekt: rahvusülene, mitmerahvuseline või …?.

15.30–16.00
Arutelu ja sõnavõtud.

Korraldajad:
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus
Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut
Eesti Kirjanike Liit

Toetajad:
Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi eesti kirjanduse toetusprogramm
Tallinna Ülikooli uuringufond
Eesti Kultuurkapital

Kuidas anda inimesele kosmos? Hasso Krulli utoopia väljaspool ajalugu

Kuidas anda inimesele kosmos? Hasso Krulli utoopia väljaspool ajalugu

Hasso Krull on meie tähtsaim poliitiline mõtleja, ja kui praegu ehk veel mitte kõige mõjukam, siis ambitsioonikaim kindlasti: sest kuigi ta hoiab oma pilgus Eestit, on tema mõtlemise horisont kosmos.

– Marek Tamm

Hasso Krull (1964) on eesti kultuuriruumi ilmestanud juba alates 1980. aastate esimesest poolest. Seejuures on Krulli looming olnud pidevas teisenemises, kuid seda teisenemist on ometi läbinud mingi läbiv joon, mingi tekstistrateegiate all või taga lasuv laiem alus, mis püüdleb unustatud kihistuste elluäratamise poole lugejas. Selle juures ei ole oluline, kas see püüdlus võtab luuletuse, eepilise poeemi, mütopoeetilise jutustuse, teoreetilise loengu, tõlkevahenduse või köögilauajutu kuju. Kõik need küsivad mingite arhetüüpsete mehhanismide järele, mis hoiaksid inimese maailma lagunemast ja tekitaksid tema olemise kultuurilisse koesse pidepunkte, millele toetuda. Selles mõttes on just Krull tõeliselt transgressiivne eesti kirjanik – tema jutustusel pole mingeid formaalseid piire, üksnes liikumisrajad. Iseloomulik, et 1990. aastatel oli Krull ka ühe eesti esimese hüperteksti looja.

Marek Tamm on sellist lähenemist nimetanud kosmopoliitiliseks. Tähenduses, et kuigi selline mõtlemine ei püüdle ühe ainulise, universaalse korra või jutustuse poole, on tema taotlus anda inimesele maailmasolule kosmiline mõõde. Nende jutustuste idee on kosmiline, isegi kui need ei jõua kaugemale tühisest argidetailist. Massikultuuris leviv ja maailma tasalülitav universaalsus ei küündi kosmoseni, isegi kui küünitab oma jutustuste sisus tähtede taha. Erinevate lugude paljusus taandab ennast üheks samasuseks. Krulli tekstide eesmärgiks on ärgitada maailma käigushoidvat jutustustegu, sidusat jutustustegu, mis ärataksid inimese isikliku kosmoloogia. Jutustuste arhetüüpsed mustrid on tühjad vormid, mille labürindis tuleb leida isiklik väljapääs – maailm jutustuse kogukonna jaoks. See väljapääsu otsimine ei ole eskapism argimaailmast, vaid maailma tegelikustamine, selle elusaks ja järjepidevaks tegemine. Väiksemas koosluses, näiteks sõpruskonnas, tajume seda selgelt. Sõprussuhteid hoiabki tihti alal mingi ühine narratiiv, mida pidevalt edasi luuakse, ja mütoloogilised pesad, mis on selle narratiivi sõlmpunktideks. Krulli eesmärk on keerutada kokku võimalikult palju, võimalikult mitmekesisest ent ometi arhetüüpsest materjalist pesasid, kus jätkusuutlik kultuuriline ühiselu saaks eluneda.

2014. aastal ilmus Hasso Krulli kaksikkogumik “Pesa” ja “Muna”, mis võttis osa neist Krulli teisenemistest ühtede kaante vahele, soodustades veelgi kujutlust tema tekstitegevusest kui ilma ajaloota labürindist või spiraalist, mida võib läbida üht või teistpidi. 2016. aasta sügisel kutsume üles sarja “Etüüde nüüdiskultuurist” raames mõtisklema Krulli loomingu transgressiivse olemuse ja väljavaadete üle, mis tema utoopial meie kultuuris võiks olla. Mis on Hasso Krull? Kas meil on mitu Hasso Krulli? Milline suhe võiks olla tema loomingu erinevate pooluste vahel või kas selline küsimus on üldse relevantne? Kas selline utoopia unustatud kihistuste aktiveerimisest mütoloogilise jutustusteo kaudu on tänapäeval üleüldse kõnevõimeline? Jääb see intellektuaalseks klaaspärlimänguks? Kui vaadata, milliseid lugusid jutustab tänapäeva televisioon, tundub, et inimesed on mütoloogilise materjali vastuvõtmiseks tänapäeval enam kui valmis. Kas popkultuur võiks täita mütoloogilise materjali rolli?



Kava:

I Pesa

13.00 – Avasõnad
13.10–13.35 – Heie Treier, Sujuv sissejuhatus iseseisvusesse: Hasso Krulli panus 1990ndate kunsti
13.35–14.00 – Eik Hermann, Krullid haridusmaastikul

Paus

14.10–14.35 – Anneli Mihkelev, Müüdipesa punumine Hasso Krulli 21. sajandi loomingus
14.35–15.00 – Mare Kõiva, Elava eepose tekstuur

Lõuna

II Muna

16.15–16.45 – Tõnu Viik, Hasso Krulli lugemine
16.45–17.15 – Joosep Susi, Käe- ja koekirjad: kuidas luuletada lugu
17.15–17.45 – Andrus Laansalu, Töid, tegemisi ja hambaid

18.00 – Raamatuesitlus. Etüüde nüüdiskultuurist 6: “Kivisildnik, põhjendamatu järjekindluse dogmaatik”. Kogumik põhineb 19. septembril 2014 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.

Korraldajad:
Kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus
Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital
Kultuuriministeeriumi eesti kirjanduse toetusprogramm

Konverents “Kuidas anda inimesele kosmos?” oli aluseks artiklikogumikule “Hasso Krulli mõistatus. Etüüde nüüdiskultuurist 8” (2019).

(Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuuriloo kujutamine ja tõlgendamine etenduskunstides
Vaino Vahing ja Madis Kõiv

(Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuuriloo kujutamine ja tõlgendamine etenduskunstides

2013. aasta draamaülevaates tõdeb Ene Paaver, et viimase kümnekonna aasta näitekirjandus on innukalt tegelnud aja- ja kultuurilooga ning publikust neil lavastustel puudu ei ole. Filmitegijate huvist kultuuriloo vastu annavad tunnistust nt Peeter Simmi “Georg”, Jaak Kilmi “Kohtumine tundmatuga” jt.

Nullindate keskel tõusnud kultuuriloolise dramaturgia laine ei näita veel vaibumise märke, vastupidi – see näikse olevat muutunud algupärase näitekirjanduse peavooluks. Kultuurilugu on huvitanud paljusid kirjanikke ning lavastajaid – Madis Kõiv, Andrus Kivirähk, Mart Kivastik, Urmas Vadi, Merle Karusoo, Loone Ots, Ivar Põllu jt. Populaarsed on isiku-, aga ka kohaloolised näidendid, lähenemisviisid ulatuvad rangest dokumentaalsusest vabade kujutlusmängudeni ajaloo teemadel. Lavale ja ekraanile on toodud peamiselt üldtuntud kultuuritegelasi, nt Lydia Koidula, Juhan Liiv, Vaino Vahing, Konrad Mägi, Eduard Viiralt, Voldemar Panso, Paul Keres, Georg Ots, kuid ei puudu ka vähem tuntud isikud nagu vend Vahindra. On kirjutatud välismaistest loojatest (Jaan Unduski “Boulgakoff” ja “Quevedo”) ning vaadeldud baltisaksa ja eesti kultuurilise identiteedi põimumist (Tõnu Õnnepalu “Sajand” jt). Kultuurilugu on jõudnud ka ooperiteatrisse (nt Tõnu Kõrvitsa “Liblikas”). Tegemist on praeguses kultuuripildis jõuliselt esilekerkiva fenomeniga, mille põhjused, iseärasused ja mõjud väärivad lähemat uurimist.

Parafraseerides prantsuse filosoofi Louis Althusseri, kes kasutas subjekti moodustumise loogika kirjeldamiseks ühiskondades kunagi mõistepaari reconnaissance/méconnaissance (äratundmine/mitteäratundmine), võiks küsida, kas kohtumine tuttavaga (ajalooga, traditsiooniga jne) pole samaaegselt alati ka mittekohtumine, eksitus (selliseid “kohtumisi” tunneme palju Madis Kõivu näidenditest). Kuivõrd kinnitavad sellise äratundmise rituaalid meie kultuurilise olemasolu vundamenti ja mil moel nad seda õõnestavad, seades meid vastamisi kultuuriloo kummitustega ja sundides neid tõlgendama?

Konverentsi korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kunstiakadeemia. Toetasid Eesti Kultuurkapital ning Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi programm „Eesti kirjandus“.



Kava:

11.00 Avamine

Madis Kolk, Vaimulike kujutamine eesti aja- ja kultuuriloolises teatris.
Ene Paaver, Suurmehed ja naissuurmehed uuemas kultuuriloolises dramaturgias.
Jaanika Juhanson, Kultuurilugu kuuldemängudes 1990ndatest tänaseni.
Kerttu Männiste, Kultuuriloo elustamine mäluasutustes. Kunstitõde ja muuseumitõde.

13.00 – 13.45 Kohvipaus

Mari Laaniste, Seal, kus meid ei olnud: „Kohtumine tundmatuga”.
Pille-Riin Purje, Liivale kirjutav Suuman.
Anneli Saro, Liivi kõnetused. Juhan Liiv eesti nüüdisteatris.
Luule Epner, Kokkusaamisi eesti kultuurilooga Madis Kõivu dramaturgias.

16.00 Kogumiku „Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm” (Etüüde nüüdiskultuurist 5) esitlus. Kogumik põhineb 16. septembril 2011 Tallinnas peetud konverentsi ettekannetel.

Konverents “(Mitte)kohtumine tuttavaga” oli aluseks artiklikogumikule “Mitte)kohtumine tuttavaga. Kultuurilugu etenduskunstides. Etüüde nüüdiskultuurist 7” (2018).